Kohalikud valimised on tulemas. See on õige aeg valijale, kui ta saab otsustada, kas tema kohalikku omavalitsust peaksid juhtima omakasust juhinduvad parteilased või need, kes on oma tootva töö kõrvalt valmis panustama kohaliku kogukonna arengusse, kirjutab Vabaerakonna Järva- ja Viljandimaa piirkonna juht Ain Ostra.
Juhtusin lugema meediasse lekkinud noorte keskerakondlaste omavahelist vestlust, mis oli täis ülbitsemist ja üleolevat suhtumist, ent ei üllatanud paraku millegagi. Mõne mehepoja lubadust kellelgi «hambad kurku lüüa» ei saa loomulikult tõsise ähvardusena võtta, vaid tuleb vaadelda kui katset noortele naistele oma matšolikkusega muljet avaldada.
Samas – kui põhisäutsuja on meie peaministri nõunik, siis minu ilme tõmbub küll kaameks. No millist nõu ta võiks küll anda? Loomulikult, saame ju aru, et tegelikult piirdub tema poliitiline panus mõne peaministrile vajaliku telefoninumbri leidmisega või mõneks kohtumiseks vajaliku broneeringu tegemisega. Aga jätame noore naise nüüd rahule.
Palju tõsisema probleemini jõuame hoopis vestlust kommenteerinud Keskerakonna aukohtu esimehe Kalle Klandorfi sõnavõtus, kus ta suhteliselt süütus lauses poetab: «Ja pealegi – enamik neid noori töötab kusagil linnaosades või olgu see kasvõi peaministri büroos…».
Vot see probleem on võib-olla üks suuremaid meie väikeses riigis – parteilised toiduahelad. Ma ei mõtle siin tublisid ametnikke, kes riigi süsteemis igapäevast tööd teevad, vaid just poolfiktiivseid parteilisest vajadusest loodud ametikohti, kus inimesed tegelevad päevast päeva oma partei ülesannetega, aga palka saavad maksumaksjalt. Ja üks tõeline kesknoor on selle ahelalüli musterkuju.
Mõtleme korraks, kuidas sellisele ametikohale saada. Arvan, et ma väga mööda ei pane.
Esiteks on vaja sõpra või sõbrannat, kes juba on mõne partei noorteorganisatsiooni liige ja kes mõnel koosviibimisel räägib vaimustunult, kuidas tema «hea tuttav» kuulub selle juhatusse ja sai mõne aastaga mister x-i nõunikuks.
Tegema eriti midagi ei pea, mõtlema ka ei pea, oluline on lojaalsus parteile. Mingi maailmavaatega või millestki arvamisega pole vaja pead vaevata, sest programm on valijatele ja selles sisalduvad lubadused lollidele.
Nii, astud noorteorganisatsiooni liikmeks, käid mõnel koosolekul ja avaldad sümpaatiat «juhile». Pääsed edasi nn omade ringi ja saad järgmine kord ka juhatusse. Sealt edasi trikitatakse sind muudkui kõrgemale. Igati sobiv karjääriredel ju, nii peabki olema.
Ainus viga on selles, et kui ettevõtluses jõutakse edasi oma oskuste ja teadmiste abil, siis siin on ainus kriteerium lojaalsus parteile. Redelil astub aina kõrgemale parteiline parasiit, kes toitub teiste toodetust ehk maksumaksja rahast.
Kui vaatame edasi, siis just see toiduahel on põhjuseks, miks Yana Toomid, Oudekki Looned ja Olga Ivanovad saavad süüdimatult avaldada arvamusi, mis ei ole kuidagi kooskõlas meie rahvuslike väärtuste ja tõekspidamistega.
Nad teavad, et parteile on olulisem võimu ja sellega kaasneva toiduahela säilitamine kui mistahes riigile olulise küsimusega tegelemine. Kaotad võimu, siis kaotad olulise osa toiduahelast. Toiduahelaga kaasnev korruptsioon on aga oluline osa partei sissetulekust. Ja siin ei pea ma silmas mitte ümbrikus antavaid «pakikesi» ehk kui saad palka, teed ka annetuse. Teadagi kuhu.
Siinkohal pöördun valija poole, sest just Sinu otsustada on, kas tahame ka edaspidi neid toiduahelaid toita. Kohalikud valimised on tulemas, otsusta, kas Sinu linna või valda peaksid juhtima omakasust juhinduvad parteilased või need, kes on oma tootva töö kõrvalt valmis panustama kohaliku kogukonna arengusse.