Mihkel Mutt: Eesti ajaloo traumapunktis

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Ajalooline arengupeetus on tõsisem häire, kui algul arvasime, ning vajab pikaajalist ja järjekindlat ravi, kirjutab Mihkel Mutt.

Profülaktika mõttes tuleb aeg-ajalt endalt üle küsida, kuidas Eestil kõige üldisemas mõttes läheb. Euroopa Liidu eesistumine on selleks paslik hetk.

Möönan, et minu hoiakut võib mõjutada asjaolu, et pool mu senisest elust on kulgenud ühiskonnas, kus tegelikkuse ametlik lakeerimine kuulus lahutamatult igapäeva. Praegu ma ei saa lahti tundest, et meie eduloos on tõe kõrval ka eurokraatlikku haipi. Loomulikult mitte võrreldavas mahus endisaegse ilustamisega, aga natuke ikka.

See on lõppeks mõistetav. Kui mingisse projekti on kõvasti panustatud, siis see lihtsalt peab tulemusi andma! Niinimetatud uued riigid tuli integreerida, see oli ideoloogiline küsimus. Euroliit vajab edulugu, ja meie oleme selles rollis.

Seoses sellega olen märganud, kuidas mõni Eesti suhtes muidu väga soodsalt meelestatud lääne tegelane (või ka vanema põlvkonna väliseestlane) pahandab tõsiselt, kui olen julgenud kahelda, kas Eestil ikka läheb nii hästi, kui ametlikult väidetakse. Mind vaadatakse nagu sõgedat või tänamatut: nemad on ju otsustanud, et meil peab hästi minema, järelikult...

Jah, targem on sel puhul vait olla ja patroneeriv suhtumine ära kannatada, sest muidu jääme ilma nendestki rahvusvahelistest toetajatest, keda väikeriigil pole kunagi liiga palju.

Mõistagi kiidavad Eestit meie enda poliitikud. Et seda teeb valitsus, on normaalne, seevastu opositsioon peaks kritiseerima. Aga kuna meie poliitmaastik on totaalselt hägustunud, siis tekib sellest isesugune kaleidoskoopiline kiiduefekt.

Ei, see oleks tõesti kohutav, kui inimene ei saa ise aru, kui õnnelik ta on! Eestil ongi mitmeid saavutusi. Ainult et mis on need põhilised näitajad, mille põhjal meid pjedestaalile seatakse? Enamasti ikka e-riigindus ja küberkaitse, kaks protsenti kaitsekulutustest ja tasakaalus eelarve. Kui meid vanasti vahel hoiatati, et Eestil on oht muutuda ühe probleemi (Vene-hirmud) riigiks, siis nüüd oleme ühe-kahe eduala maa.

Kahtlemata ongi põhjust nende üle uhkust tunda, aga neid n-ö ei panda padaje. (Mis tähtsust on e-valitsusel nii väikse pindalaga riigis? Nagu noorukid, kes kelgivad viimase mudeli nutitelefonidega ja pargipingil üksteisega nende abil lobisevad.)

Kui digiteenused hoiavad vähemasti aega kokku, siis samas näeme, kuidas maades, kus riigikaitsesse nii palju ei panustata ja kus on suur eelarvedefitsiit, elatakse paremini ja rõõmsamalt.

Tempo pole tähtis

Ma ei avasta Ameerikat, väites, et e-riiginduse, Rail Balticu ja kõige muu tuhiseva juures elab enamik Eesti elanikke kehvemini kui vanas Euroopas. Piisab aeg-ajalt seal käimisest, et seda taas näha. Tõsi, me kipume otsustama pealispinna järgi, sageli sõna otseses mõttes tänavapildi põhjal, ja see võib olla petlik.

Näiteks Kreeka kohvikud on ikka rahvast täis, võõras ei tea, kes kui suures koguses ja mille eest seal tarbib. Samuti tuleb arvestada, et seesolija on alati kriitilisem kui väljastvaataja. Ja ikkagi...

Arvan teadvat, mis selle peale öeldakse: ei tohi olla nii kannatamatu! Kas ma ei tea, kui palju võttis Soomel aega, et tipptasemele järele jõuda, jne? Jah, aga see argument ei päde, sest ei arvesta, et peaaegu kõik sotsiaalsed protsessid maailmas on üha kiirenenud. See, milleks varem kulus sajand, tehakse läbi kümmekonna aastaga.

Teiseks võidakse öelda, et vahe ju väheneb, vaadakem kasvutemposid ja graafikuid. Jah, aga nendega on nagu igasuguse graafikutega. Tõusukõver sõltub sellest, kui madal oli algtase (Venemaa esimeste viisaastakute kiire tempo põhjustas läänes eufooriat). Vahe on ikka veel väga soliidne.

Paraku on Eesti ja kogu Ida-Euroopa osa postkolonialismi paradigmast. Kui me vaatame teisi endisi asumaid, näeme enamasti veel nukramat seisu. Vahepealsest pealesunnitud arengupeetusest on tekkinud pikaajaline trauma ning väga raske on taastada normaalset arengurütmi ja uuesti otsa peale saada.

Kõige drastilisem näide on muidugi Aafrika. Üle poole sajandi ollakse seal iseseisvad, aga kui mõni üksik heledam laiguke välja arvata, pole eriti kuhugi jõutud. Ometi võinuks nn millenniumi eesmärgid paberil tehtud arvestuste kohaselt saavutada.

Ja palju lähemal on endine Ida-Saksamaa, kus elu pole ikka veel vanadele liidumaadele järele jõudnud. Eesti arengutrauma ja selle ravimise staadium on kusagil Musta Mandri ja DDRi vahepeal.

Ühendatud anumad ei toimi

Maailm on küll muutunud ülikontaktseks, aga ühendatud anumate seadus ei toimi kõikidel tasanditel. Nii nagu iga tee võib tuua, võib see ka viia, iga ühendusliin võib vahesid niihästi vähendada kui ka suurendada. Ega ilmaasjata käi globaliseerumine ja varanduslik kihistumine kõikjal käsikäes.

Tõsi, on Lõuna-Korea, maailma seitsmes majandus, kõige innovaatilisem riik, kus naiste keskmine eluiga jõuab 2030. aastaks üheksakümneni jne. Aga seal nagu ka väiksemates tiigrites on niipalju geopoliitiliselt, sotsiaalsetelt väärtustelt jne teistsugust, et seda pole mahti siinkohal lahata. Lihtsalt tõdegem erandite olemasolu.

Aafrikale antakse endiselt raha, aga see on eeskätt oma süüme vaigistamiseks või uute humanitaarkatastroofide leevendamiseks. Imet ei looda enam keegi. Natuke samamoodi on Ida-Euroopa pärast esialgset ühinemiseufooriat vaikimisi tagaplaanile jäänud.

Mitte muidugi täiesti, aga, noh, on tähtsamat! Äsja oleme võinud jälgida, kuidas Merkeli ja Macroni diilitegemise varjatud sisu on ikka see, kui palju peaks Saksamaa Vahemere maid rahaliselt toetama, et päikselise maa lõbusate inimeste ajalooliselt õigustatud elu- ja tujujärg ei langeks. ELi tandemi prioriteet on selgesti põhja-lõuna, mitte ida-lääne telg.   

Ida-Euroopa tuleb teemaks eeskätt ohuvõtmes. Brüsselis, Berliinis ega Parisiis ei sallita mängurikkujaid ja jälgitakse valvsalt, et väliselt kõik korras oleks. Põhimure, et orbanism ei leviks Poola ega mujale.

Mitte põhjus, vaid tagajärg

Kahjuks ei tunne ma Ungari olukorda üksikasjalikult, aga kindlasti ei saa õigustada vabaduste piiramist, eriti maal, kus need on vahepeal juba eksisteerinud. Kummatigi torkab silma, kui skemaatiliselt käsitleb välismeedia seal praegu toimuvat ning kui vähe kohtab sisulist analüüsi. Tundub, et kõik taandatakse isikupsühholoogiale, peaaegu meditsiinilisele kaasusele à la nii tekivad diktaatorid («oli tore pikajuukseline noormees, kes võitles barrikaadidel vabaduse eest, aga siis keeras ära»).

Ometi on selge, et Orbán pole üksnes põhjus, vaid ka sotsiaalse arengu tagajärg. Kuigi populism on üleilmne nähtus, on igal maal selleks omad põhjused. Orbánis väljenduvad mitmed Ida-Euroopa arengujooned. Elu ei ole paranenud vastavalt ootustele ja pole ka enam nii palju lootust kui varem.

Aga mida saakski keegi teine meie heaks rohkem teha? Meid on lõppeks toetatud ja toetatakse ja oma suhtelises kehvuses on meil oma riigi suhtes ikkagi kindlus. Kui lääne ja põhja poolt tulles lööb hinge kripeldus, siis mõnest teisest ilmakaarest naastes on jälle hea ja uhke tunne, et meil on ikkagi tsivilisatsioon.

Diagnoos on aga, et ajalooline arengupeetus on tõsisem häire, kui algul arvasime, ning vajab pikaajalist ja järjekindlat ravi. Paraku eneseabi vormis, sest kliinikus on eelisjärjekorras teistsugused patsiendid.