Andrei Kuzitškini ülevaade Vene meediast: Baltimaade rahvaid ähvardab täielik kadumine

Andrei Kuzitškin Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Venemaa ajakirjandus kirjutas juunis vene vähemuse tagakiusamisest Baltimaades ja sellest, et baltlasi ähvardab oht siit maamunalt täielikult kaduda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Infoagentuur Regnum avaldas 25. juunil pealkirja «Baltikumist saab NATO-le vahetusraha» all väljavõtteid analüüsikeskuse Ostkraft aruandest.

Aruandes väidetakse, et «sõjalises plaanis ei suuda ei nõukogudejärgsete Balti riikide enda relvajõud ega õppuste sildi all nende territooriumile paigutatud NATO jõudude väeosad, kaasa arvatud õhuvägi, kindlustada nimetatud territooriumi hädavajalikku sõjalist kaitset võimaliku sõjalise konflikti korral Venemaaga.»

Kirjutises jätkatakse: «Samal ajal ei saa Venemaa eirata ohtu, mida kujutavad endast Läti, Leedu ja Eesti territooriumile püsivalt paigutatavad NATO ründerelvasüsteemid ja kõrgendatud mobiilsusega väeosad.

Võimaliku sõjalise konflikti korral ei saa tühise geostrateegilise tähtsuse tõttu vastase purustamist Läti, Leedu ja Eesti territooriumil pidada Venemaa sõjalise operatsiooni omaette, vaid ainult kaasnevaks ja teisejärguliseks eesmärgiks.

Venemaa-vastase hüsteeria õhutamine ja seeläbi apelleerimine Venemaa poolt justkui eksisteerivale sõjalisele ohule peab varjama Baltikumi Euroopa Liiduga majandusliku lõimimise läbikukkumist – nende riikide majandus suudab püsida ainult dotatsioonide kõrvale nihverdamise najal Euroopa eelarvelistest vahenditest.

Niipea, kui 2020. aastal lõpeb Euroopa Liidu rahastamine, ootab Balti riike aasta-paari pärast ees ränk eelarvekriis. Selle tulemusel valitseb neis riikides suur sotsiaalsete kokkupõrgete tõenäosus.

Seepärast paisutataksegi üdini kunstlikku ja väljamõeldud väidet Venemaa sõjalisest ohust, et kahanevate ühenduse dotatsioonide taustal kindlustada analoogne rahavoog Atlandi lepingu sõjalistelt struktuuridelt.

Ent need meetmed ei suuda kuidagi lahendada Balti riikide peamist küsimust, nimelt majanduslike probleemide kasvu, vaesuse ja viletsuse kasvu, mida ei suudeta varjata mingisuguse propagandaga, ning nende riikide elanike regulaarset põgenemist maailma arenenumatesse piirkondadesse, sealhulgas Venemaale. Balti riikide rahvastiku vähenemine ja isegi täielik kadumine – just see on nende riikide tuleviku tegelik oht.»

Minu kommentaar. Niisuguseid aruandeid on väga nukker lugeda, sest nad näitavad ilmekalt Venemaa analüütikute piiratust. Teiselt poolt tuleb silmas pidada, et just nende hädaanalüütikute poole pöördubki Kreml.

Seepärast elabki Venemaa president Vladimir Putin maailmas, milles Ameerika õhuväe operatsioone Afganistanis esitatakse Venemaa lennuväe edukate operatsioonide pähe Süürias. Baltikum aga vaagub hinge ja laskub peagi põlvili, et anuda Moskvalt armu ja päästmist.

Selle juures teeb ärevaks ainult üks asi: Venemaa kaitse- ja välisministeeriumi ning nendega ühte jalga astuvate venekeelsete Eesti poliitikute retoorika taustal, mis kõneleb Venemaa sõjalise ohu väljamõeldusest, kinnitavad «analüütikud» ometi visalt, et Baltikum on kaitseta ja tuleb purustada sõjalise operatsiooniga kui potentsiaalselt ohtlik piirkond. Keda siis õieti uskuda?

Vene keel – relv Euroopa vastu

Venemaa jätkab aktiivselt püüdlusi sekkuda Balti riikide siseasjadesse. Nii avaldas infoagentuur Regnum 29. juunil artikli «Balti riikide poliitika piirab vähemuste õigusi».

«Balti riikide võimude poliitika venekeelsete koolide suhtes piirab rahvusvähemuste võimalusi saada haridus emakeeles, teatas Venemaa välisministri asetäitja Grigori Karassin.

«Olukord Balti riikide «mittetiitelrahvuste» keeleliste õiguste järgimisega tekitab jätkuvalt tõsist muret. Läti, Leedu ja Eesti võimud ahistavad plaanipäraselt vene koole ja viimasel ajal on see protsess kiirenenud. Nende riikide juhtkonna poliitika vene koolide suhtes piirab meie vaatenurgast rahvusvähemuste õigust saada emakeelset haridust,» toonitas aseminister.

Venemaa diplomaadis tekitasid ärevust haridusseaduse muudatused, mille Läti parlament oli vastu võtnud 2016. aasta lõpul. Läti valitsus andis 2016. aasta oktoobri algul heakskiidu haridusministeeriumi ette valmistatud muudatustele haridusseaduses, mis näevad ette võimaluse vallandada viivitamata riikliku kesk- või kõrgema õppeasutuse pedagoog või juhataja, kui tuvastatakse, et ta ei ole lojaalne Lätile või Läti põhiseadusele.

«Nii näiteks ei esitata mainitud seaduses mingit «lojaalsuse» definitsiooni, mis jätab väga avarad võimalused seda normi tõlgendada ja kuritarvitada. On selge, et kõige selle taga seisab püüdlus saada läti etnokraatia käsutusse veel üks repressiivne instrument,» sõnas diplomaat.

Vene keele ja kultuuri tagakiusamise teemat Baltikumis käsitleb ka ajaleht Kommersant, mis avaldas 22. juunil intervjuu kaasmaalaste poliitikat ajava Rossotrudnitšestvo juhi Ljubov Glebovaga.

«Minu käest on küsitud, milliseid piirkondi pean mina kultuurisidemete arendamisel välismaal elavate kaasmaalastega kõige keerulisemaks. Näiteks Baltikumis on meil valitsustevaheline kokkulepe ainult Leeduga. Ent seal töötab ainult meie esindaja, kultuurikeskust aga ei ole. Ei Lätis ega Eestis ole valmidust asuda käsitlema küsimust vene kultuurikeskuste avamisest.

Selles mõttes on seal keeruline: räägime partneriga, kellele tuleb selgitada ka kõige ilmsemaid asju. Kui inimestel on tarvidus, siis pead ülemusena seda rahuldama, mitte aga muutma selle täitmise võimatuks.

Tuleb mõista, et kui võimud midagi keelavad, siis tekib suur hulk mitmesuguseid ühiskondlikke ja erialaseid ühendusi, otsesidemeid inimeste, organisatsioonide vahel, kes ilmutavad ise initsiatiivi, koguvad ise inimesi neilesamadele «Puškini lugemistele». See ongi vene kultuuri edendamise «pehme jõud».

Möödunud aastal leidis Briti PR-agentuur Portland esimest korda meie riigi olemasolu jooksul, et Venemaa on «pehme jõu» haarde ja tõhususe poolest 27. kohal. Ma võin siia lisada, et me oleme nii kõrgele tõusnud peamiselt kahe näitaja abil: haridus ja sotsiaalvõrgustikud.»

Minu kommentaar. Ljubov Glebova, kes, muide, on Venemaa presidendi administratsiooni juhataja esimese asetäitja Sergei Kirijenko ammune kaasvõitleja ja lähedane sõber, ei varjagi, et Venemaa kasutab humanitaarseks ekspansiooniks Baltikumis väga mitmesuguseid meetodeid.

Selles suhtes pakuvad erilist huvi Rossotrudnitšestvo – organisatsiooni, mida kureerib Venemaa välisluureteenistus – juhi sõnad sotsiaalvõrgustike kasutamise kohta «pehme jõu» komponendina, mille abil viia välisriikidesse Venemaal välja töötatud infosisu.

Sisuliselt tunnistas Glebova, et kõigil Venemaa internetitrollidel on võimalik pidada Rossotrudnitšestvo ressursside abil hübriidsõda Euroopa riikidega.

Viimseks piisaks said laste joonistused

Raadiojaam Ehho Moskvõ andis 27. juunil teada organisatsiooni Avatud Venemaa liikme Mihhail Petrovi põgenemisest Venemaalt.

«Pihkva võitluskunstide treener Mihhail Petrov põgenes kiiruga Venemaalt ja palus Eestilt poliitilist varjupaika, kartes muidu jõuametkondade tagakiusamist. Sellest annab teada väljaanne Pskovskaja Gubernija.

22. juunil läks Petrov koos oma hoolealuste lastega värviliste kriitidega täis joonistama 76. õhudessantdiviisi tara. Nad jätsid endast tarale maha joonistused ja kirjad, mis kutsusid üles rahule Venemaa ja Ukraina suhetes. 25. juunil sai Petrov teada, et tema tegevuse vastu tunneb huvi föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) kohaliku valitsuse põhiseadusliku korra kaitsmise osakond, ja langetas siis otsuse riigist lahkuda.»

Eesti harjub elama Venemaata

Sõltumatu internetiajakiri Spektr.Press avaldas 22. juunil intervjuu Eesti ettevõtja ja eksperdi Raivo Varega, mille põhiteema oli Venemaa ettevõtete vastu kehtestatud Euroopa sanktsioonide mõju Eesti majandusele.

«Mis puudutab Eestit, siis üldiselt teda rahvusvahelise üldsuse kehtestatud sanktsioonid peaaegu mitte mingil moel ei puudutanud. Eesti polnud Venemaale paigutanud eriliselt ei investeeringuid ega tehnoloogiat. Üldse on Eesti osakaal Venemaa välismajanduskäibes väga tilluke. Seepärast olid Eestile tähtsad hoopis vastusanktsioonid.

Nimelt läks Eesti põllumajandussaaduste ekspordist ligikaudu viiendik Venemaale. Pärast embargo kehtestamist kahanes see voog praktiliselt olematuks. Kõik tootjad, kes eksportisid Venemaale, kaotasid selle turu. Ja olid sunnitud kohanema. Mida nad ka tegid.

Aga tuleb arvestada veel üht asja. 1992. aastast peale on Venemaa pidevalt kasutanud piiravaid mehhanisme alates topelttollidest kuni mitmesuguste kaupade, näiteks põllumajandustoodete, kala ja piima ekspordi piiranguteni. See tähendab, et tegelikult algas kohanemine juba tuntavalt enne kõiki neid sanktsioonivärke.

Embargo kehtestamise ajaks 2014. aastal oli Venemaa turu osakaal Eesti põllumajandusliku ekspordi üldmahus vähenenud juba 80 protsendi pealt 20 protsendi peale. Seepärast ei olnud hoop nii valus kui mõne meie naabri juures. Paljud Eesti ärimehed lihtsalt ei taha Venemaaga töötada suure poliitilise riski ja Venemaa partnerite ebausaldusväärsuse tõttu.»

Anekdoodid

15. juunil korraldas Venemaa president Vladimir Putin traditsioonilise otseliini rahvaga. Rahvas reageeris sellele anekdootidega:

Eilse otseliini ajal ajas Vladimir Vladimirovitš jälle segamini töötuse kasvu ja majanduskasvu.

«Kas sa viimast otseliini Putiniga nägid?» – «Ei. Aga ma ei teadnud, et see on viimane.»

Kui te ei saanud eile Putinile küsimust esitada, ärge muretsege. Teil on veel kogu elu ees!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.