Ametisse astunud valitsuses on vaid üks naine. Naised ei ole meestest paremad. Aga nad ei ole ka halvemad. See peaks olema piisav põhjus neid otsustajate ringist mitte välja jätta, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.
Iivi Anna Masso: Lumivalgeke ja 12 pöialpoissi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui XII riigikogu koosseis ja vastselt ametisse määratud valitsus oma tööd alustavad, on paljugi, millega on põhjust rahul olla. Valimised möödusid kõigi demokraatia reeglite järgi, rahvas andis senise valitsuse tegevusele tunnustust nende mandaati uuendades ja Eesti jätkab masust toibumist integreeritud, stabiilse ja normaalse lääneriigina. Võiks veel lisada, et Põhjamaade hulka suunduva, Põhjamaadega juba paljusid väärtusi ja tegevussuundi jagava lääneriigina.
Kuid Põhjamaadest eraldab Eestit üks mitte just väheoluline tegur. Vaadeldes valimisi ja valimiseelseid debatte, vaadeldes vana ja uut riigikogu, ja eriti vaadeldes pintsakuis ja lipsudes värskelt üles rivistunud uut valitsust, kerkib ikka ja jälle meelde sama küsimus: kus on naised?
Miks jääb riigijuhtimise juures pool Eesti inimvarast sama hästi kui kasutamata?
Vastust otsides tulevad meelde Eesti presidendi mõtlemapanevad sõnad teisest kohast, teisest kontekstist. Rääkides nn vana ja uue Euroopa vahelistest suhetest Euroopa Liidus, on president Ilves, näitlikustamaks «vanade eurooplaste» eelarvamusi ja umbusku uute suhtes, korduvalt esile toonud nn uute liikmesriikide kodanike puudumist ELi esindajate ning otsusetegijate kõrgeima ladviku hulgas (uusima selleteemalise esseega on lugejal võimalik tutvuda nt jaanuari Diplomaatias).
Tõdenud, et kuuendal aastal pärast ELi laienemist oli ELi 155 välisesindusest vaid üks idaeurooplase juhtida ning esimese välisteenistuse meeskonnas olid 19 esindajast vaid kaks idaeurooplased, ehkki viimased moodustavad veerandi ELi elanikkonnast – ja et olukord pole parem kogu ELi bürokraatiamasina tipus –, kirjutab president irooniliselt: «Seda seletatakse asjaoluga, et puuduvad geograafilised kvoodid, inimesi palgatakse üksnes nende omaduste põhjal, millest võib järeldada ainult seda, et «uued eurooplased» on lihtsalt rumalamad ja asjatundmatumad.»
Mida muud võib järeldada samade argumentide põhjal Eesti riigi tippesindajaid vaadeldes, kui et eesti naised on meestest lihtsalt rumalamad ja asjatundmatumad?
Arvestades asjaoluga, et kõrgkoolide kõikidel astmetel on nii õppurite kui ka lõpetajate hulgas tütarlapsi enam kui noormehi, tundub see eriti kummaline – miks küll raiskavad Eesti kõrgkoolid oma ressursse peamiselt elanikkonna rumalama osa harimise peale?
Kui elanikkonna hulgas on naisi pisut üle poole ja kõrgharidusega elanikkonna hulgas veel pisut üle selle, siis tähendab viiendik naisi riigikogus, et rahvast esindama on naised keskmiselt kaks ja pool korda meestest kehvemad. Üks minister 13st tähendab, et valitsuses on naiste osakaal umbes 7,6 protsenti. Suhestatuna elanikkonnaga on naised seega oma seitse korda meestest sobimatumad riigi asju otsustama.
Eestlased kipuvad teatavasti jälgima tähelepanelikult oma kodumaa reitingut rahvusvahelistes edetabelites. Naiste osakaalult parlamendis oli Eesti selle aasta alguses 48. kohal, Kõrgõzstani ja Senegali vahel, jäädes kaugele maha muu hulgas Iraagist, Etioopiast ja Mehhikost. Valimiste järel on Eesti edetabelis ilmselt veelgi kukkunud, lastes endast mööda näiteks Pakistani ja Araabia Ühendemiraadid.
Tõsi, see pilt ei kajasta üheselt argielu tegelikkust ja parlamendi soolise tasakaalu poolest on Eestiga umbes samal tasemel ka mitmed suured arenenud lääneriigid: USA, Kanada, Prantsusmaa, Suurbritannia. Mõtlema paneb paigutus sellegipoolest, seda enam et oma eelistatud võrdlusrühmast ehk väiksematest põhjapoolse Euroopa arenenud riikidest on Eesti selles asjas väga kaugel maas. Valitsuse poolest on olukord veel tunduvalt trööstitum.
Nüüd võidakse öelda, et siinkohal on küsimus kogu rahva valikus demokraatlikel valimistel, see on umbisikulise rahva tahe ning kedagi ei või otseselt süüdistada naiste diskrimineerimises, nii nagu seda võidakse teha ametiposti täitmisel.
Tulemus ei erine ka oluliselt eelmise riigikogu ja valitsuse koosseisust. See ei üllata, kuna teemat valimiste-eelseis aruteludes ei puudutatud. Ükski erakond ei pidanud elanikkonna teise poole senisest suuremat kaasamist vajalikuks ega vaevunud isegi korjama üles hääli, mida oleks asjale tähelepanu pöörates arvatavasti kerge vaevaga võinud saada. Kui kandidaatide hulgas on naisi vähe, on neid mõistetavalt vähe ka valitute hulgas.
Pakkumine mõjutab alati mingil määral nõudlust. Rahva eelistustest on raske rääkida, niikaua kui nimekirjad ja aruteluklubid on valdavalt mehised. Küll aga võis «teise sugupoole» ignoreerimine saada saatuslikuks roheliste ja vabatmeeste (sic!) nimekirjale. Roheliste hääletajad on mujal Euroopas traditsiooniliselt sotsiaalselt liberaalsed ja väärtustavad kõrgelt sugude võrdsust, sellisest kohalikust valijaskonnast jäi lõpuks vägagi macholikuks kujunenud kampaania teinud rohemeesteklubi Eestis aga ilmselt ilma.
Inimesed on loomu poolest inertsed – tihti tundub, et muutust tuleb kuidagi enam põhjendada kui status quo’d ehk samas vaimus jätkamist. Üks viga, mida naiste poliitilise osaluse vajadust põhjendades kiputakse tegema, on katse tõestada, et naised on oluliselt paremad kui mehed või esindavad täiesti teistsuguseid, erilisi naiselikke omadusi, mis peaksid poliitikas esindatud saama: sotsiaalsust, kaastunnet, tundetaipu.
See eeldatavate «eriomaduste» pjedestaalile tõstmine töötab lõpuks naiste endi vastu, sest nii pannakse naistele erilisi ootusi, millele toetudes neid mõõdetakse jälle karmimate mõõdupuudega kui mehi – häda neile, kui nad osalevad poliitilises lehmakauplemises sama küüniliselt kui meessoost kolleegid ega esindagi pehmeid, naiselikke väärtusi!
Siin esitatav argument on proosalisem ja lihtsam. Naised ei ole paremad. Aga nad ei ole ka halvemad. See peaks olema piisav põhjus neid otsustajate ringist mitte välja jätta.
Kui me ei nõustu oletusega, et naised on meestest rumalamad – nagu me ilmselt ei taha nõustuda sellega, et idaeurooplased on loomu poolest rumalamad lääneeurooplastest –, siis peame tunnistama, et nende väljajäämine otsustajate ja esindajate kõrgemast ringist on vildakas, kunstlik ja paljastab kellegi eelarvamusi. Nad on väljas, sest nad on välja jäetud; nad on välja jäetud, sest neid peetakse millegipärast ja põhjendamatult halvemaks.
Kvoodid on vilets viis vildaka olukorra parandamiseks, sest isiku tasemel võib mees olla naisest parem sama hästi kui vastupidi – näiteid on lähedalt küll võtta. Tulutu on ka nii erakondade kui ka isikute erinevusi eirav kampaania «iga nimekirja esimese naise» poolt või meedia spekulatsioonid tuntud naistest koosneva fiktiivse «naisvalitsuse» teemal.
Muutus peaks tulema palju sügavamalt. Huvitavad on hoopis need naised, kes oleksid olnud võimekad poliitikud, kuid kes valitsevate eelarvamuste, erakondade huvipuuduse või «võimukate naiste» üldise hukkamõistu pärast areenile üldse pole kerkinudki. Huvitav on see, miks erakondades ei märgata, et nende ridades on esindatud vaid pool elanikkonda, miks seal puudub huvi selle teise poole võimalike inimressursside vastu.
Tasakaalu ei paranda ka need naissoost poliitikud, kes meesteklubidesse rääkima sattudes – ja ehk nende maskuliinsusest heidutatuna – igal võimalusel rõhutavad, et «mina naisena» arvan seda või teeksin teist, justkui pidevalt vabandades ja õigustades oma kohalolekut ja osalust selles debatis, püüdes meeleheitlikult teha händikäpist eelist.
Mina inimesena loodan, et keegi meist ei pea oma soo või mõne muu «eripära» tõttu oma osalust eraldi põhjendama ega pädevust eraldi tõestama. Nüüd, kui Eesti on saavutanud nii mõnegi verstaposti, on siin asi, millele edasisi sihte seades mõelda. Kui mitte alalisest sportlikust huvist oma kohta edetabeleis parandada, siis vähemalt selleks, et mitte jätta olulist osa vaevaga haritud inimvarast kasutamata.
Autor on kuukirja Diplomaatia peatoimetaja.