Kristjan Maasalu: hõberemmelgajant - trummitagujatest ja sildistajatest (16)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aktivistid Haaberstis hõberemmelga ümber.
Aktivistid Haaberstis hõberemmelga ümber. Foto: Liis Treimann

Kes võiksid üldse olla meie keskkonnakaitse eestvedajad, küsib TLÜ keskkonnakorralduse magistrant Kristjan Maasalu.

Suhtekorraldaja Merlis Nõgene on artiklis remmelgajandist osutanud ühele olulisele ilmingule, mis ka minu silmis Eestis maad võtmas on. Keskkonnakaitse on paratamatult emotsionaalne valdkond, omamoodi sulam täppis- ja humanitaarteadustest ning väärtushinnangutest. Siin on kõigil oma arvamus, trummitagujatest pintsaklipslasteni.

Meediale atraktiivsemad ja häälekamad on neist paratamatult esimesed, panustades nii oluliselt keskkonnakaitsja kuvandi kujunemisse. Ei saa salata, et kontorites arvutitega ja nõupidamislaua taga tehtav sisuline keskkonnakaitseline töö on suhteliselt ebaseksikas ja laiemale üldsusele hoomamatu.

Riik aga vajab partnerina sellist kodanikuühiskonna esindajat, kes küll oleks selle tundliku teema käsitlemisel piisavalt empaatiline, ent eeskätt kommunikeeriks oma sõnumeid selgete ja teaduspõhistena ning kasutaks selleks dialoogi võimaldavat terminoloogiat.

Sel põhjusel on äärmiselt kahetsusväärne, kui meie loodushoiu lipulaevad EER, ELF või ERL kaheldavate praktikatega kaasa minemise või liigselt pateetilise retoorikaga oma salongikõlblikkuse kahtluse alla seavad.

Pisut puid alla ka artikli autorile. Keskkonda saab kaitsta mitut moodi ja igaüks nii, kuis oskab. Valitud meetodiga mitte nõustudes ei tohi jätta tähelepanuta asja tuuma - et valdkond läheb inimestele korda ja see on omaette väärtus iseenesest.

Näen palju suuremat ohtu selles, kui loodushoiud jätab inimesi ükskõikseks või neid on hirmutatud oma arvamust avaldamast. On hämmastav, et see tõik jääb suhtekorraldajal märkamata ja eelistab selle asemel anduda halvustavale verbaalsele onanismile. Kellel on kasu teadmisest, et mõnel puu alla kogunenutest on maksevõlgnevusi?

Süüdistades aktiviste sildistamises ei jää ka ise sellest patust päris priiks. Arvamusavalduses sisaldus tegelikult väga oluline point ja keskkonnakaitse on tõesti tõsine valdkond. Aga serveerituna üleolevalt nõretavana saab sellest hõlpsasti suhtekorralduslik fopaa.

Kommentaarid (16)
Copy
Tagasi üles