Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Läti literaat: kas vene lapsed õpivad piisavalt läti keelt?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Läti lipp | FOTO: Liis Treimann

Läti on teinud jõulisi reforme, et lapsed juba maast madalast riigikeele omandaksid, ja tulemused pole üldjoontes laita, kirjutab Läti ajakirjanik ja kirjanik Otto Ozols.

Pealkirjas tõstatatud teema ei puuduta mõistagi mitte ainult vene lapsi ja vene koole. 2015. aastal oli Lätis 824 üldhariduskooli, neist 109 pakkus haridusvõimalusi vähemustele. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel pakuti riigi toetusel vähemustele haridust läti ja vene keeles 99, läti ja poola keeles neljas, läti ja heebrea keeles kahes ning läti ja ukraina, läti ja leedu, läti ja eesti keeles ühes koolis.

Läti keeleameti 2014. aasta uuringu kohaselt kinnitas 63,4 protsenti vastanutest, et nende emakeel on läti keel, vene keelt nimetas emakeeleks 35,1 protsenti vastanutest.

Kas lapsed õpivad niisugustes koolides piisavalt läti keelt, et tulla edukalt toime eluga riigis, kus läti keel on riigikeel? Üldiselt on vähemustele mõeldud koolides läbi viidud reforme peetud edukaks ja eri andmetest nähtub, et lõpetanutest on 90–95 protsenti omandanud läti keele heal tasemel.

Riigieksamid riigikeeles

Et vähemusrahvustest laste läti keele oskus paraneb, näeb sellestki, millises keeles nad ise otsustavad sooritada riigieksamid. Reformi algusaastatel valisid ainult umbes pooled riigieksami keeleks läti keele. Nüüdseks on olukord otsustavalt muutunud. 2015/2016 õppeaasta lõpul otsustas 85 protsenti õppuritest sooritada riigieksamid läti ja ainult 15 protsenti vene keeles.

See on märkimisväärne edenemine. Seadusandlikul tasandil on kõlanud ettepanekud, et edaspidi peaksid kõik riigieksamid olema läti keeles, välja arvatud loomulikult õppuri emakeele ja võõrkeelte eksamid. Haridusministeeriumi lootusi mööda ei teki niisugustel lõpetajatel raskusi tööturul, kõrghariduse omandamisel ega muul moel Läti ühiskondliku eluga lõimumisel. See vähendab jõuliselt riigikeele ebapiisavast oskusest tulenevat segregatsiooniohtu.

Kuidas on Läti nii heade tulemusteni jõudnud? Tasuks meelde tuletada, et Nõukogude okupatsiooniaastatel pidasid venelased eraldi haridussüsteemi tõttu läti keele õppimist puhtaks formaalsuseks. Selle traagilise tagajärjena ei kõnelnud 1991. aastal ligemale 80 protsenti venelastest läti keelt, kusjuures suuremates linnades oli mittekõnelejate protsent isegi veel suurem.

Läti iseseisvuse taastamise järel kuulutati läti keel riigikeeleks. Haridusreformidega alustati juba 1990. aastatel. 2004. aastal muudeti seadust ja sätestati, et vähemustele mõeldud keskkoolides peab 60 protsenti õppetööst käima läti keeles, ülejäänud 40 protsenti võib aga toimuda õppurite emakeeles.

Vähemusrahvuste koolide õpilased hakkavad läti keelt õppima esimeses klassis ja tasapisi lätikeelse hariduse osakaal kasvab. Koolid võivad seda teha viiel eri moel, aga seadus nõuab, et 9. klassis oleksid vähemalt pooled õppeained läti keeles. See tähendab, et kui õpilane läheb edasi keskkooli, oskab ta piisavalt läti keelt, et toime tulla 60:40 nõudega.

Järjekindlad reformid

Üldiselt on valitsus olnud koolireforme ellu viies järjekindel, et õpilased tõepoolest omandaksid läti keele vajalikul tasemel. Tublisti on kaasa aidanud mõistlik opositsioon. Reformide kriitikud kõhklesid omajagu, et mitte hakata lapsi poliitilistel eesmärkidel ära kasutama, saades hästi aru, et tegelikult kulub läti keele oskus kõigile õpilastele edaspidises elus ära.

Peamiselt pöörati tähelepanu sellele, et läti keele osakaalu suurendamine ei tooks kaasa õpilaste teadmiste taseme langust. Põhjalike uuringutega selgitati, et mõlemad eesmärgid on korraga saavutatavad: õpilaste üldine teadmiste tase ei langenud, riigikeele oskus aga kasvas. Haridusministeeriumi eksperdid kontrollisid nii teadmiste taset kui ka riigieksamite tulemusi ja leidsid, et õpilased vähemuste koolidest ei erinenud tulemuste poolest nende koolide õpilastest, kus kogu õpe käis läti keeles. Samuti leiti, et õpilaste emakeeleoskus ei olnud kuidagi kannatada saanud. Omamoodi huvitava tõigana leiti sedagi, et mõningaid vene keele õpikuid, töövihikuid ja muid õppematerjale peeti paremaks neist, mis on ametlikult kasutusel Venemaal.

Loomulikult pole ükski reform täiesti ideaalne. Vähemusrahvustele mõeldud koolides leidub ikka õpilasi, kelle läti keele oskus jätab soovida, kuid haridusministeeriumi kinnitusel on see rohkem seotud üldise õppeedukusega. Mõned Riia vene koolide direktorid on samuti väitnud, et osa õpilasi saavutab inglise keeles paremaid tulemusi kui läti keeles. Siin on aga tegemist ühe teise probleemiga, mis ei puuduta otseselt haridussüsteemi, vaid Läti üldist lõimumispoliitikat, mida ei saa kuidagi väga edukaks pidada.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel on vene kogukond olnud üsna isoleeritud eriti just keeleoskuse puudumise tõttu. Venelased on rajanud ülejäänud ühiskonnast sõltumatuid venekeelseid enklaave, kus nad tarbivad põhiliselt venekeelset ajakirjandust. Samuti on tekkinud spetsiifilised vene äriringkonnad. Niisuguste tarbijate tõttu pakuvad paljud erafirmad teenuseid nii läti kui ka vene keeles.

Mitmeidki kohalikke omavalitsusi saab süüdistada «hiilivas kakskeelsuses», kuna neis suheldakse läti keele kõrval sujuvalt ka vene keeles. Selles suhtes on erilise aktiivsusega silma paistnud praegune Riia linnapea, kes 2012. aastal toetas referendumit vene keele kuulutamiseks teiseks riigikeeleks.

See tähendab, et kui koole mitte arvestada, elavad lapsed puhtalt venekeelses keskkonnas, aga kui nad ei saa iga päev läti keelt praktiseerida, hakkab nende keeleoskus paratamatult langema. Hiiliv kakskeelsus niisiis just seda tähendabki, et koolis omandatud läti keel läheb kaotsi.

Ühine keel, ühine arusaam

Teine probleem peitub selles, et Läti haridussüsteemi üldine reformimine on kulgenud kesiselt. Demograafilistel põhjustel jääb paljudel koolidel katastroofiliselt õpilasi puudu. Liiga paljude koolide säilitamine nõuab liiga palju raha, mida võiks kulutada hoopis hariduse kvaliteeti, rääkimata juba õpetajate palga tõstmisest.

Läti demograafiline olukord on kohutav, eriti just venelaste seisukohalt. Teataval määral võib põhjuseks pidada seda, et lastel, kes käisid koolis 1980. aastatel, oli eelkõige keeleraskuste tõttu hiljem tunduvalt vaevalisem lõimuda. See tõi kaasa omajagu masendust, sotsiaalset ebakindlust ja väljarändamist.

Lätivenelased vananevad kiiresti ja vanureid on noortega võrreldes ebaproportsionaalselt palju. 2011. aastal elas Lätis 556 434 venelast, 2015. aastaks oli nende arv langenud 512 400 peale. Kui selline suundumus peaks jätkuma, võib poole sajandi pärast Lätis elada pelgalt mõni tuhat venelast. Kui lapsed, kes lõpetavad kooli praegu ja kõnelevad hästi läti keelt, peaksid leidma, et suudavad edukalt läbi lüüa nii tööturul kui ka avalikus elus, võib ühtlasi loota, et nende suhtumine riiki ja üldine rahulolu elujärjega paraneb sel määral, et seni väljasuremisele viitav suundumus muutub.

Kahanevad ühiskondlikud lõhed aitaksid samuti kaasa vastastikuse koostöö süvenemisele. Kui ühiskonna liikmetel on olemas keel, mida kõik mõistavad ja räägivad, siis võib paraneda ka vastastikune mõistmine.

Tagasi üles