Kui ajakirjandusväljaanne saab teadlikuks ükskõik millisest tundlikust informatsioonist, tuleb teha valikuid, mis üsna sageli osutuvad keeruliseks. See, et iga infokild sooja saiana (müügi)artikliks muutub ja leheveergudele jõuab, on levinud (ja tihti ka teadlikult levitatav) müüt.
Tegelikult eelneb avaldamisele tõsine kaalutlus, mille juures on määravalt oluline allikate hindamine. Ja selleks võib kuluda päevi, nädalaid, kuid. Täpselt nii toimis Postimees ka Andrus Veerpalu positiivset dopinguproovi käsitleva materjali avalikustamisel, aga ka näiteks mullu Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimise puhul.
Ükski väljaanne ei saa olla usaldusväärsem kui tema allikad. Nagu põllumees ei saa põldu narrida, nii ei saa ka ajakirjandusväljaanne narrida oma auditooriumi teabega, mis põhineb oletustel või unenägudel. Väljaandel, mis suhtub töösse allikatega lõdvalt, pole loota ei mainet ega mõjukust. Õieti pole põhjust selle puhul tarvitada sõna «ajakirjandus» – tegemist on n-ö meediatootega.
Ajakirjandus kasutab mõnikord allikaid, mis jäävad anonüümseks. Selleks võib olla mitu põhjust. Kuid usaldusväärsuse kriteerium osutub väljaandele sel juhul mitu korda olulisemaks, sest allika anonüümsus tekitab teabe vastuvõtjas paratamatult umbusku.
See tähendab avaldajale veelgi suuremat vastutust. Loomulikult on ajakirjanduslikud valikud alati seotud riskiga, kuid niisuguseid riske saab võtta vaid teatud piirini, sest karistus eksimuste eest – ja mõnikord ju ikka eksitakse – on väljaandele alati karm. Palju karmim kui vabandussõnad või (äärmuslikul juhul) valuraha.
Kõik eelnev peaks olema aabitsatõde ajakirjandust läbi ja lõhki tundvale inimesele. Seda enam paneb imestama, kui endast lugupidavad väljaanded rääkisid näiteks Veerpalu juhtumi puhul kõlakatest ja kuulujuttudest.
Meenutagem – ka Savisaare rahaküsimine tembeldati väljamõeldiseks. Päev hiljem oldi seisus, kus tuli oma lugejatele tunnistada, et eksiti. Kui mingil põhjusel ei taheta teabe avalikustanud väljaannet tsiteerida või kui endal puuduvad allikad, mis avalikustatud infot kinnitaksid, täiendaksid või ümber lükkaksid, oleks targem vaikida. Just sõnumitooja lahmiv materdamine on see, mis tekitab asjatu meediakära.
Veerpalu loole võib läheneda mitme nurga alt, kuid Postimehele on niisuguse ülitõsise juhtumi puhul oluline oma lugejatele rõhutada, et materjali lehtepanekule eelneb alati allikate hindamine. Ja taas selgitada, miks tuleb usaldusväärseid allikaid kaitsta. Ka anonüümseid.