Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Priit Suve, Bo Wennström: reformide ajastu konarused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Priit Suve | FOTO: Erakogu
Bo Wennström | FOTO: Erakogu

Kuidas mõjutab suurte riiklike ja ühiskondlike muutuste aeg meie turvatunnet, kirjutavad Sisekaitseakadeemia professor ja Tallinna Ülikooli teadur Priit Suve ning Uppsala Ülikooli professor Bo Wennström.

Haldusreform, maksureform, tervishoiureform, töövõimereform … Pole kahtlust, et elame reformide ajastul. Reform ei tohiks aga olla eesmärk omaette, sest nii võib laps koos pesuveega välja lennata ning siis võivad reformidel olla väga valusad tagajärjed. Ka kõiki puudutavas turvalisuse valdkonnas.

Arenenud riikides on üldine turvalisus viimasel poolsajandil pidevalt paranenud, kuid terrorirünnakud või immigrantidega seostatud vägivallapuhangud jätavad mulje, et turvalisuse olukord ei ole sugugi nii hea. Näiteks mitmed Rootsis toimud vägivaldsed sündmused on leidnud kajastust ka Eesti meedias. Võiks ju küsida, kas üldiselt stabiilse kuritegevuse taseme juures tõmbavad üksikjuhtumid liigset (= ebaproportsionaalset) tähelepanu ning jõhkratele, kuid siiski harvaesinevatele sündmustele minev aeg ja vaev on adekvaatne.

«Brittide võimalus hukkuda terrorismi läbi on üks kuuele miljonile aastas,» ütles 23. märtsil Ohio ülikooli professor John Mueller, kommenteerides äsjast terrorirünnakut Londonis. Terrorismihüsteeria on tema arvates ülepaisutatud, sest näiteks pärast rünnakut kaksiktornidele hukkub USAs terrorismijuhtumite tõttu igal aastal umbes kuus inimest, kuid samal ajal sureb ainuüksi Ohio osariigis narkootikumide üledoosi tagajärjel kaheksa inimest päevas.

Need näited vaid ilmestavad seda, kui harjumuspäratult laialivalguvaks on muutunud n-ö  traditsiooniline turvalisuse väli, kus toimuvate sündmuste puhul vaadatakse sageli politsei poole, kes peab suutma esineda professionaalina. Näiteks Rootsi politseid on ebarahuldavate professionaalsete oskuste tõttu mõnigi kord kritiseeritud ning on väidetud, et politseile eraldatav raha ja saadav kvaliteet ei ole tasakaalus.

Need küsimused on siiski vaid illustratsiooniks põhiprobleemile: organisatsioonide ja valdkondade ees seisvate probleemide lahendamine nõuab üha professionaalsemaid oskusi. Reformid aga on sageli ajendatud mingitest muudest põhjustest (nt majandus, edukate jäljendamine vms) ning ei arvesta organisatsiooni põhimissiooniga.

Mõistagi saab selliselt toimida eeskätt riigi rahastatavates organisatsioonides, sest eraettevõte, mis ei arvesta väliskeskkonnas toimuvaid muutusi ja ei kohandu sektori turunõudmistega, läheb lihtsalt pankrotti.

Hea elu võib laisaks teha

Jättes kõrvale 2007. aasta aprillirahutused, võib öelda, et terrorismi või kultuurikonfliktide tähenduses elame Eestis ikka õndsas turvalisuses. Turvalisel elul on vooruste kõrval üks suur puudus – see võib turvalise keskkonna kujundajad (poliitikud, omavalitsejad, politseinikud jt) laisaks teha, ning see ei ole sugugi halvustavalt öeldud.

Siin võib jälle näiteks tuua juba nimetatud rahutused, millele järgnesid muudatused nii õigusruumis kui ka näiteks politseinike ettevalmistuses. Neid muudatusi peeti vajalikuks pärast rahutusi, mitte enne. Selguse mõttes märgime, et see kirjutis ei ole targutav-kritiseeriv, vaid mineviku kaudu konstruktiivselt tulevikku vaatav.

On arusaadav, et kõikide ohtude vastu ei ole võimalik ennast kunagi kaitsta, küll aga on võimalik nende saabumise tõenäosust ja saabuva kahju suurust vähendada. Politsei on ellu kutsutud just turvalisuse huvides ning võib öelda, et toimuvad pidevad otsingud ja püüdlused hetkeolukorras sobivaima lahendi leidmiseks – parimat lahendit ei ole võimalik otsida, sest võimaluste hulk on lõpmatu.

Politseinike arvust olulisemaks tuleb pidada politseile pandud ootuste sisulist tooni, sest see määrab politsei strateegia ja taktika valikud ehk selle, kuidas politsei elanikega käitub. Üldiselt öeldes on siin küsimus selles, kas tegemist on repressiivse käitumismustriga (politsei teeb (katkised) asjad korda!) või partnerlusel põhineva abistava hoiakuga (politsei aitab turvalisuse valdkonna eksperdina meie ühist ruumi kujundada). Ja muidugi ei ole siin tegemist ühe või teisega, vaid ühe ja teisega – küsimus on tasakaalus.

Sageli ei pöörata politseitöö metoodilistele aspektidele erilist tähelepanu, kuid Rootsi on siin üks edumeelsemaid näiteid – metoodilises plaanis otsitakse pidevalt uusi lahendusi. Rootsi politseid on reformitud aastast 1925 ja otsitud seda õiget, kuid iga päev nähtav politseitöö ilmutab ennast ikka politseipatrulli näol, kuigi selle välimus ja käitumine on teisenenud.

Just viimane on turvalisuse seisukohast kõige tähtsam. Niisamuti nagu õpetaja käitumine klassiruumis või arsti käitumine patsiendiga määravad valdkonna edukuse, mitte see, mitu korrust või osakonda on koolimajal või haiglal.

Rootsi politseireformide õpetlik näide

Kujutlus ühiskonnast kui erinevatest osadest koosnevast teeb võimalikuks katsed reformida ainult organisatsiooni üht osa. Nii näiteks on Rootsi politseid sageli reformitud eeskätt organisatsioonilisest aspektist. Keskendutud on tsentraliseerimisele kui efektiivsema ja tõhusama juhtimise vahendile, kuid sageli on unustatud politseitöö ja selle arendamine.

Nii on tekkinud olukord, kus juhtidel on justkui põhivastutus arengu ja edu eest, mis aga juhatab teed järgmise lõksuni – kopeerimise ja jäljendamiseni.

Turvalisuse valdkonnas on hästi teada õnnetud näited sellest, kuidas angloameerika kultuuriruumis arendatud kogukonnakeskse politsei praktika kopeerimisel ei õnnestu selle rakendamine hästi Mandri-Euroopale omase tsentraliseeritud riigikorraldusega Prantsusmaal või Saksamaal. Samasugune dilemma puudutab tsentraliseeritud politsei võimekust edukalt suhestuda kohalike probleemide ja inimestega.

Rootsis on alates 1965. aastast kohalikud piirkonnad (kommuner) kaotanud järjest enam mõjuvõimu kohaliku politsei tegemistes kaasa rääkida (samasugused muutused on Eestis toimunud ühe kümnendi jooksul, kui 1990ndate lõpuks oli kohalik omavalitsus ja politsei sisuliselt lahutatud).

Tsentraliseerimise tulemusel on ka Rootsis keeruline rakendada kogukonna huvidele keskendunud politsei põhimõtteid. Rootsi politseiteadlased on teinud siiski märkimisväärseid pingutusi otsimaks võimalusi politsei ja kohalike elanike sisuliseks edukaks koostoimimiseks, sest elanike ja politsei vahelisest usaldusest sõltub suuresti võimekus vähegi kaasa rääkida nüüdisaegsete turvalisusohtude leevendamisel.

Kohaliku ruumi muutumine

Selle artikli eesmärk on turvalisuse näitel rõhutada reformide ajastul kahte olulist aspekti: 1) (politsei) reformimisel ei tohi unustada (politsei) võimekust oma põhimissiooni täitmisel ning 2) kohalike omavalitsuste reformimisel ei tohi unustada kohalike inimeste heaolu.

Reformid on kohaliku ruumi muutjatena turvalisuse aspektist määrava tähendusega, sest näiteid vägivaldsetest konfliktidest kohalikul tasandil on nii Rootsist kui mujalt piisavalt. Oleme veendumusel, et tegemist ei ole mingi paratamatu olukorraga, vaid kohaliku ruumi kujundamise küsimusega, kus asjadel lihtsalt ei või lasta omasoodu minna.

Terrorismi või migratsiooni küsimustes jääb kokkulepete täitmisel ja reeglite järgimisel rõhuasetus just kohalikule tasandile. Riigil on õiguskeskkonna kujundamise kaudu oluline roll, kuid nii terrorismi kui võõra-küsimustes on kohalik elukorraldus määrav. Kuidas paiknevad kohalikus ruumis nii sisserändajad kui ka meie vähekindlustatud? Missugused on reaalsed võimalused nõiaringist välja pääseda?

Kriminoloogiast on teada, et kuriteod ei koli inimestega kaasa, vaid on enamasti kultuuri- ja kontekstispetsiifilised. Kui kellelgi õnnestub leida parem töö ning asuda elama kuritegelikust piirkonnast turvalisemasse, kuigi kulukamasse, siis tema käitumine muutub sarnasemaks käitumisega selles uues keskkonnas.

Malmö ülikooli professor P. Bevelander kirjutas: «Mis puutub Malmö probleemsesse Rosengårdi piirkonda, siis see on pikka aega muutumatuna püsinud. Ainult inimesed on vahetunud. Probleemid on seal juba sellest ajast saati, kui linnaosa ehitati. Esmalt elasid seal vähem kindlustatud rootslased ja nad olid silmitsi samasuguse stigmatiseerimisega nagu immigrandid praegu.» (EPL 21.03)

Niisiis on sotsiaalse korralageduse küsimus seotud eeskätt kohaliku ruumi korralduslike küsimustega (sh tavad ja kombed), mitte rahvuse, nahavärvi või religiooniga. Lisaks n-ö horisontaalsele geograafilisele dimensioonile tuleb turvalisuse väljal märgata ka vertikaalset dimensiooni, millest kõneles 20. märtsi «Plekktrummis» sotsiaalantropoloog Aet Annist, märkides kihistumise ja kihtide vahel liikumise kultuuri puudulikkust Eestis. Nii ilmutavadki turvalisuse küsimused ennast omavalitsuste võimekust ületava ja ühiskonda tervikuna läbivana.

Lõpetuseks aga veel üks tihti alahinnatud ja hüljatud tõsiasi. Hoolimata reformide kavandamise ja rakendamise positiivsest eetosest – reformijad soovivad ju parimat! –, on reformidel lisaks probleemide võimalikule leevendamisele ka teine pool: iga reform toob ka uued küsimused ning asetab vanad küsimused uude valgusesse.

Tagasi üles