Jaak Aaviksoo: Eesti valitud julgeolekusuund on osutunud õigeks

Jaak Aaviksoo. Foto: .

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) kirjutab vastuseks Tõnu Viigile, et NATO aluslepingu, kollektiivkaitse paragrahvi 5 tõsiseltvõetavust pole mõtet kahtluse alla seada.

Eesti rahvuslik/riiklik julgeolek on teema, mis ilmselt väärib rohkem tähelepanu, kui ta seni on pälvinud. Ses mõttes on Tõnu Viigi artikkel Postimehes (04.10.08) tervitatav. Samas on julgeolek teema, kus emotsioonid ja (ilmavaatelised) hoiakud kipuvad kergesti faktide ja nendest lähtuva analüüsi üle võimust võtma, mille tagajärjel on kerge libastuda pealiskaudsete üldistuste ning lahmiva sildistamise mannetusse.

Eesti julgeoleku (loe: rahvusliku kestmise) tagamine on läbi kogu meie 90-aastase riikliku ajaloo olnud rahva jaoks keskne teema; seda ka Nõukogude ja fašistliku okupatsiooni aastatel. On piisavalt ajaloolist kinnitust sellelegi väitele, et nii paljud juunikommunistid, saksaaegsed kollaboratsionistid kui ka heausksed kommunistid poststalinistlikus Nõukogude Liidus uskusid siiralt end talitavat eesti rahva parimates huvides. Teame ka, et need poliitilised eelistused pole kunagi esindanud eesti rahva enamust.

On väidetud, ja ilmsesti mitte ilma aluseta, et selline «paindlikkus» on meil ometi aidanud ellu jääda. Ka tänases Eestis on inimesi ja liikumisi, kes tõsimeeli näevad meie julgeolekugarantiid esmajoones võitlusvõimelises rahvusfundamentalismis ja keda sobiks nimetada eesti natsionalistideks. Ometi ei ole need inimesed meie poliitilisel areenil kuigivõrd domineerivad, samuti nagu mul on raske uskuda, et enamik jagaks Tõnu Viigi seisukohta, et «... peaksime koos [lääneriikidega] pidama oma parimaks julgeolekugarantiiks demokraatlike ja humanistlike ideaalidega Venemaad».

Oleme suures üksmeeles leidnud oma riiklikule kestmisele julgeolekugarantiisid siiski just lääneriikide väärtusühendustest – NATOst ja EList – ja vaevalt sooviksime seda millegi «parema» vastu vahetada. Erinevalt Viigi väidetust, just nagu oleksid «julgeolekupoliitilised küsimused olnud parteipoliitiliste häälepüüdmismagnetite teenistuses», pole nendes küsimustes olnud arvestatavaid erakonnapoliitilisi erimeelsusi.

Vastupidiseks arvamuseks võiks justkui anda ainest asjaolu, et Eesti parlamendierakondade vahel pole vaatamata ühele katsele õnnestunud sõlmida täielikku ning kõikehõlmavat kaitsekokkulepet (nagu mõnes pikaajaliste traditsioonidega parlamentaarses demokraatias). See järeldus oleks aga meelevaldne, kuivõrd Eesti kaitsepoliitilises debatis pole erimeelsusi eesmärkides või põhiväärtustes, vaid eelkõige selles, kas Eesti sõjalist riigikaitset ja liitlaskohustusi (üksteisega seotud) suudame kõige paremini täita kohustuslikule ajateenistusele tugineva reservarmeega või palgaarmeele ülemineku kaudu. Seejuures on loomulikult meie soov jagada neid väärtusi Venemaa ja tema rahvastega, end Venemaale vastandamata, ent meie suure idanaabri viimase aja sõnad ja teod ei ole selles suhtes just eriti lootustandvad.

Gruusia sündmused on kinnitanud meie valikute õigsust ja paljud minu viimase aja kohtumised meie partneritega osutavad selgelt ka enamiku lääneriikide muutunud ohutajule, mis on vabanemas külma sõja järgse pingelõdvenemise illusioonidest. Muidugi, meie ajalooliselt tingitud ohutajus on Venemaalt lähtuvad julgeolekuriskid endiselt tähtsamal kohal kui paljudel vana Euroopa riikidel, ent meid mõistetakse ja kuulatakse vägagi tähelepanelikult.

Kui NATO kollektiivkaitse printsiip (nn artikkel 5) oli uute julgeolekuriskide survel alliansi tähelepanukeskmest kõrvale nihkumas, siis Londoni kaitseministrite kohtumisel jäi selgelt kõlama jagatud arusaam, et NATO areng peab adekvaatselt suutma vastata kõikide liikmesriikide nii uutele kui vanadele julgeolekuohtudele. NATO lepingu artikkel 5 on selle ühenduse nurgakivi ja selle toimimist kahtluse alla seada on asjakohatu, küll aga on kohane küsida selle toimimise efektiivsuse, operatiivsuse ja praktilise tagatuse järele Eestit ja teisi Balti riike puudutavalt.

Detailidesse laskumata võin kinnitada, et see teema on alates meie liitumisest olnud pidevalt päevakorras ja käivitunud on ka praktiliste sammude kavandamine reaktsioonina võimalikule sõjalisele ründele. See on oluline. Oluline on ka NATO õhuturbemissioon ja NATO ühisrahastamise toel peatselt rajatav Ämari lennuväli.

Veelgi tähtsam on aga asjaolu, et Eesti, erinevalt Gruusiast, on NATO ja ELi liikmesriik ja seeläbi on heidutusbarjäär võimaliku sõjalise ründe suhtes mõõtmatult kõrgem. Just selle heidutusbarjääri sihikindel kasvatamine on meie ja meie liitlaste esmane kohustus, millesse Eesti panustab koos oma liitlastega esmase iseseisva kaitsevõime kasvatamise ja kollektiivsete sõjaliste võimekuste edendamise kaudu.

Meil pole vaja militariseeruda, vaid üksnes kinni pidada oma lubadusest panustada kaks protsenti oma rahvuslikust rikkusest NATOga kooskõlastatud raamides oma sõjalise kaitsevõime kasvatamisse. Oleme seda teinud, ja mitte halvasti – korduvalt on professionaalsel tasandil, viimati sõjalise komitee aseesimehe kindral Eikenberry poolt meile kinnitatud, et oleme õigel teel. Olgu see teadmiseks kõigile neile, kes soovivad kunstlikult vastandada iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset või ka pro-fessionaalset ja reservarmeed.

Muidugi pole kõik veel kaugeltki korras, aga peatselt valitsuse lauale jõudev kümneaastane arengukava annab ka lahendamata küsimustele praktilise vastuse. See kava tugineb ohuhinnangutele, mida Gruusia sündmused ei pannud mitte üle vaatama, vaid pigem täpsustama, ja tean, et meie ohuhinnanguid ja riskistsenaariume hindavad ka meie partnerid.

Julgeolekupoliitiliselt on võrdselt arengutega Venemaal meie jaoks oluline üldine geopoliitiline tasakaal. Peaksime mõistma, et meie ja meie partnerite julgeolekupositsiooni võimalik halvenemine Afganistanis või siis Lähis-Idas halvendab märgatavalt ka meie julgeolekut siin Eestis. Kaudselt seeläbi, et ebastabiilsus on nagu epideemia, mis levib, ja hõivatus ebastabiilsuse ohjeldamisega mujal vähendab liitlaste võimalusi tagada seda meie läheduses.

Otseste julgeolekuohtude kohta on aga tabavalt sõnastatud: «Kui meie  ei aita lahendada probleeme Afganistanis, siis tuleb Afganistan oma probleemidega meile.» Heroiini näol on ta juba kohalegi jõudnud, toites nii kodumaist narko- kui aidsiepideemiat. Eesti panus, sealhulgas sõjaline, konfliktide lahendamisse välismissioonidel on suurel määral tugevdanud nii meie kuvandit tegusa ja professionaalse partnerina kui ka solidaarsustunnet meie võitluskaaslastega. Seda ei tohiks kuidagi alahinnata. Kohati on relvavendlusel suuremgi julgeolekutähendus kui formaalsetel sidemetel – olgu selle näiteks meie endi Vabadussõda või sellega samaväärne soomepoiste võitlus ühise vaenlasega.

Lõpetuseks väidaksin, et oma julgeolekupoliitika kujundamisel on nii valijaskond, erakonnad kui ka riigikogu ja valitsused üsna suures üksmeeles lähtunud just nimelt Eesti riigi ja rahva pikaajalistest huvidest, allutamata seda ei suure naabri imperiaalsetele nõudmistele ega pelgalt läänepartneritele meeldimisele, nagu soovitab Tallinna Ülikooli professor. Ja hea on.

Põhja-Atlandi leping 1949. aastast
Artikkel 5

Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu, ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.