Tänapäeva vasakpoolsusel pole midagi ühist marksistliku kommunismiga, sest seda ideoloogiat kandnud ühiskonnakihti – vabrikutöölisi – tänapäeva heaolumaades sama hästi kui ei ole enam. Samal põhjusel ei käi hästi ka «lahjendatud» marksismi pakkuvate sotsialistide käsi, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik.
Marleen Allemann kirjutab 21. juuni Postimehes, et lääne noorte vasakpoolsuse laine ei ole Eestisse jõudnud. Julgeksin selles kahelda.
Olen kuulnud loodusteaduse üliõpilaselt väidet, et ta ei tea omavanuste hulgas kedagi, kes usuks kapitalismi helgesse tulevikku. Kahe aasta eest olin tunnistajaks koosolekule, kus gümnaasiumiõpilased naersid avalikult välja tuntud mõtte Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka pürgimisest.
Nähtavasti on noorte hoiakud tutvusringkonniti erinevad ja vajaksid põhjalikumat uurimist. Suundumus ei ole nii ühene, kui eelmisel põlvkonnal Nõukogude võimu alt vabanemise järel.
Mis on tänapäeva noorte vasakpoolsus? Vanemal põlvkonnal seostub radikaalse vasakpoolsusega mälupilt stalinlike repressioonide õudustest ja keskmisel põlvkonnal Brežnevi stagnatsiooni aegsest tarbekaupade puudusest. Noorte eelistusi kuuldes jooksevad hirmujudinad üle selja. Kuid saja aasta eest toimunud sündmused, mis selleni viisid, ei saa enam korduda.
Marksistliku kommunismi uus võidukäik ei ole võimalik seetõttu, et seda ideoloogiat kandnud ühiskonnakihti – vabrikutöölisi – tänapäeva heaolumaades sama hästi kui ei ole enam. Samal põhjusel ei käi hästi ka «lahjendatud» marksismi pakkuvate sotsialistide käsi. Ei ole seda küünarnukitunnet, mis paneks ühise helge tuleviku eest võitlema, unustades kas või ajutiselt isiklikud ambitsioonid.
Aga ometi ei näe tänapäeva teismelised ja kahekümnendates eluaastates noored enda kohta selles ühiskondlikus organismis, milles kaks Teise maailmasõja järgset põlvkonda Lääne-Euroopas oma elu sisse seadsid.
Viimased kümme aastat on toonud maailma võlakeerise, süveneva ebavõrdsuse, kliimakriisi ja sõjad nafta pärast – kas seda maailmakorda saab enam usaldada? Noorte vastus on valdavalt eitav.
Tänapäeva ebavõrdsuse halvim tagajärg ei ole mitte enam karjuv vaesus, sest heaoluühiskonnal, mille serval kõõlub ka Eesti, jätkub ressursse inimväärseks eluks tavalisele töötegijalegi.
Halvim on poliitiline korruptsioon – rahamaailma ja riikide valitsemise keerukate ning hämarate sidemete tõttu tehakse järjest enam poliitilisi otsuseid väikese, kuid mõjuka kildkonna huvides ja järjest vähem rahva enamiku soovist lähtudes. Seda sõltumata sellest, milline poliitiline jõud senisest peavoolust – konservatiivid, liberaalid või sotsiaaldemokraadid – parasjagu võimule valitud on.
Nüüd, mil rahva usaldus nende poliitiliste platvormide vastu vangub, on paremäärmuslased tegemas paremat «pakkumist» finantsringkondadele, juhtides inimeste tähelepanu nigelalt majanduskasvult kõrvale ning süüdistades kõigis hädades moraalset allakäiku ja neid, kes vaenavad lääne ühiskonda. Rikkurist «rahvamehe» tõus lääne võimsaima riigi presidendiks ei ole selles kontekstis juhuslik. Siiski, sellised võtted toimivad pigem vanemale põlvkonnale, kes tunnevad nostalgiat rangemate normidega ühiskonna järele.
Tänapäeva vasakpoolsuse mõte püüab leida teed suurema üksteisega arvestamise ja igaühe võimete rakendamise suunas. Sotsiaaldemokraatlikust ümberjagamisest ei piisa. Taotlus on ebavõrdsust kasvatava ja demokraatiat hävitava raha-teeb-raha mehhanismi asendamine võrdsemate majandussuhetega.
Ideaaliks võiks olla ühiskond, mis ei koosne mitte selgelt eristunud tööandjatest ja töövõtjatest, vaid üksteisele oma toodangut ja teenuseid pakkuvatest sotsiaalsetest subjektidest, kes organiseeruvad eesmärgipäraselt nii suurteks ühistuteks, kui sotsiaalmajanduslik vajadus nõuab.
Paljukirutud noored, kes ei püüagi teha karjääri ühe tööandja juures, vaid pakuvad oma tööjõudu kord siin, kord Maa kuklapoolel, on teel võrdsemate majandussuhete suunas. Õnnestumine eeldab üldise harituse kasvu majanduse ja ühiskonna toimimise küsimustes.
Arusaamine Maa ressursside piiratusest on sel teel kriitilise tähtsusega. Kuhu siis edasi areneda, kui enam ei saa suuremat maja ega võimsamat autot? Kõik, mis kasutab inimese tööjõudu ja mille eest teised inimesed on valmis maksma, on majandus – ka loodusturism ning kas või meditatsioonikursus. Lihtsalt äraelamiseks on tänapäeva automatiseerimise ajastul vaja väga vähe tööd teha.
Peame õppima oma elatusvahendite hankimisest vabanenud aega arukalt sisustama, järjest rohkem ja suuremate asjade tootmine, lõputu ehitamine ja ümberehitamine ei ole lahendus. See on asendustegevus ning suuresti iseenda ja kaasinimeste eest põgenemine.
Umbes pool sajandit tagasi levisid need arusaamad tollaste noorte hulgas. Miks see areng toona pooleli jäi? Kas ei olnud mehhaniseerimine-automatiseerimine veel piisavalt tööjõudu vabastanud või oli inimeste teadlikkus alles liiga madal? Või andis konkureeriva sotsialistliku totalitaarrežiimi kokkuvarisemine kapitalistlikule ühiskonnamudelile uue hoo? Põhjused vajaksid praeguseid arenguid silmas pidades sügavat analüüsi.
Aga julgeksin väita, et tänapäeva vasakpoolsuse uus laine sarnaneb enam tollele isikuvabadusi esiplaanile seadvale ja samas koostööd väärtustavale liikumisele kui omaenda ideaalidele vastupidise kasarmuühiskonna ellu viinud marksismile-leninismile.