Jaak Uibu: sohvri sõiduvõtted abiks riigi juhtimisel

Jaak Uibu Foto: Erakogu

Paneks poliitikud õppima ja nõuaks neilt ettevalmistust riigi juhtimiseks, kirjutab riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant teadusdoktor Jaak Uibu.

Keemik Jüri Kann tõi neljakümne aasta eest Saksamaalt uurimistöölt kaasa anekdoodi, mis ei taha kuidagi ununeda, sest sellel on tugev seos Eesti eluga. Lugu ise: maanteel sõidab furgoonauto, mille juht peatab auto iga paari kilomeetri järel ja taob teibaga vastu auto külgi. Järel sõitev juht peab oma auto ka kinni ja küsib, miks ta nii teeb. Furgooni sohver selgitab lahkelt: «Minu auto kandejõud on viis tonni, aga koormas on kümme tonni kanu. Et auto kandejõudu mitte ületada, pean kanad lendu ehmatama. Paari kilomeetri järel nad  laskuvad alla tagasi ja siis pean neid jälle lendu aitama.»

Mis seos on sel Eesti eluga? Asendame kanakoorma inimestega, kes on infosõjas jäetud saatuse meelevalda. Mis on need kaikahoobid rahva rahulikku arengusse? Mina leian, et  reformid ja suurrajatised ongi need kaikahoobid. Tuginen seejuures üle maailma levitatava ajakirja British Medical Journal`i rahvusvahelisele küsitlusele selle kohta, millised on  vihatuimad sõnad maailmas?

Esikoha võitis reform! Meedia kasvatab rahvast üle kahekümne aasta reformide ülistamise vaimus. Kui reformid olid vajalikud nõukogudelikust keskkonnast välja rabelemisel, siis hiljem kinnistus (kinnistati?) see mõtteviis, rõhutades pidevalt nende vajalikkust ja lausa nõnda, et välistati evolutsiooniline faas ühiskonna arengus. Ja nii saavutati üheksakümnendate esimesel poolel alanud rahvastikukriisi süvenemine. Koos kriisi nähtamatute ja nähtavate tagajärgedega – sündimuse kahanemisest kuni koolide, postkontorite, apteekide sulgemiseni, mida tehakse ikka võrgu korrastamise plagu all.

Kas on mõnda mõõdupuud riigi ja rahvastiku seisundi ning nende dünaamika hindamisel? Mis on mõõdupuu selle arengu hindamisel? Kriteeriumi andis paljutsiteeritud prantsuse riigimees ja poliitik Jean-Jacques Rousseau, kes elas enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni: 

«[…] Mis on riikliku ühenduse eesmärk?  Ja vastab samas: Tema liikmete kaitstus ja hüvang. Ja mis viitab kõige kindlamini nende kaitstusele ja hüvangule? Eks ikka rahvaarv ja iive [...] Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi.»

Kui palju olen seda tsitaati avalikkuse ees korranud ja miks see pole toiminud Eesti elu ja riigieelarvet planeerivatele poliitikutele?

Näited ebakompetentsusest Eesti poliitikas

Olen kaugel sellest, et ette heita kellegi tahtlikku tegevust iibe ja rahvastiku kahanemisel. Küll aga oskamatust ja vastutamatust. Oskused haihtuvad ja vastutamatus süveneb uutel tegijatel. Vastutamatuse pärast muretses juba kakskümmend aastat tagasi riigikontrolör Hindrek Meri.  

Eesti poliitikas ei kehti kompetentsuse printsiip, nagu ütleb ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid. Isegi ametialane lohakus on karistusseadustikust kõrvaldatud. Nõunike, nõukodade liikmete ja mõttekodade valikul välditakse oponente. Väitekirjade puhul on ammu jõutud selle mõistmiseni, et oponent ei ole vaenlane.

Toome näite: riigikohus ütleb, et rahvastikuprobleemid on valitsuse ja riigikogu asi. Peaminister kinnitab, et see on valitsuse prioriteet. Kuid töötegijateks on ilma ettevalmistuseta paar ametnikku, ettevalmistust pole ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni liikmetel. Kes sellest loodab tulemuslikku tööd? Luuakse vaid näilikkus rahvastikukriisiga toimetulekuks. Kirjutasin sellest Postimehes. Kas keegi poliitikutest reageeris ja võttis otsa üles? Ei ükski. Nagu vastu seina. Küll rakendatakse müriaad kõrgepalgalisi ametnikke Rail Balticu rajamiseks, kümnete ja sadades miljonite kaupa eurosid paisatakse Eestit mitut pidi lõhestava projekti finantseerimiseks.

Võtame teise näite. Haldusreformi seadus sätestab: «Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama […] kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid [...] juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku.» Vaidlustasin  miinimumnõude märgukirjaga riigikohtu ees, väites, et 5000 on vastuolus loodusseadustega. Riigikohus jättis märgukirjale targu vastamata.

Seadusetegijad ei soovinud kasutada kriteeriumite kompleksi (näiteks asukoht, senine edukus, demograafiline struktuur, tulubaas jt), vaid läksid kõige lihtsamat ja ohtlikumat  teed – miinimumiks 5000 elanikku. Haldusreformi senine tulemus: mitu aastat tiirles valdades kõik ümber 5000 ja lõputud läbirääkimised halvasid tavalise elurütmi. Kas ei olnud British Medical Journal`i lugejatel õigus? On karta, et riigireformiga juhtub sama lugu. Kuni ei taibata, et selliste väljamõeldud reformidega ei saa rahvast juurde, vaid elanikkond väheneb veelgi, vähemalt perifeerias.

Kolm on kohtu seadus, ütleb rahvasuu. Niisiis kolmas näide. Hiljuti saatsin maakodust kirja enda korteriühistule. Kiri tuli tagasi teatega, et sellist aadressi pole Tallinnas olemas. Jäin kohe mõtlema: kus olen siis peaaegu kolmkümmend aastas elanud?

Asusin tegutsema ja saatsin teabenõude linnavalitsusse. Sealt sain tõe jälile – pool aastat tagasi elamust numbriga 55A sai elamu 55, muutus tehti Põhja-Tallinna katastriüksuste korrastamise käigus. Seejuures 55A omistati ühele teisele hoonele. Sama saatus tabas Põhja-Tallinnas kümneid ja kümneid elamuid.

Olen tähele pannud, et ajaloo keerdkäikudes muudetakse tänavanimetusi, kuid mitte majanumbreid. Arvan, et kui segadust luuakse postiteenusele, politseile, kiirabile, tuletõrjele jne, siis see pole mitte andmete korrastamine, vaid teadlik korratuse esilekutsumine.

Kellele on vaja reforme ja suurehitisi?

Orientalist ja esseist Haljand Udam õpetas: «Meie argikujutluses püsib ikka veel aukartus teaduse kui maailma tunnetamise vahendi ees, mis loob tõese pildi maailmast. Praegu tal seda rolli enam ei ole. Tõe otsimisega ei tegele enam keegi. Majanduslikud ideoloogiad püüavad luua vaid soodsat ärikeskkonda, sisendada inimestele, et see maailm ongi paratamatult selline, kus elu ainus siht on edu, tarbimine ja äri.»

Ja erudeeritud Ravil Khair Al-Din jätkab: «Tänapäeva maailma põhialused – ettekujutused elueesmärkidest /…/ on taandunud vabadusele ilma vastutuseta /…/, halb muutub lubatavaks ja hea sobimatuks. See on alusväärtuste filosoofiline lagundamine.»  

Kokkuvõttes – elu nagu Tartu tagurpidimajas – kogeme vaimu ja vaimsuse murenemist, mis on ometi aluseks kogu ülejäänule, ka rahvusele. Levib relativism, sekulaarsus ja hedonism. Kas rahvas vajab kestmiseks reformide ja suurajatiste kaigast? Eriti kui kukub välja nii, nagu juhtus Eesti Rahva Muuseumi hoonekarbiga, mis kinnistas aegade lõpuni meie teadvuses Raadi sõjalennuvälja. Või vajab reforme ja suurrajatisi vaid tühine osa kihistunud rahvast? Ikka rahvale kaigast värdideedega!

Aga võib-olla paneks poliitikud õppima ja nõuaks neilt ettevalmistust riigi juhtimiseks? Paneme selle nõude valimiste vankri ette!