Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kalev Stoicescu: soovimatu ja vältimatu kurnamissõda, pauguga lõpus

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vene naftaettevõte Bashneft Nikolo-Berezovka lähedal. | FOTO: Reuters / Scanpix

Vastastikune ida-lääne kurnamissõda, mida tõukab tagant Põhja-Korea mudeli poole liikuv Venemaa oma läbikukkunud majandusega, lõpeb Nõukogude Liidule osaks saanud kollapsiga, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur, diplomaat Kalev Stoicescu.

Külm sõda, mis kuulutati lõppenuks Nõukogude Liidu rahumeelse lagunemise ning Varssavi pakti märkamatu ja kuulsusetu laialimineku järel, oli eeskätt lääne ja ida ideoloogiline vastasseis. Mõlemad pooled – Ameerika Ühendriigid oma liitlastega ning Nõukogude Liit oma vasallide ja sõltlasriikidega – olid raskekaallased. Kuuma sõda NATO ja Varssavi pakti vahel suudeti isegi 1962. aasta Kuuba kriisi tingimustes ära hoida, sest mõisteti vastastikku ja ka kogu maailma hävitamise ohtu (Mutually Assured Destruction – MAD), kuid aastakümneid peeti nn käsilassõdu (proxy wars) üle terve maailma – Koreas, Vietnamis, Angolas, Afganistanis jne.

Moskva propageeritud kommunistlik ideoloogia tundus paljudele läänes köitvana, näiteks vasakpoolsetele intellektuaalidele, kuid ka harimatutele ja madalapalgalistele töölistele. Julgen väita, et esimesed olid paljuski tänapäeva Venemaa-mõistjate (Russland/Putin-Verstehers) eellased, ning viimaste hulka kuulusid ka Brexiti ja Trumpi poolt hääletanute eelkäijad, kuigi kommunistlikud liikumised Suurbritannias ja USAs olid siis märkimisväärselt väiksemad kui Prantsusmaal või Itaalias.

Teisalt, Nõukogude Liit kapseldus täielikult, et kaitsta end «kahjulike» läänemõjude eest. Kuid lõpuks võitis lääs, sest roiskunud kommunism ei suutnud vastu seista liberaalsele demokraatiale ja lääneliku elu võlule. Inimesed kõikjal raudse eesriide taga ihaldasid vabadust ja heaolu.

Suurt rolli mängis Nõukogude Liidu kokkukukkunud majandus, mis ei suutnud – vaatamata oma tohutu suurele sõjatööstuskompleksile – sammu pidada president Ronald Reagani 1980. aastatel välja kuulutatud strateegilise kaitse initsiatiiviga (nn Star Wars, Tähesõdade programm).

Uus-vana vastasseis

Eelmise sajandi «suurimast geopoliitilisest katastroofist» (Putini sõnad) alates on üles kasvanud terve põlvkond. Paljud kommunismist vabanenud riigid on leidnud oma tee. Isegi kommunistlikuks jäänud Hiina on edukalt rakendanud oma poolkapitalistlikku mudelit, muutudes maailma majandusmootoriks.

Kuid Putini Venemaa ei suuda ikka veel leppida toimunud arengutega ja tänapäeva reaalsusega ning püüab aega tagasi pöörata, sest Nõukogude Liidu viimasest liidrist Mihhail Gorbatšovist alates läks kõik justkui valesti. Venemaa ei ela ise, nagu võiks ja peaks elama, ega lase ka teistel elada. Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni ja Euraasia Liidu (Venemaa loodud perverssused, mis justkui jäljendavad NATOt ja ELi) liikmesriigid on Kremli saatusekaaslased ja pantvangid.

Moskva püüab sellesse mülkasse tõmmata ka Ukraina, Gruusia ja Moldova, miks mitte ka Süüria ja Serbia. Mõistagi, igal riigil on vaja liitlasi, ka Venemaal. Kuid Kremli «liitlased» on alati piiratud suveräänsusega või lihtsalt kuulekad vasallid. Kes pole Moskva poliitikaga nõus, on Venemaa vaenlane. Maailm jaguneb russofiilideks ja russofoobideks, nii väidavad sisuliselt Putin ja Lavrov.

Vastasseis läänemaailma ja Venemaa vahel ägenes plahvatuslikult pärast Krimmi okupatsiooni ja sõja alustamist Donbassis, kuid see oli kogu aeg õhus. NATO sõjaline operatsioon Slobodan Miloševići režiimi vastu, peatamaks albaanlastevastast genotsiidi Kosovos 1999. aastal, ärritas ja «alandas» Venemaad. See oli poliitiline pöördemoment lääne ja Vene suhetes.

Toonane FSB juht Vladimir Putin istus peatselt tsaari troonile ning kasutades hüppeliselt kasvanud naftahinnast tekkinud rahavoogu, mida vaene Boriss Jeltsin ei saanudki varem nautida, hakkas Venemaa «võimuvertikaali» üles ehitama jpms.

Vast ei ole puhas kokkusattumus, et pea ühel ajal leidsid aset esimene külma sõja järgne suur poliitiline lõhenemine läänemaailmas, kui USA ja Suurbritannia ning Saksamaa ja Prantsusmaa vahel tekkisid tõsised pinged Iraagi invasiooni asjus, ning Venemaa poliitiline «ära pööramine» – võltsitud riigiduuma valimised detsembris 2003, millega Jabloko ja teised liberaalsed jõud pühiti parlamendist minema ning pandi alus Venemaa praegusele, sisuliselt ühe- ehk võimupartei autokraatlikule süsteemile.

Edasi läksid lääne ja Vene suhted paratamatult vastasseisu eskalatsiooni teed pidi, vaatamata läänemaailma ponnistustele Kremlit maha rahustada ja rahuldada – G7st sai juba varem G8, toimis Vene-NATO nõukogu, Venemaa agressioonile Gruusia vastu vaadati läbi sõrmede, isegi pakuti müügiks Mistral-tüüpi helikopterikandjad jne.

Naftarikkus kukkus taas Venemaa õuele ning Kremli reservid täienesid tublisti. Paraku ei osanud Venemaa ega ole ka kunagi varem osanud raharohkusega midagi paremat peale hakata kui üles ehitada võimas sõjamasin. Tuhandetele tuumalõhkepeadele tuleb tingimata lisada sama palju moodsaid tanke ja lahingulennukeid, ka sõjalaevu, et maailm kardaks – s.t respekteeriks – Venemaad.

Teisalt, vastureaktsioonina Jeltsini «läbikukkunud inimeksperimendile» (läänelik liberaalne demokraatia pole meie jaoks, meil on omad ja paremad väärtused) tõusis tuhast läänevastane äärmuslik suurvene šovinism.

Putin tegi vene rahvaga diili – muidugi don Corleone moodi, sest rahval polnudki võimalust ära öelda –, millega vabadustest ja õigusriigi taotlusest loobuti näilise heaolu ja kindluse nimel. Nüüd väidab Putin, et ta on tõstnud venemaalaste elatustaset kaks-kolm korda. Ta valetab, sest seda tegi üksnes naftahind, mis nüüd kiratseb, nagu ka venelaste eluolu ja toidukorv.

Oleme nüüd olukorras, kus Venemaa ainus «idee» on oodata naftahinna suurt tõusu, mis tekitaks uued rahavood Kremli kassasse, ning «õigete» lääneliidrite areenile ilmumist, kuigi Trumpilt nad vist enam väga palju ei looda. Kui mitte, siis igal juhul aidata kaasa läänemaailma langusele propaganda ja desinformatsiooni, küberrünnakute, korruptsiooni, äärmuslaste toetamise, gaasisõltuvuse, pagulaste voogude tekitamise (Süüria) jm abil.

Venemaa ei näe endal mingit süüd vastasseisu eskaleerumises ega pea võimalikuks kompromissi otsida, s.t ise teatud samme astuda, praktiliselt, mitte ainult retooriliselt, nt peatada sõda Donbassis. Ei saa, sest Ukraina on Kremlile unfinished business. Käib käsilassõda ehk käteväänamine läänega, ka Süürias ja Lähis-Idas tervikuna.

Teisalt, läänemaailma riigid ei saa taganeda Venemaa-vastastest sanktsioonidest, kuni Kreml ei ole selleks mitte midagi teinud. Tekkinud on surnud ring, sanktsioone muudkui pikendatakse, mõistagi õigusega, kuid Venemaa käitumine muutub üha agressiivsemaks, tõestamaks oma õigust ja karistusmeetmete ebaõiglust ja mõttetust.

Kurnamissõda

Tahes-tahtmata, sest lääneriigid ilmselgelt ei soovinud kuidagi süvendada Venemaa piiratud kindluse sündroomi, tekkis vastastikune kurnamissõda (war of attrition). Venemaa püüab õõnestada lääne liberaalse demokraatia süsteemi kõikvõimalike vahenditega – hiiglaslikust propagandamasinast, kasulikest idiootidest ja eriteenistuste operatsioonidest, küberhäkkerite ja internetitrollide armeeni välja. KGB-aegsed «aktiivsed meetmed» ei ole sugugi ununenud. Sekkutakse ka edaspidi lääneriikide valimistesse. Ka meie, Eestis, peame olema valmis tõrjuma e-valimiste süsteemi vastu suunatud küberrünnakuid.

Putin ilmselt teab Sunzi sõnu: «Sõda on vastase petmise mäng. Kui oled nõrk, siis teeskle tugevat. Kui oled lähedal, siis tundu kaugel olevat» (ja vastupidi). Venemaa tegutsebki täpselt nende õpetuste järgi. Kreml eitab jätkuvalt Vene relvajõudude osalemist Donbassi sõjas, mida ta käsitleb selgelt käsilassõjana Venemaa ja lääne vahel, mitte «kodusõjana», nagu ametlikult väidetakse. Keda niimoodi petetakse?

Teisalt, propaganda ning suhteliselt odavate vahendite oskuslik kasutamine võimalikult suure efekti saavutamiseks (nt mõne üksiku Kalibr-tüüpi raketi tulistamine Süüria pihta) on teinud Venemaast, kelle majanduse nominaalne suurus on võrreldav Mehhiko omaga, justkui jälle superriigi. Mitte päris omaaegse Nõukogude Liiduga võrreldav, aga ikkagi. Kärbeskaaluline võib – sõltuvalt imagoloogiast – tunduda raskekaallasena.

Ja kolmandaks (lähedus versus kaugus), kui oled roninud USA osariikide hääletusmasinatesse ja demokraatliku partei serverisse, teeskle, et sul pole sellega mitte mingit pistmist. Ja väida, et sellega saab hakkama ükskõik kes, kasvõi mingi paks mees diivanil oma sülearvutiga.

Lääne majandussanktsioonid on kahtlemata nõrgendanud Venemaa majandust, eeskätt tänu sellele, et Venemaa ei saa enam pikaajalisi soodsa intressiga laene ega importida kõrgtehnoloogiat nii sõjatöötuse tarbeks kui nafta ja gaasi ammutamiseks uutes maardlates (Arktika). Kuid kõige olulisemad tegurid on siiski nafta hind, kuniks Venemaa on sellest sõltuv, ning reformimata majandussüsteem.

Putin räägib majanduse (m)uutmise vajadusest, kuid ta mõistab, et avatud majandus nõuab ka poliitilisi ja sotsiaalseid reforme, mis ohustaksid võimul olevat režiimi. Hiina mudel jääb unistuseks, selle magas Gorbatšov (ja ka Jeltsin) omal ajal maha. Seetõttu on asutud pigem Põhja-Korea teele, kus valitsevad Songuni (sõjatööstuskompleksi ja sõjaväe täieliku eelistamise) ja Juche (majandusliku sõltumatuse) «targad» õpetused.

USA ja NATO tervikuna uut Star Wars’i ei algatanud. Venemaa on asunud ise oma majandust kurnama tarbetult suurte sõjaliste kulutustega, praktiliselt investeerimata tsiviiltaristusse, mis sõidab mitte bensiini, vaid viimase auru peal. Et pidu oleks täiuslikum, raisati kümned miljardid eurod Sotši olümpiarajatistele ning raisatakse veelgi – sama palju – jalgpalli MMi peale. Mõistagi, suur osa sellest rahast läheb nagunii kõrvale ning jõuab lõpuks läände, kust seda tagasi ei too isegi Putini «kapitali amnestia».

Rahumeelset pauku lootes

Lõpuks, kuuma sõda oodata ei ole, sest Venemaa kindlasti ei soovi suurt konflikti NATOga. Mis muidugi ei tähenda seda, et Kremli ei pea jätkuvalt heidutama, sealhulgas Põhjala ja Läänemere piirkonnas, et Venemaal ei tekiks ahvatlusi.

Kuid vastastikune kurnamissõda jätkub täie hooga, ilmselt lõpuni. Vastupidavam ehk tugevam võidab ka seekord, nagu külma sõja lõpufaasis. Läänemaailma nõrk koht on praegu infantiilne liider, kes võib veel anda Venemaale teatud eelised. Tundub, et lääs on siiski võimeline toibuma nii majandusraskustest kui demokraatia paadi kõigutamisest. Venemaa nõrkus on jäik ja agressiivne režiim, mis püsib sellisena võimu kaotamise hirmust. Lisaks Kremli paranoiline hoiak, et Ühendriikide eesmärk ongi Putini kukutamine.

Otsustavaks faktoriks kujuneb taas Venemaa majandus, mis võib veel inertsist toimida mõni aasta, kuid mitte väga kaua. Venemaalaste kannatus – kes oma kodudes jälgivad pingsalt televiisori ja külmkapi vahelist võitlust – ei ole ka piiritu.

Loodame, et kui tuleb pauk, siis see on valdavalt rahumeelne ja positiivsete tagajärgedega. Nagu Nõukogude Liidu lõpp.

Tagasi üles