Andres Herkel: Jüri Ratase valik – kas Keskerakond või Eesti?

Andres Herkel. Foto: Jaanus Lensment

Põhimõtteliselt on Keskerakonda juhtival peaministril Jüri Ratasel alles jäänud ainult üks restartnupp, millele vajutades on võimalik osa seniseid vigu andeks saada. Tuleb öelda lahti lepingust Ühtse Venemaaga ja näidata Yana Toomile tema Süüria-visiitide eest ust. Selline tugev samm on veel võimalik, kirjutab Vabaerakonna juhatuse ja riigikogu liige Andres Herkel.

Saades Keskerakonna esimeheks ja peaministriks oli Jüri Ratasel valida kahe tee vahel. Kas ehitada Eestit ja lasta Keskerakonnal laguneda või vastupidi – ehitada Keskerakonda ja lagundada sellega Eestit. Kõik, kes arvavad, et mingid vahepealsed variandid on võimalikud, eksivad – kaasa arvatud Ratas ise.

Püüdes Keskerakonda koos hoida, tehes järeleandmisi Yana Toomi tiivale, andes välja uusi ja uusi rahalisi veksleid ning viies riigieelarve defitsiiti, teeb Ratase valitsus midagi, mida Eesti poliitikas varem pole olnud. See pole lihtsalt vasakpoolsus, see on ehtne Savisaare stiilis vastutamatus.

Novembris 2016 oli Ratasel võimalus kaasata Vabaerakond ja lasta Keskerakonna kremlimeelsetel minna, aga ta ei kasutanud seda võimalust. Samuti ei kasutanud oma võimalust olukorda laiema koalitsiooniga tasakaalustada Isamaa ja Res Publica Liitu, kes võinuks saada paljudes küsimustes sarnaseid seisukohti jagava partneri, kuid jäi lõpuks valitsusse koos kahe hoopis teistsugust poliitikat dikteeriva parteiga.

Kui aga nüüd, kaheksa kuud hiljem, üritab Ratas kasutada Vabaerakonnalt palutud kohtumist selleks, et Olga Ivanovat ja Oudekki Loonet hirmutada, siis ei saa ta aru, milline on varem poliitikas tehtud valikute hind. Olemasolevat koalitsiooni laiendada ei ole võimalik.

Teoreetiliselt saab Keskerakonna osalusel moodustada koalitsiooni, mis naaseb riigieelarve tasakaalu juurde, loobub pahelisest maksustamisest, ettevõtluskeskkonna halvendamisest, Rail Balticu leppest, maaomavalitsuste ebaloogilisest liitmisest ja Tallinna korruptsioonist, erandite tegemisest vene koolidele, kuusikute raievanuse alandamisest, raha matmisest linnahalli ja munitsipaalmajadesse, erakondade ületoitmisest ja valimisliitude diskrimineerimisest… Jah, see pretensioonide loetelu on juba väga pikk, kuid mitte ammendav.  

Küll aga tekib siis küsimus, et kui vigade parandus toimub, siis kas pärast kõike toimunut saaks Ratas olla peaminister. Teda tabaks Sesteri sündroom – olles kord rääkinud üht, on pärast juba raske teha teist. Tõsiseltvõetavus kaob.

Põhimõtteliselt on Ratasel alles jäänud ainult üks restartnupp, millele vajutades on võimalik osa seniseid vigu andeks saada. Tuleb öelda lahti lepingust Ühtse Venemaaga ja näidata Toomile tema Süüria-visiitide eest ust. Selline tugev samm on veel võimalik. Äsja heitis Euroopa Rahvapartei fraktsioon Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel täpselt samasuguse visiidi pärast välja assamblee hispaanlasest presidendi Pedro Agramunti ja kui Keskerakond tahab olla Eesti- ja Euroopameelne, siis tuleb teha Toomiga sama.

Jah, sellega kaotatakse suur hulk venekeelseid valijaid, kuid see on ainus tee, kuidas Ratas saab säilitada oma väärikuse ja poliitilise kapitali. Tuleb ausalt tunnistada, et läinud sügisel ei oldud selleks valmis, aga nüüd ollakse. Ilmselt tekitab see ka Savisaare-Ivanova valimisliidu Tallinnas ja võib-olla tulevikus ka uue venekeelse erakonna, kuid vähegi kaugemale vaadates teeb see meie poliitilise pildi palju klaarimaks. Kremli-erakond jääks isolatsiooni, aga koostöö Ratase ja mõtekaaslastega on võimalik, kui provokatiivsele venemeelsusele ja tuleviku arvelt kulutamisele piir pannakse.

Kui Ratas Keskerakonna monstrumi lammutamiseks kohe midagi ei tee, vaid laseb oma kõlavat kõnehäält kõmistades end uinutada Euroopa Liidu eesistumise glamuuril, siis on tal juba jõuludeks järel vaid tühjad pihud. Nii nõrka liidrit ei vaja ei Eesti ega Euroopa. Ja ei loe tänane reiting (mis põhineb venekeelse valija toetusel), vaid loevad tulevikku vaatavad julged teod ning oskus ühiskonna arengut suunata.