/nginx/o/2017/07/03/6850465t1hd640.jpg)
Minu muljete järele võib meie esimest suurt laulupidu vabas Eestis kõigiti kordaläinuks nimetada, nii hästi vaimliselt kui ka vistisi aineliselt. Kõik kartused, nagu oleks meie uuem rohkem aineline ajajärk ja suurele sõjale järgnev vapustatud ja tasakaalust väljalöödud elu meie vaimlised huvid üsna alla viinud ja ideelised väärtused tumestanud, olid õnneks asjata.
See rahvas, kes Kadriorgu 1923. kümnetuhandatena rõõmsas pidutujus täitis, on oma sügavamas põhihelis seesama, keda ma noores põlves teisel laulupidul 1879. a. Tartus nägin. Ainult ajaga ühes edasi läinud on ta oma kultuurilises ilmes. Ja kui kõvasti olid vaimlised huvid inimesi vallanud, see puutus ka väliselt silma.
1879. Tartus nägin õige tihti Mulgimaa peremehi oma laiade kaabudega, niisama tartlasi rebasenahksetes kübaratses oma perenaistega õndsas õlletujus voorimeestel kihutavat ja Vanemuise aias võidulaulmise puhul olid ka järgmistel Tartu pidudel tutvuskonnad endid pinkide taha murule õllekorvide ümber laagerdanud, ja kui sa tähelepanelikult kuulasid, siis kestis tasane klaaside ja pudelite lõgin üle aia.
Ägedad karskusemehed kaebavad, et joomine tänapäev kohutavalt kasvavat, kuid laulupeo publikum oli haruldaselt kaine nii hästi piduplatsil kui uulitsatel. Näis, nagu maksaks Tallinnas vali keeluseadus. See oli enesedistsipliin, mis otse imestama pani. Politseil ei olnud mingisugust vahelesegamist. A. J. 4.07.1923