Me teame ajaloost ülihästi üht käepigistust, üht kurikuulsat pakti, millega jagati Euroopa ning määrati riikide ja rahvaste saatus. Naeratuste ja sõbralikkuse fassaadi taga kargasid kokkuleppijad aga õige pea teineteisele kõrri ning valla pääses verine sõda, millesse kisti kogu maailm.
Keskerakondlane Yana Toom otsustas jääda erakonna esimehe Jüri Ratase paati ja mitte minna Tallinnas välja eraldi valmisnimekirjaga valimistele, milles löönuks kaasa ka endine juht Edgar Savisaar. Sündis pakt, mis mõjutab kahtlemata erakonna edasist siseelu. Leerid pole kadunud ega kaogi, lihtsalt ühes konfliktikoldes on teravad leegid summutatud.
Keskerakonnal on nüüd ja lähitulevikus nimelt üks ja ainult üks keskne küsimus: kuidas säilitada sügiseste kohalike omavalitsuse volikogude valimiste järel Tallinnas ainuvõim. Neli valimistsüklit püsinud hegemoonia lagunemine toob vältimatult kaasa märkimisväärseid tagajärgi.
Keskerakond, olles saanud sisuliselt üksinda valitseda, peaks hakkama kellegi teise tingimusi täitma, loobuma poliitilistest ametikohtadest ja harjumuspäraseks saanud käsuliinidest, võimaldama kellelgi teisel saada osa olulisest informatsioonist ja promost. Kardetavasti tuleb muretseda ka seni suletud toa hämarate nurkade pärast – eeldusi selleks loob mitu päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumit. Kokkuvõttes oleks kaotus väga suur.
Yana Toom märkis reedesel pressikonverentsil, et pole päris rahul sellega, mida Keskerakond on valitsusliidus teinud. Ta ei öelnud otseselt välja, et Keskerakond on Stenbockis näo kaotanud, kuid leidis siiski, et koalitsiooni seisukohad ja Keskerakonna seisukohad tuleb avalikkuse ees selgemalt lahus hoida. See näitab, et Keskerakonnal, kes esindab siiski erinevate soovidega valijate rühmi, pole lihtne kujutada end ühtsena. See, mida on õnnestunud edukalt teha pealinna pragmaatilistes valikutes, pole nii riigitüüri juures. Kogu Eesti väärtused ei saa alluda Lasnamäe venekeelse valija tahtele.
Hüpoteetiline valimisliit «Teine Keskerakond», isegi koos reeturitele kättemaksu ihkava Savisaare nimega, ei oleks nii edukas, et ise Tallinnas võimule tulla. Isegi juhul kui piiritagused venekeelsed meediakanalid valijaid veenaks. Kokkulepe pärast valimisi olnuks võimalik, kuid tõenäolisem on see, et kampaania käigus lähevad mõned inimesed inetustega isiklikul tasandil põhjalikult tülli. Nüüd saab Yana Toom tänu diilile nii võimu kui ka ruumi tingimuste esitamiseks.
Toomi-Ratase pakti valguses peaksid Savisaare paadunumadki fännid nägema tema tegelikku palet, kuhu mahub vaid pime võimuiha. Arvestades teisi vigureid mängulaual (nt Sõõrumaa nimekiri), jääb talle endiselt mõni käik veel varuks. Üks on kindel – Savisaar ei lähe võitlusse, kui ta pole kindel, et võidab. Olgu või võiduks kõige tehtu lammutamine.