Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pamela Maran: interneeduse kütkeis

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pamela Maran. | FOTO: Erakogu

Võimetus keskenduda muutub paraku aina normaalsemaks, sest oleme ühest küljest sellest sõltuvad ja teisalt tekib pidevalt juurde võimalusi, kuidas ajule lühikeste infokildudega mõnu pakkuda, kirjutab Pamela Maran.

Üks Eesti raadiohääl kirjeldas hiljuti meedias oma keskendumisprobleemi, märkides, et ta ei suutnud lõpuks isegi raamatut lugeda ja leidis end olustikukirjelduste asemel Instagrami pildivoogu kerimas.

Seejärel kiitis ta toidulisandeid, mis tõid keskendumisvõime lõpuks tagasi. Raske öelda, kas keskenduda aitas tõesti tablett või hoopis platseeboefekt, millel on teatavasti suur mõju.

Paljude teiste uuringute seas leiame ka lähiaastaist petteravimi võimete kohta põnevaid avastusi. 2011. aastal leidsid Harvardi meditsiinikooli uurijad astmahaigeid testides, et kuigi platseeboravimid ei aita õhul haigete kopsudes sugugi paremini liikuda, siis katsealused ise tundsid end kasutut ravimit sisse hingates hulga paremini. Samamoodi nägid Michigani meditsiinikooli uurijad (2015), et platseebo avaldab positiivset mõju ka sügavas depressioonis inimestele.

Meie ajul on tohutult võimas jõud meid petta, meid aidata või miks mitte ka hävitada. Nii oleme langenud selle ohvriks ja kuigi toidulisand või platseebo võib meid mõne aja aidata, siis varem või hiljem peame tunnistama oma jõuetust.

Seekord räägime võimetusest keskenduda. Selle kohta teeb ajuteadlane Jaan Aru oma raamatus «Ajust ja arust» põneva ülevaate. Aru kirjeldab seda, kuidas meie ajule meeldib vahetu uudsus: Facebooki uudised, Twitteri säutsud, uudised, pildid, ekraanil kiiresti vahetuvad kaadrid.

«Uudsus on tugev innustussignaal, mis viib ajus antud signaali esile toonud neuronaalsete aktiivsusmustrite tugevnemiseni. Nagu teised innustussignaalid, tundub uudsus ajule mõnusana. Kahjuks tekitab igasugune mõnu ajus sõltuvust. Niipea, kui lülituvad tööle mõnukeskused, tahab aju selle põhjustajat veel ja veel,» kirjutab Aru oma raamatus.

Uudsusejahti nähakse olevat tihedas seoses dopamiiniga. Uudse stiimuliga kokku puutudes vallandub massiliselt neurotransmittereid aju nii-öelda preemiakeskuses, sealhulgas mesolimbilises tees, mis on aktiivne igasuguse sõltuvuse puhul.

Professor Glenn Wilson kutsub seda infomaaniaks. Ta leidis oma uuringus, et kui katsealune püüab keskenduda tööle ja samas on tema postkastis lugemata e-kiri, siis võib see kahandada efektiivset IQd 10 punkti võrra. Wilson tõestas ka teise toreda punkti, mille järgi kanepisuitsetamine küll tekitab kognitiivsetes võimetes kaotusi, kuid rööprähklemine (multitasking) teeb seda veelgi enam.

Nii võib end minetada internetist või televisioonist saadava uudsusemõnu keerisesse, kaotades samal ajal üha enam võimet ka edaspidi pikemalt keskenduda. Eriti põnev on hüpoteetiline mõte, et internetisõltuvus on hullem kui kanepisuitsetamine.

Variante aju valitsemiseks on mitu

Olen kokku puutunud õpetajatega, kes kurdavad, et õpilaste keskendumisvõime muutub aina madalamaks. Kui nutitelefonis kerides ja klikkides vahelduvad pildid iga paari sekundi järel, ekraanid vilguvad plahvatavatest vihastest lindudest ja kõik see algab juba enne esimest eluaastat, mil vanemad tahavad rahulikult põnni kõrval restoranis süüa, siis mida annab oodata noorelt, kes on sunnitud 6–8 x 45 minutit paigal püsima ja ühe inimese monoloogi kuulama?

Nii ei ole ka üllatav, et üks raadiohääl, näitleja või ettekandja paneb raamatu pärast paari lehekülge käest, et «korraks kontrollida», kas keegi on midagi kirjutanud, laikinud või kommenteerinud.

Võimetus keskenduda muutub paraku aina normaalsemaks, sest me oleme ühest küljest sellest sõltuvad ja samas tekib pidevalt juurde võimalusi, kuidas ajule lühikeste infokildudega mõnu pakkuda.

Mida siis teha? Vanemad saavad väga palju kaasa aidata oma laste ajuarengule ja mitte juba maast madalast kasvatada järeltulevat põlve üles nutitelefoniga. Lihtne, kas pole? Aga kuidas peaks hakkama saama, kui põngerjas muutub avalikus kohas rahutuks? Päris hea lahendus on oma lapsega ISE tegelemine. Just, kõik see vanamoodne kussutamine, kallistamine, rumalate nägude tegemine, veidrate häälte imiteerimine.

Pisut vanematele lastele tuleb kasuks hobidega tegelemine. Lahendus pole aga lihtne juba uudsusemõnusõltlastele, keda ma ka oma joogatrennides kohtan. Inimene on küll kohal, aga tema mõte ja vaim on ära, mida on kõrvaltvaatajale selgelt näha. Keha küll teeb automaatselt kaasa, kuid peas tiirutavad mõtted «Mida küll õhtuks süüa teha?», «Kas helistan emale nüüd kohe õhtul või äkki homme hommikul?», «Peetriga ma küll enam välja ei lähe, kui ta ei õpi sokke ja sandaale eraldama!» jne.

Tuletan õpilastele iga paari minuti tagant meelde, et nad pööraksid tähelepanu oma kehale, et parandada asendit, kuid samas ka treenida keskendumist püsivamaks. Tähelepanu ja keskendumisvõime on treenitav ja see on omadus, millel erinevalt platseebost on järjepideval harjutamisel püsiv ja ka kliiniliselt tõestatud positiivne efekt.

Teadlikkust saab harjutada ka sõltuvusliku harjumuse ajal. Alustuseks võiks jätta meelde mõne olulise küsimuse, kui oled juba pikalt kerinud uudiseid, pilte, kommenteerinud internetis leiduvaid teemasid või vaadanud videosid. Kas see tegevus on praegu mõttekas? Kas ma tegelen millegi olulisega, millest tõuseb mulle kasu? Kas see tegevus on seotud mu töö ja ülesannetega? Kas ma peaksin hetkel midagi olulisemat tegema?

Sellega astud tegevusest eemale, vaatled olukorda kõrvalt ja treenid teadlikkust.

Hea võimalus keskendumise treenimiseks on ka raamatute lugemine, kus sead endale eesmärgi lugeda peatükk läbi ilma tähelepanu mujale laskmata.

Variante aju valitsemiseks on mitu ja nendega tasub tegeleda, sest on ütlemata tore, kui kontrollid oma tegevust, laskmata kihkudel ja välistel teguritel enda eest otsustada.

Allikad:

Aru J. (2017). Ajust ja arust. Tallinn: Argo.

Wechsler M. E., Kelley J. M., Boyd I. O. et al. (2011). Active albuterol or placebo, sham acupuncture, or no intervention in asthma.

Peciña M., Bohnert A. S., Sikora M. et al. (2015). Association Between Placebo-Activated Neural Systems and Antidepressant Responses: Neurochemistry of Placebo Effects in Major Depression.

Schomaker J., Meeter M. (2015). Short- and long-lasting consequences of novelty, deviance and surprise on brain and cognition.

Levitin D. J. (2015). Why the modern world is bad for your brain. The Guardian.

Patoine B. (2009). Desperately Seeking Sensation: Fear, Reward, and the Human Need for Novelty. The Dana Foundation.


Pamela Maran on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse alal ning magistriõpingud Tallinna Ülikoolis televisiooni toimetaja erialal.

Ta on õppinud Tais joogaõpetajaks, juhendades nüüd Eestis ja välismaal treeninguid ning meditatsioone. Maranil on ka kirjastus Kuldnööbike.

Tagasi üles