Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaire Uusen: ka Yana Toomis on peidus väike eestlane

22
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaire Uusen | FOTO: Erakogu

Keel mõjutab meelt, leiab kolumnist Kaire Uusen. Kui kaob keel, kaob ka rahva meelsus, samas kui uus omandatud keel istutab meie sisse uue rahvuse.

Kui sajad raportid ja aruanded poleks aastate jooksul korduvalt ja etteheitvalt tõstnud esile fakti, et suur osa Eesti ühiskonna (sh arengu, rikkuse, vaesuse jne) probleemidest tuleneb ühiskonna lõhestatusest, siis võiks tõesti loobuda integratsioonist ja eesti keele õppimise nõudest.

Vaevalt ükski eestlane tahab, et tema teisest rahvusest naabril oleks kehvem elu, vähem võimalusi tööd leida ja raha teenida. Keeleoskuse nõuet ei tohiks seega mingil juhul võtta kui eestlaste välja mõeldud karistust, vaid kui võimalust suurendada iga üksikisiku heaolu ja riigi ühtsust või tugevust. Vaadake kas või naabrite poole: hiljuti rääkisid Vikerraadios oma kogemustest Soome kolinud eestlased, kes jutu sees korrutasid pidevalt soome keele õppe olulisust.

Kui tähtis see on ja kuidas nad endalegi üllatuseks on ainuüksi viie või kümne aastaga hakanud mõtlema nagu soomlased. Isegi kui neil ongi veel Eesti hinges ja veres, siis nende lapsed tunnevad ennast juba soomlastena. Kui nii lähedal on võimalik kasvatada enda sees «soomlast», siis mis veel kaugematest riikidest rääkida.

Mõistan samas ka eestlase alateadlikku tõrget – et mis siis saab, kui sajad tuhanded venekeelsed ja hiljem ka juba teist värvi inimesed saavadki eesti keele selgeks, otsustavad Eesti elu üle? Tegelikult usun siiralt, et ka Eesti jamad idanaabriga pole läbi. Need tulevad uuesti, küsimus on, millal, millisel kujul ja kuidas.

Maailmas ei muutu ühest küljest midagi, teiselt poolt aga väga palju. Seega ei pruugi tulla eestlaste jaoks uut Siberit või mõisaaega, aga suurtel ja mõjukatel võivad tekkida hoopis nutikamad lahendused maailma vallutamiseks.

On ju endisaegseid suuri maailmavallutajatest rahvaid, kes tänapäevases maailmas on väiksed (ja seda vabatahtlikult), pidades meeles kunagist hiilgust, kuid tahtmata ajalugu korrata, sest ajad on paraku muutunud.

Siit aga tagasi keele ja meelsuse juurde. Olgem ausad, eestlus pole ainult keel, vaid tähendab võimet tunda aastasadade kannatusi oma veres, mäletada mõisapiitsa valu või samastada ennast Siberisse sõitjaga – isegi siis, kui ise sinna ei sõitnud.

Öeldakse, et keeleoskusega seda tunnetust ei osta ega omanda. Minult on eelmiste arvamuslugude peale küsitud, kas tõesti tahan, et ennast hakkaks eestlaseks pidama ja Eesti saatust kujundama inimesed, kes on tulnud siia elama teiste, sh vallutaja- või omakasupüüdlike mõtetega. Näiteks Yana Toom, eesti keelt valdav ja haritud inimene, on mõnegi silmis nagu kaasaja Gustav Naan. Või kas ei peaks eestlasi ettevaatlikuks tegema lääne teise põlve immigrandid, nende viha ja trots.

See kõik on õige, aga ei saa unustada, et kogu suures rahvaarvus on selliste osa siiski marginaalne. Iga rahva seas on alati kindel protsent kurjategijaid või kindlate haigustega inimesi, nii ka dissidente, vastuvõitlejaid, pööraseid.

Enamik siiski integreerub keelt omandades kolmandaks-neljandaks põlveks ja unustab mineviku pea sootuks (kui ei ole muidugi tegemist ühiskonnaga, kus on ajalooliselt või pikka aega elanudki erinevad religioonid või etnilised grupid kõrvuti).

Viide Toomile või ka lääne negatiivsele kogemusele: jah, siin on kriipsuke tõtt, aga keelel on pikemas perspektiivis nn rahvust uuendav või taasloov mõju. Statistikaga ei taha artiklit koormata, aga vaadake soomeugrilaste saatust Venemaa avarustes. Meelsus ja rahvuslik tunne on alles vaid neis vähestes, kes oma keelt veel tönkavad. Teised, nüüdseks venestunud, võivad neile kasulikul hetkel küll öelda, et nad on soomeugrilased, aga sisu selles tundes pole.

Lühikokkuvõte: kui kaob keel, kaob ka selle rahva meelsus, samas kui uus omandatud keel istutab meie sisse uue rahvuse, mis hakkab ajaga kasvama, kui olud soosivad. Kui Eesti venekeelsed inimesed omandavad eesti keele (unustamata oma keelt), siis nende lapsed sünnivad juba koos väikese eestlasega hinges. Eesti keele oskajate teine põlvkond hakkab üldjuhul mõtlema juba kohaliku rahva moodi, kolmas veelgi enam – kui olud seda soosivad ega tööta vastu.

Väike eestlane hakkab kasvama kõigis, kes omandavad eesti keele, muidugi peab olema ka Eesti elu kogemus ja seotus eestlastega. Kui lugeda Justin Petrone raamatuid või kolumne, on näha, et väike eestlane on ka tema sees juba olemas. Seda on tunda ka eesti keele ära õppinud Howard Frieris, Toidupanga mehes Piet Boerefijnis jpt.

Kakskümmend viis aastat tagasi, pärast talongiaja lõppu tuli Eestisse õppima ja elama üks aadlisoost taanlane, kes õppis ära eesti keele. Sai küll niivõrd teistsugusest elust šoki, aga isegi nüüd, aastakümneid hiljem on tunda, et see väike eestlane, mis temas üheksakümnendate algul tekkis, on siiani alles. Ta lihtsalt mõistab eestlast ja sealt poleks tema järeltulijatel enam nii pikk tee päris eestlaseks saamisel.

Tuhandetel Eestit külastavatel või imetlevatel välismaalastel, kes ei ole kunagi eesti keelt õppinud ega Eesti elu elanud, seda väikest eestlast ei teki, olgu nad nii toredad kui tahes.

Minu suguvõsagi vaatab segase tundega tagasi aastale 1857. Kellele on see Postimehe asutamisaasta, kellele sakste laulupeoaasta Tallinnas, aga meie suguvõsas katkes sel aastal blondide juuste ja sinisilmade ajastu – sündis laps, kes nägi välja nagu lõunamaalane. Ehkki tumedat juust ja kiiresti päevituvat nahka on meie seas tänapäevani, jäi eesti keel ja eestlus vaatamata sellele välismõjule verre tugevalt alles.

Maailmas on neid näiteid tohutult palju. Olen kohanud kolmanda põlve väliseestlasi, kes on sünnist peale rääkinud inglise keelt, ja neis ei ole isegi pooleestlast nagu nende emas või isas. Paljude küüditatud eestlaste järeltulijad, kes jäid Venemaale, on täielikult venestunud, tundmata enam Eesti või eestlastega mingitki sidet.

Nii võib julgelt öelda, et keelel (ja vastavas keskkonnas elamisel) on tugev mõju meie meelsusele, eelkõige meie tulevikule ja laste saatusele. Olgu, las Yana Toom praegu möllab, aga pole välistatud, et kunagi tulevikus, hoopis teistsuguses (poliitilises) olukorras näitab ennast tema sees elav väike eestlane.

Tagasi üles