/nginx/o/2017/02/07/6319001t1h1b44.jpg)
/nginx/o/2017/02/07/6319001t1h1b44.jpg)
Isegi verbaalne Narva eemaletõukamine ja teoretiseerimised autonoomiast on ohtlik samm ajas tagasi, mida pole vaja ei Narvale ega ülejäänud Eestile, kirjutab Ivan Lavrentjev vastulauses Mihkel Muti arvamusele «Tark oleks lõimumisjuttudest ajutiselt üldse loobuda».
Hiljuti nägi trükivalgust kaks Eesti siseelu lahkavat uuringut: integratsiooni monitooring ja inimarengu aruanne. Sellest ja ka lähenevatest kohalikest valimistest ajendatuna uputas eesti- ja venekeelsete meediakanalite arvamusveerud üle integratsiooniteemaliste artiklite laviin. Iseenesest peaks ju rõõmu tundma elava arutelu üle, kuid paraku jõuavad vähesed neist probleemipüstitusest lahendusteni.
Selles osas torkab silma täna Postimehes ilmunud Mihkel Muti arvamuslugu, mille teesid kokku võetuna kõlaksid järgmiselt: integratsioon senisel kujul on läbi kukkunud ning peaks laskma kohalikel venekeelsetel elada nii, nagu nad ise soovivad. Kuigi see mõte pole uus ja «jätke meid rahule» stiilis retoorika on varemgi kõlanud (nt Jüri Nikolajevi «Kas sellist valitsust me tahtsimegi?», ERR, 21.11.2016), siis Muti loos sisaldub ka üks väga ohtlik ettepanek: tuleb de facto tunnistada, et Narva on autonoomne.
Eesti lähiajaloos on olnud aegu, kui Narva oli autonoomiale väga lähedal. 16.–17. juulil 1993 toimus Narvas referendum autonoomi üle, mis pidi tagama selle, et linnavõimudel on võimalus kasutada vetot Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes Narva linna territooriumil. Hoolimata narvakate poolehoiust jäi autonoomia siiski sündimata.
1990ndate aastate alguses oli suur osa venekeelsest Eesti elanikkonnast olukorras, kus riigivalitsemisse kaasati neid vähe ning mitme olulise seaduse vastuvõtmine põhjustas laialdast pahameelt, kuna kitsendas märkimisväärselt selle grupi võimalusi osaleda poliitika kujundamises, teostada majandustegevust jm ja seadis küsimärgi alla inimeste juriidilise staatuse, kellest valdav enamik oli nüüd kodakondsuseta isikud.
Sellest ajendatuna jõudiski Narva linnavolikogu arusaamale, et on tekkinud vajadus autonoomia järele. Kuu aega hiljem tunnistas riigikohus referendumi tulemused kehtetuks ja uusi sääraseid katseid autonoomiat taotleda edaspidi ei tulnud. Ka Venemaa esindajatel oli palju kontakte referendumi eestvedajatega ja kaalumisel oli isegi vabatahtlikest koosneva sõjalise grupi sissetung.
Kuigi referendumi toimumisest on tänaseks möödas ligi 24 aastat, on Narva võimaliku separatismi teema endiselt huvitav ja põletav. Eriti aktuaalseks teevad selle pidevalt arenevad sündmused mitmel pool endise Nõukogude Liidu territooriumil eksisteerivates osaliselt tunnustamata riikides, nagu Transnistria või Abhaasia, ning 2014. aastal alguse saanud sündmused Krimmis ja Ida-Ukraina aladel.
Narva on Eesti ning Euroopa Liidu ja NATO piirilinn, mõne käsitluse järgi jookseb mööda Narva jõge ka lääne ja ida tsivilisatsiooni piir. Viimase paari aasta jooksul on (eelkõige välismeedias) kõlanud arvamus, et Narvast võiks saada järgmine Krimm. Välismeedia huvi Narva vastu on järjekindlalt püsinud: Narvas tehakse juba nalja, et varsti polegi sellist narvakat, kes poleks mõne välisajakirjanikuga suhelnud. Autonoomiamõtteid käivad aeg-ajalt välja ka kohalikud marginaalsed aktivistid.
On mõistetav, et paar aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist valitses Eesti venelaste peades arusaamatus selles osas, mis nüüd õieti saama hakkab. Valitsuse referendumi vastase tegevuse tegi keeruliseks muu hulgas ka meedia: 1993. aasta narvaka meediaruum erines eestlase omast kordades rohkem kui tänapäeval. Kohalikud Narva ajalehed kirjutasid näiteks, et Eestis toimub venelaste genotsiid. Kas keegi kujutab sarnase absurdsuse tasemega teateid tänapäeval ette?
Kuna strateegiliselt olulise piirilinna autonoomia seaks ohtu kogu Eesti riigi, on selge, et autonoomia mõttega mängimine pole naljaasi. Referendumi arengutes osalenud riigiametnikud ja toonane peaminister Mart Laar möönavad tänapäeval, et pärast seda, kui 1991–1993 said kohalikud probleemid lahendatud, jättis valitsus Ida-Virumaa pikalt tähelepanuta.
Viimastel aastatel on Narva linnapilt märkimisväärselt muutunud: mööda jõge jookseb uhke promenaad, Tartu ülikooli kolledž on kahtlemata parimaid Eesti uusehitisi üleüldse. Ka sotsiaalses sfääris toimub nii mõndagi: Ida-Viru maakonna töötuse määr on Eesti kõrgeim ning sellest tulenevalt on riik loonud hulka meetmeid, mis ongi konkreetselt Kirde-Eestile tööturu paranemisele suunatud. Tung täiskasvanute tasuta eesti keele kursustele on kõrge ning kõik ei saagi pingi taha, sest kohti ei jagu.
Eesti Vabariik tegi žeste inimestega ühise keele leidmisel sõna otseses tähenduses: 24. veebruaril 2015 Narvas peetud iseseisvuspäeva paraadi kõnes tsiteeris kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras vene keeles Eestis elanud luuletaja Igor Severjanini ridu Narva kohta.
Narva on Eesti linn ja sealsed elanikud on osa Eestist, nende emakeelest ja passi esikaane värvist hoolimata. Jah, 9. mail käiakse ringi, Georgi lint küljes, ja viiakse punased nelgid tankiga monumendi jalamile. Aga sama hästi minnakse ka jaanipäeva õhtul lõket tegema nagu eestlasedki mujal Eestis – kui keeleõppe ja kodakondsuse saamisega ei läinud nii hästi, siis vähemasti olmetavades ollakse kindlalt osa Eestist. Seega, isegi verbaalne Narva eemaletõukamine ja teoretiseerimised autonoomiast on ohtlik samm ajas tagasi, mida pole vaja ei Narvale ega ülejäänud Eestile.
Ivan Lavrentjev on sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.