Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Edward Lucas: Brexiti kõnelustel tuleb esmalt võita lisaaega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Edward Lucas | FOTO: Albert Truuväärt / Scanpix

Lisaaja leidmine läbirääkimisteks Brexiti üle on peamiselt poliitiline, mitte õiguslik probleem. Suurbritannia peab näima pakkuvat midagi, mida EL tõesti tahab. Vastusammuna peaks EL muutma kuristikulaadse 2019. aasta märtsi millekski nõlva meenutavaks, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

J.K. Rowlingi võluriõpilased kasutavad «ajakeerajat» endale tähtsate lisatundide võitmiseks esmalt kodutööde jaoks ja seejärel Voldemorti alistamiseks. Suurbritannia on Brexitiga sarnases plindris. Me pole oma kodutööd ära teinud ning 2019. aasta märtsi tähtaeg jätab liiga vähe aega tohutu ülesande jaoks harutada lahti rohkem kui 40 aastat õiguslikke ja muid korraldusi, mis meid Euroopa Liidu (EL) institutsioonide ja liikmesriikidega ühendavad.

Seda mõistavad ka Euroopa läbirääkijad. Neil pole mingit huvi läbirääkimiste nurjumise vastu ja neid kohutab ülespuhutud jutt «leppeta jäämine on parem kui halb lepe». Nad tajuvad meie valitsejatest selgemini inim-, rahalisi ja muid kulusid. Isegi kõige segasem lahutus on parem maja mahapõletamisest, pere-eelarve kulutamisest õiguslõivudele ja laste traumatiseerimisest.

Tähtsaim järgmisel nädalal läbirääkijate ees seisev küsimus on seega lisaaja võitmine üksikasjalike ja keerukate teemade jaoks nõnda, et mõlemad pooled säilitaksid näo. ELi eelistatud lähenemine – lepime esmalt kokku rahas ja teistes lahutuse üksikasjades ja liigume seejärel tulevase korralduse juurde – kõlab teoorias hästi, aga on praktikas puudulik. Nõrk Briti valitsus võib suurena näiva arvega silmitsi seistes tugevana paistmiseks kõnelustelt välja marssida. Sellega raiskaksime veelgi tähtsaid nädalaid või isegi kuid.

Lisaaja leidmine läbirääkimisteks Brexiti üle on peamiselt poliitiline, mitte õiguslik probleem. Suurbritannia peab näima pakkuvat midagi, mida EL tõesti tahab. Briti poliitikud peavad saama oma valijaskonnale öelda, et nad on teinud midagi tarka ja vaprat ning saanud vastutasuks kasuliku järeleandmise.

Peamine ala, kus selline kokkulepe võiks sündida, on Suurbritannias elava 3,2 miljoni teiste ELi riikide kodaniku õigused. Suurbritannia peaks viivitamatult, ühepoolselt ja avalikult loobuma põrgulikult keerukast, aeglasest ja kulukast protsessist, mida minu naine (itaallanna) ja veel kümned tuhanded on praegu läbimas lootuses saada «tähtajatu luba kohale jääda». Üksikasjad võib jätta juristidele välja töötada, aga eesmärk peaks olema eemaldada ebakindluse (ja õnnetuse) pilv, mis hõljub nende inimeste kohal, kes ei ole süüdi milleski muus peale selle, et me meeldime neile piisavalt, et siin elada.

See on poliitiliselt kulukas, sest selleks läheb vaja õiguslikku kannapööret ja otsest vastasseisu ksenofoobsete Brexiti eestkõnelejatega. Samas saaks kokkuleppele osaks kindel toetus parlamendis ja see aitaks taastada natukenegi viimase aasta jooksul nähvamise ja hooplemise tõttu kaotatud moraalset kaalu.

Vastusammuna peaks EL muutma kuristikulaadse 2019. aasta märtsi millekski nõlva meenutavaks. Detailide väljatöötamine tuleks taas juristide hoolde jätta. See annaks meile vähemalt võimaluse nõlvast aeglaselt ja ettevaatlikult alla tulla. Veel parem oleks teha seda osaliselt või jätta see üldse tegemata.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Tagasi üles