Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tarmo Pikner: kolm õde ja viis arvamust

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tarmo Pikner | FOTO: Erik Prozes

Kui kolm eestlast juhtuvad kokku saama, siis tuleb üldjuhul arvestada nelja arvamusega. Vene hingede puhul aga näib, et kolm kokkutulnut ei pääse vähema kui viie arvamusega, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Õde Yana arvamus on selline, et kuna üks tõsine vene hing vajab kõva käega juhti (Putin, Assad, pesakond Kime) ja kuna Keskerakonna esimehel Jüri Ratasel pole kõva kätt kusagilt võtta, siis pakub õde Yana enda oma. See käsi on karastunud nii Süüria diktaatori Assadi kätt surudes kui ka ELi presidentide põsemusisid maha nühkides. Et Ratas on kaks ratast ühes – ka peaminister –, siis õde Yana kavatseb ette kirjutada juba valitsuse istungite päevakorda.

Ja veel – õde Yana arvates pole tähtis, mis värvi on Eesti elaniku pass (mitte kass), peaasi, et hääli (mitte hiiri) püüab. Ehk siis hallide passidega peaks hakkama edaspidi ka riigikogusse pääsema.

Õde Olga arvab, et ega eestlaste käpa all olevas parteis ikka õigeid asju ajada ei saa, ja näeb vaimusilmas Eestimaal toimetamas rahvuslikult (ehk venelaslikult) meelestatud parteid. Ja riputaski enda kui uue partei peatoimetaja pildi üles, hüüdlausega «Küsi julgelt!» (meenub ahvatlev telereklaam «Küsida võib kõike!»).

Õde Oudekkil on parteistaaž küll napp, kuid seda ägedamalt võitleb ta, pronksiläige silmis, meie lähiajaloo ümberkirjutamisel. Pealegi selgus pettus – ta olevat astunud hoopiski Isamaaliitu ja nüüd oleks vaja lühikeseks jäänud peasekretäri ametit jätkata õde Olga parteis.

Kui kolm arvamust on arvatud, tuleb arvesse võtta tingimata veel neljas, kõige õigem – vend Edgari oma. Kuna Savisaar on parajasti kohtualune ja iga tema sõna võidakse kasutada tema enda vastu, siis keegi ei tea, mis on Savisaare arvamus. Isegi õde Yana ei tea, kuigi aeg-ajalt helistab talle.

Arvajate armee on muidugi omad oletused teinud – noh, Savisaar kibeleb kokku klopsima oma valimisnimekirja, kus ta ise trooniks, aga õde Yana arvates on naistel eesõigus ja hoopis tema peaks olema esirinnas. Lisaks on veel ühes nimekirjas esikohal Putini-võitluskunsti viljelev abilinnapea Mihhail Kõlvart, kes on pandud õdede ja vendade vahele korkvendrist puhvriks, et kraaklejad parteid päris lõhki ei lööks.

Viies arvesseminev arvamus tuleb vend Jürilt: küll oleks tore, kui kõik keskerakondlased rivistuksid Balti ketist kinni hoides Toompea nõlvale ja laulaksid üheskoos «Ilus oled Isamaa», ja siis üksteist toetades ja austades liigutakse rõõmsalt ühiste eesmärkide poole, sest see on kõigi Eestimaal elavate inimeste ühine soov.

Et segane lugu saaks klaarimaks, lisan igaks juhuks kuuenda arvamuse – siinkirjutaja oma.

Kui võim oli riigis maha kukkunud, lausa hoolimatult maha visatud, siis oli igati tark tegu see üles korjata. Jüri Ratas kummardus seda üles korjama, kuid koorem osutus raskemaks, kui esmapilgul tundus. Nüüd tassivad kolm õde koormasse iga päev udusulgi juurde, kuid sealjuures unustades, mis juhtus lõpuks kaameli selgrooga.

Ehk siis, kolm õde on õppinud eelmise peaministri, reformierakondlase Taavi Rõivase saatusest – kui end kohe ei kehtesta, siis kehtestavad sind teised ja oledki löödud ettur. Seetõttu on vaja kiiremas korras kogu Keskerakonna programm lülitada koalitsioonilepingusse ja hakata seda viivitamatult valitsuspartnerite kätega ellu viima. Nii algas Jüri Ratase pantvangidraama.

Lõpuks jääb kripeldama üks kiuslik küsimus: kes üleüldse on Yana Tšernogorova-Litvinova-Toom ja miks meie poliitikutel hakkab lõug tõmblema ja käed värisema, nii kui teda näevad-kuulevad? Ja miks kõik arvamusarmeed ja ajakirjanikud peavad ilmtingimata iga tema piuksatust suurepealkirjaliselt kajastama? No mitte ei saa aru!

Ei ole Yana Toomil ette näidata mingeid saavutusi üheksakuisest Tallinna abilinnapeana töötamisest (Savisaar tegi üheksa kuuga mitu Boroditšit) ega Euroopa Parlamendis toimetamisest (kui häbistavad Süüria visiidid lahterdada mittesaavutuste hulka).

Ütlete – aga ta korjas 25 000 häält europarlamendi valimistel ja viimastel riigikogu valimistel 11 000 häält. Noh ja mis siis, need on vaid ristikesed valimissedelitel. Häältesaagil on mõte, kui need on võimuks (või rahaks) konverteeritud. Seda aga ju pole!

Niisiis, kallid kaasteelised, ärge laske end propagandameistritel segadusse viia, asetame kaalukausid õigesse proportsiooni. Äratagem endi goyalikest koletistest uinutatud mõistus ja tegelegem asjaga, mitte asja varjuga.

Tagasi üles