Politoloog: valida on Reformierakonna hegemoonia ja alternatiivide vahetumise vahel

Tõnis Saarts Foto: Erik Prozes / Postimees

Täna seisab muutuste tuules seni integratsioonierakonnana tegutsenud Keskerakond ja ühes temaga Eesti poliitikamaastik ning terve ühiskond, kirjutab politoloog Tõnis Saarts Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudist.

Keskerakonnast ei saa kunagi n-ö eestimeelset parteid. Seda vähemasti rahvuskonservatiivse põhivoolu jaoks. Loobudes praegusest eesti ja vene kogukonna huve ühildada püüdvast integratsioonipartei mudelist, poleks tal ei senist kaalu ega ka kohta Eesti poliitikas.

Integratsioonipartei mudeli hoidmine tuleb aga raske vaevaga. Erakonnasisesed pinged pole kuhugi kadunud ja võivad iga hetk taas lahvatada. Savisaare-järgne Keskerakond on eneseotsingutes, püüdes leida uut tasakaalupunkti nii vene kui ka eesti kogukonna huvide vahel, aga ka radikaalsema ja mõõdukama vene tiiva vahel.

Selle kõige kõrval tuleb tegeleda ka demokraatlikuma erakonnasise organisatsioonikultuuri arendamisega. Kui hästi peaministriparteil see kõik õnnestub, hakkab Eesti poliitikas sõltuma väga palju, muu hulgas see, kas Reformierakonnal õnnestub taastada oma varasem hegemoonia, või kujuneb Eesti valitsemine järgmistel kümnenditel palju konkurentsitihedamaks.

Oleme täiesti harjumatus olukorras: viimased 15 aastat on vene vähemus Eestis rääkinud Edgar Savisaare häälega, nüüd, esimest korda, seisvad nad iseendi huvide eest. Segadust on parasjagu, sest eestikeelne avalikkus pole harjunud sellega, et siinsel vene kogukonnal on enda sõltumatud kõneisikud ja ka vene poliitikud ise kombivad veel piire, mida võib öelda, millal ja kuidas.

Savisaare ajal oli asi paigas: oskusliku poliitikuna teadis ta väga täpselt, kuidas sõnumeid nii doseerida, et vene kogukond tunneks, et kõnelevad «omad» ja eestikeelsete inimeste sügavamaid eksistentsiaalsed hirmud ja ajalootraumad jääksid seejuures puudutamata. Sellist, täpselt keskele sihistamise kunsti ei valda praegu ei Jüri Ratas, Kadri Simson ega Yana Toom. Eelmiste nädalate sisekriis siiski näitas, et nad sooviksid seda õppida.

Uue vene ja eesti kogukonna huve ühildava tasakaalupunkti leidmine pole kerge, sest poliitilised vastased on vägagi huvitatud sellest, et parteis oleks pidev sõjaseisukord ning eri rahvusest inimeste huvid ja püüdlused paistaksidki võimalikult ühildamatutena. Olukorda ei tee lihtsamaks ka see, et osa keskerakondlastest (nt kaks nn kolmest õest) ei näe erakonda kui valitsusparteid, vaid tahavad edasi minna Savisaare-aegse «süsteemivastase» partei identiteediga.

Keskerakonna nn kolm õde Yana Toom, Oudekki Loone ja Olga Ivanova pressikonverentsil. Foto: Liis Treimann

Süsteemivastasuse all ei mõtle ma, et nad oleks Eesti riigi ja põhiseadusliku korra vastu, vaid leiavad, et paremerakondade 1990. ja 2000. aastatel kujundatud siirdemudel on läbinisti vale ja tuleks oma juurteni ringi teha. Nii võiks sündida täiesti teine ühiskond: vasakpoolne, vene-neutraalne, lääne-skeptiline, venelaste ja eestlaste vahel võrdselt võimu jagav. Seesugused revolutsioonilised pöörded pole aga Keskerakonna puhul võimalikud, kui too soovib ka edaspidi valitsuspartei vastutust kanda.

Süsteemivastase partei mentaliteet haakub ka teise Keskerakonna proovikiviga, milleks on veelahe vene kogukonnas endas, kus võis juba 1990. aastatel eristada mõõdukamat ja radikaalsemat tiiba. Mõõdukam osa on olnud valmis aktsepteerima Eesti kodakondsus- ja keelepoliitika aluseid ning leiab, et ainuke viis vene vähemuse õiguste eest seista, on eestlastega kokku leppida ja seista järkjärguliste muutuste eest.

Radikaalsema osa mentaalsust võtab kõige paremini kokku loosung «Kodakondsus kõigile, vene keel teiseks riigikeeleks!». Yana Toomi pooltevahetus mõõdukama leeri kasuks (kuhu olid niigi juba kohad sisse võtnud nii Mihhail Kõlvart kui ka Mihhail Korb) on märgilise tähendusega, sest sellega andis ta selgelt mõista, et etnilisel vene parteil, mis tänasest Keskerakonnast nn vene küsimuses veelgi kangemaid nõudmisi hakkab esitama, pole perspektiivi.

Ometi peab Keskerakond endiselt pingutama, et eri leere paremini siduda, ja siin ei mängi sugugi väikest rolli erakonna otsustamisstiili ja organisatsioonikultuuri demokratiseerumine. Kui uskuda Toomi sõnu, siis oluline osa vaidlustest käiski selle ümber, kuivõrd partei juhtimine senisest kaasavamaks muuta.

Kolm õde esitasid ju senist Kesekerakonna ajalugu arvestades täiesti ennekuulmatuid nõudmisi, sest Savisaare ajal olnuks mõeldamatu, et keegi kirjutab juhile ette, kellega ta peab otsuste tegemisel konsulteerima ja kuidas pannakse paika volikogu delegaadid. Üleminek autoritaarsest ja karismaatilisele liidrile toetuvast erakonna tüübist demokraatlikumasse ja kollektiivsema juhtimisega parteimudelisse ei saa toimuda üleöö.

Edgar Savisaar ja Jüri Ratas./ Evelyn Kungla / Facebook Foto: Evelyn Kungla/Facebook

Toomi nõudmised tagasid selle, et praegused võimutasakaalud pole enam nii sügavalt kaldu sügisese «Savisaare mahavõtmise» kongressi võitjate poole. See toob omakorda Keskerakonna poliitikasse senisest enamgi venekeelsete inimeste häält, mis võib ühtlasi tekitada küll lisapingeid, kuid on integratsioonipartei mudeli säilitamiseks tegelikult hädavajalikud.

Milline see uus, venelaste ja eestlaste huvisid ühendav tasakaalupunkt peaks Keskerakonna puhul olema, oleks täiesti eraldi arutelu teema. Ometi hakkab selle leidmisest või mitteleidmisest Eesti poliitikas palju olenema. Võtmeküsimus on, kas eestivenelaste puhul saab valdavaks diasporaa- või vähemusidentiteet.

Diasporaaidentiteedi puhul käsitleksid nad end venelastena, kes elavad lähivälismaal, seostaksid end pigem «vene maailmaga» ega näeks endi ja Venemaa huvide vahel suurt lahknevust. Vähemuse identiteedi puhul käsitleksid nad endid eripärase kogukonnana, kellel on täiesti omaette püüdlused. Nende arusaamad ei pruugi alati ühilduda eestlastega, kuid on Kremli soovidest ja maailmapildist kohati veelgi kaugemal.

Viimane inimarengu aruanne näitab vene kogukonna järjest suuremat kapseldumist, kaitseseisundi sissevõtmist, ruumilist ja ka kommunikatiivset eraldatus eestlastest. See viitab diasporaaidentiteedi järkjärgulisele süvenemisele. Kui Keskerakonnal ei õnnestu integratsioonipartei mudeliga jätkata ja tekib vene erakond, siis kindlustab see diasporaaidentiteeti veelgi.

Seega on Keskerakonnas toimuval võtmetähendus, milliseks Eestis lähima kümnendi jooksul rahvussuhted kujunevad. Vaid siis, kui on piisav hulk vene kogukonnas respekteeritud poliitikuid, kes on mõne Eesti erakonna ridades ja annavad järjepidevalt sõnumeid, et eestivenelastel on oma püüdlused, mis ei võrdu ei Putini agendaga ega ole ka alati samad Eesti rahvuskonservatiivse põhivooluga, on lootust, et domineerima jääb vähemusidentiteet.

Kõigile peaks ju olema ilmselge, et diasporaaidentiteedi süvenemine on Eestile tegelikult tõsisemaid julgeolekuohte, mis meil praegu üldse on. Selles osas peaks nii meedia kui ka vastutustundlikumad poliitikud enne paar korda sügavalt sisse hingama, kui kõiki vene poliitikute, Eesti rahvuskonservatiivsest põhivoolust veidigi eristuvaid väljaütlemisi kohe «kremlimeelseteks» hakkavad tembeldama. Kui hunti ikka liiga kaua hüüad, siis ta tulebki!

Keskerakonna lagunemine ja elujõulise vene erakonna sünd oleks hea uudis Reformierakonnale, sest siis on nende peaaegu kõigutamatu võimumonopol järgmiseks kümnendiks taas tagatud. Kuidas siis? Vene erakonna teke tooks kaasa selle, et Eestis kujuneks välja äärmuslik mitmeparteisüsteem. Poliitikateadustes on sellise erakonnasüsteemi tüübi põhitunnusteks võrdlemisi suur killustatus (mis Eesti puhul saab siiski olema väiksem) ja peaaegu ületamatu maailmavaateline polariseeritus, kus parlamendis on esindatud nii vasak- kui ka paremäärmuslased, mis tähendab, et koalitsioone saab moodustada vaid piiratud arvu mõõdukamate tsentrierakondade vahel.

Eesti puhul oleksid seega salongikõlbmatud nii EKRE (paremäärmuslased) kui ka vene erakond (vasakäärmuslased – oma väga spetsiifilises võtmes) ja koalitsioonikõlblike parteide seltskonnas (kuhu kuuluksid senisest palju nõrgem Keskerakond, Reformierakond, SDE, Vabaerakond või IRL) oleks kõige tugevam tegija Reformierakond, kes on alati n-ö kingmaker ja valib peaaegu kõigutamatu positsiooniga peaministriparteina endale kõikide valimiste järel mugavalt sobivaid valitsuspartnereid.

Kolme õe vahejuhtum polnud kindlasti mingi meelelahutuslik suvine poliit-show, vaid see on ühe üsna vaevarikka protsessi algus, kus Eesti üks suurimaid erakondi püüab leida uut tasakaalupunkti eesti ja vene kogukonna huvide vahel ja üles ehitada palju demokraatlikuma ja kaasavama stiiliga 21. sajandi erakonda.

See, kas see õnnestub, pole vaid Keskerakonna mure, vaid mõjutab Eesti poliitika tulevikku kogu järgmise kümnendi. Tulevikustsenaariumeid on laias laastus kaks: kas ühe paremerakonna (Reformierakonna) peaaegu kõigutamatu hegemoonia ja sellest tulenevalt üha enam Eesti riigist võõranduv ja sellele vastanduv venekeelne kogukond või valitsemismudel, mis on üles ehitatud alternatiivide vaheldumisele (parempoolsed vs. vasakpoolsed, vene-neutraalsed vs. vene-vastased) ja kus ka eestivenelased tunnevad, et nemadki on osa sellest riigist.