Erkki Bahovski: naiste maailm

Erkki Bahovski Foto: Mihkel Maripuu

Vastates riigikogus 13. juunil nn triibuliste nimekirjade arutelul küsimustele, märkis eelnõu algataja Marianne Mikko järgmist:

«Poliitika muutub õiglasemaks, inimlikumaks siis, kui ta ei ole kaldu ühe või teise soo poole. See on ka väiksemates gruppides ja organisatsioonides märgata: kui üks kolmandik on naisi, siis kõnepruuk ja see olemine selles grupis või organisatsioonis on juba demokraatlikum, austavam ja üksteisest lugupidavam.»

Siin on mul sügavad kahtlused. Muidugi oli riigikogus neid, kes esitasid Mikkole suhteliselt seksistliku alatooniga küsimusi püüdega naeruvääristada naistele suuremate õiguste andmist. Sama kohtab ka Eesti avalikkuses, kus leidub sõnu nagu «tibidoktorandid» jms. Sõnaga, niipea, kui keegi hakkab rääkima naiste õigustest, läheb kasutusele võimalikult šovinistlik keelepruuk.

Aga asi pole selles. Või õigemini, see pole kõige tähtsam. Sookvootide pooldajad on veendunud, et naiste osalemine mistahes kollektiivis või poliitikas muudab need paremaks. Rohkem naisi poliitikasse, küll te siis näete. Kardetavasti ei näe me midagi.

Miks? Sest seesama meeste loodud maailm jätkub. Mind on imestama pannud, miks soovivad naised kaasa lüüa sellistel spordialadel nagu tõstmine, poks või kasvõi maadlus. NB!, ma ei ole sellele vastu, igaühel on õigus saada tunnustatud alal, mida ta oskab, aga kas ei ole siin lihtsalt tegemist asjaoluga, et naised asuvad meeste etteantud rollidesse? Äraseletatult: kas male muutub, kui puunuppude asemele panna vandlist malendid?

Sama on ka poliitikaga. Naiste suurem osalus ei muuda meeste loodud poliitikat nii lihtsalt. Igaveseks jäävad küsimused, kelle käes on võim ja raha.

Senise maailmakorralduse – õigemini lääne tsivilisatsiooni – on loonud peaasjalikult mehed. Triibulised nimekirjad ei tee olematuks lehmakauplemist, korruptsiooni ja nii edasi.

Fundamentaalne küsimus on, kas puhtalt lehelt loodud naiste maailm on olemuslikult kuidagi parem meeste loodust. Kui kujutleda olukorda, et tänapäeva tsivilisatsiooni oleksid valdavalt loonud naised, siis oleks kuidagi naiivne loota, nagu poleks seal sõdu, kuritegusid, võimu kuritarvitamist ja muid pahesid. Aga kindlasti oleks naiste maailm teistsugune. Ent milline?

Jampslik on ettekujutus, nagu oleks naine ja mees sotsiaalselt loodud konstruktsioon. Ent sotsiaalne konstruktsioon on nendevahelised suhted. Avalikkuses on suhetes domineerinud mehed ja küsimus ongi, kuidas senist sotsiaalselt konstruktsiooni muuta. Seda eeldusel, et sotsiaalse konstruktsiooni muutmine muudab ka maailma paremaks.

Suure tõenäosusega ei muuda triibulised nimekirjad poliitika olemust. Samas ei ole arutlusest väljas naiste õiguste suurendamine. Sooline palgalõhe, naiste alavääristamine ja nendevastane vägivald on karmid tõsiasjad, millega võidelda. Kuid ma kardan, et seadusega naiste valimisnimekirjadesse panemine ei muuda nende olukorda paremaks. Igasugune seadus – sama on saiakeste ärakeelamisega koolis – eeldab, et riigil on jõudu ja tahet seadust ellu viia. Selle hulka kuulub ka seadusest üleastujate karistamine. Kuidas hakkab riik karistama neid, kes kvoote ei täida? Või ongi vaja pretsedenti, et naistele  suuremad õigused tagada?

Kurb tõsiasi on ka siin asjaolu, et naiste õigused ei eruta avalikkust nii palju kui kooseluseadus või pagulaskvoodid. Ehk taas kokkuvõtvalt: teemana on pagulaskvoodid in, sookvoodid out. Aga naiste maailm oleks ju paeluv väljavaade, kuid seni jääb see vaid intellektuaalselt huvitavaks ideeks.