Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marti Aavik: russofoobiasüüdistus on vana relv

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Marti Aavik | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

On väga kurb näha, kui meie omadki kirjutajad ja muud tegelased propagandasõja tarbeks sünnitatud sõnadest ja nende taga olevatest absurdsetest süüdistustest kinni hakkavad ja neid ühel või teisel moel kordavad.

Loomulikult joonistub aastate jooksul välja ka muster inimestest, kes süstemaatiliselt edendavadki meil idanaabri juures välja töötatud propagandateemasid ja juurutavad vastavat sõnavara. Ma ei arva, et kõik need inimesed oleksid otseselt propagandistidena salapalgal või muul moel ära ostetud, ehkki küllap on mõned ka seda.

Üks sellistest sõnadest, mis viimasel ajal kordub, on «russofoobia». Tegu on väga selgelt propagandistide õhutatud sõna ja kontseptsiooniga. Eriti jõuliselt võtsid Moskva propagandistid selle sõna kasutusele pärast Ukraina ründamist ja sanktsioonide kehtestamist. Selle sõna kaugem minevik on samuti seotud imperiaalse eneseõigustuse ja propagandaga.

Selgelt paistab välja püüd luua ja kinnistada järgmine (sisult absurdne) seos: sulle ei meeldi, mida Putin oma riigis ja välispoliitikas teeb – järelikult vihkad kõiki venelasi, sh oma naabrit, Mašat ja küllap ka karu.

Russofoobideks on viimastel aastatel Venemaal tembeldatud ridamisi inimesi, keda meie siin Eestis ja üldisemalt läänes peame vene kultuuri tutvustajateks ja kes iga lääneliku mõõdupuu järgi on oma maa (st Venemaa) patrioodid, aga kes on Putini režiimiga opositsioonis (vt nt russophobia.net).

Vaba maailma riigid kehtestavad sanktsioonid konkreetsete sigaduste ja kuritegudega seotud isikutele. Kremli propagandasõja sõnum selgitab sanktsioone aga sellega, et läänes vihatakse haiglaselt kõiki venelasi.

Siinkohal tuleks peatuda ja mõelda, et isegi kui meil õnnestuks psühhiaatriahaiglast leida mõni inimene, kes Nikolai Gogoli raamatuid nähes või Pjotr Tšaikovski noote kuuldes paanikasse sattub, ei ole sel midagi tegemist lääneriikide poliitikaga.

Moskva propagandistide loodud «russofoobia» kontseptsioon ei ole sugugi süütu lollus, osutavad oma paari aasta taguses kokkuvõttes Jolanta Darczewska ja Piotr Żochowski. Peamine publik on venelane Venemaal, kellele režiim püüab rääkida, et lääne inimesed vihkavad ka sedasama lihtsat vene inimest.

Kasulikud idioodid läänes peaksid aga hakkama mõtlema, et äkki räägibki läänemaailm rahvusvahelisest õigusest, riigi läbipaistvusest, kodanike vabadusest jmt puhtast «russofoobiast» ning impeeriumi kanna alt pääsenud riigid… ega nemadki ju ela selleks, et endal oleks hea, vaid ikka puhtast foobiast.

Selle sõna ja propagandistliku kontseptsiooni juured on 19. sajandi alguses ja toonase keisririigi sise- ja välispoliitilistes vajadustes. Sama kasutas paralleelselt väljendiga «antisovetski» ka Nõukogude Liit. Lihtsalt mage on, kui meie oma inimesed astuvad samasse ritta.

P. S. Ja ka üleüldisemalt võiks enne tõsiselt mõelda, kui kellelegi mingeid foobiasilte külge kleepida või ka midagi sellist enda kohta natukenegi omaks võtta.

Tagasi üles