Anneli Ammas: leiutajad, teie kord!

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Halloo, noored leiutajad-nuputajad, Leiutajateküla Lottedega üles kasvanud  – nüüd on teie kord!

Tantsida Eesti tärkamiseas põlvkond mõistab ja tahab kohe hirmsasti. Ei ole mingit muret, et tantsupidu saab toimuma vähemalt pooleks sajandiks, kuni tänased gümnasistid taadi-memme ikka jõuavad. Nad saavad juba praegu ise peokorraldamisega hakkama. Ja ärgu tädid-onud nüüd targutama hakaku, et tantsud ja joonised olid ju enne õpetajate poolt selgeks õpetatud, ja eks tuli ka Vabaduse platsile täiskasvanuid appi.

Laulda soovib ja oskab see tärkav noorsugu ka. Veelgi enam: nad oskavad ka dirigeerida. Kogu peo korraldamisest, eriti peo sisu kujundamisest, laulude valimisest võtsid noored dirigendid suure osa enda kanda. Oleksid kogu peo vanematelt dirigentidelt täiega üle võtnud, kui kogenud korraldajad poleks neid särgisabadest ja patsidest tagasi hoidnud, et noorte hoog turvalises traditsioonisängis voolamas püsiks.

Sellega paistab kõik tulevikku vaadates klaar olevat. Aga kus on noorte suurpeol nutikad ideed, milletaoliste sünnile võime imestades kaasa elada saadetes «Rakett 69» ja «Ajujaht»? Neid ideid tuleb nagu seeni pärast vihma ka õpilasfirmade konkurssidelt.

Noored leiutajad, kes te peolt kodus tagasi olete, pastlad ja noodiraamatud riiulisse asetanud, asuge nüüd nuputama, kuidas saaks laulu- ja tantsupidu veel lahedam, aga ka vähem kannatusi pakkuv olla.

Üks vihje. Jälle suutis ilmamöll tantsupidu segada ja juba vanavanemate aegadest teada pioneerivapruse ka vaba riigi noortes proovile panna. Hea küll, kui seda vihma, tormi ja peaaegu miinuskraade poleks olnud, ei oleks sündinud seda, mis laupäeval Vabaduse platsil. See oli kahtluseta selle peo rosin.

Aga miks on meie valguskiirusel tormava tehnilise arengu maailmas vihmakeepideks ikka ainult need imeõhukesed kilemantlid, mis rebenevad, tuule käes vaid hädapärast õlgade ümber püsivad? Igasugu imematerjale mõeldakse maailmas välja ka sel hetkel, kui siin kirjutan või teie neid mõtteid loete.

Niisiis: millist vihmas ja tuules väljakul tantsimiseks sobivat katet tantsija vajab? Tugevat, venivat, läbipaistvat, õhukest, veekindlat, aga ka õhku läbi laskvat. See peab olema selline, et valgete pluusikäiste efekt, tantsupeol nii oluline, kaduma ei läheks. Selline, mis katab triibuseeliku ega tõuse lendu. Ja poisid-mehed peavad saama rahvatantsupükstele peale tõmmata vihmakindlad püksid.

Võimlejad vajavad vihmakaitset, mis aga ei varja eriliste kostüümide efekti. Need vihmakaitsed ei saa olema odavad, mistõttu peavad nad olema korduvalt kasutatavad. Igal peol neid õnneks vaja ei lähe.

Küllap rõõmustaks nende vihmakatete üle ka lauljad, igasuguse ilmaga sportivad inimesed ning tegelikult kuluksid need ära igaühele. Kliima eest pole pääsu.

Niisiis, noored ja nutikad, pea tööle! Ja mitte ainult vihmasele ilmale mõeldes. Küll te ise teate, mida oleks laulukaare all, Kalevi staadionil või rongkäigus vaja läinud, et oleks olnud mõnusam, soojem ja kuivem.