Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arborist: küsimus ei ole vaid ühes puus

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ravel Reiljan. | FOTO: Erakogu

Tallinnas Haabersti hõberemmelga ümber toimuv näitab, kuidas inimesed suhtuvad linnas kasvavatesse puudesse ning paraku ei ole see üksik juhtum, vaid probleem on Eestis laiem, kirjutab arborist Ravel Reiljan.

Pean kohe alguses segaduste vältimiseks ütlema, et ma ei ole konkreetse puuga seotud probleemi süvenenud ega ise kohapeal vaatlemas käinud, kuid see ei olegi oluline, kuna artikkel puudutab teemat üldiselt.

Loomulikult on positiivne ja innustav näha inimesi, kellele läheb korda puu elu. Paraku ei ole küsimus vaid ühes puus.

Samal ajal kui inimesed remmelga päästmise nimel vaeva näevad, tehakse kogu riigis raie- ja hooldushankeid, otsuseid, uusi töid. Raiesse määratakse ehk veel tähtsamaid puid ja hooldama hakkab kusagil ehk keegi, kellel ei pruugi hooldusvõtetest aimugi olla.

Eesti koosneb paljudest omavalitsustest ja kahjuks on peaaegu igas neist oma reeglid ja arusaamad, mille alusel puid raiesse või hooldusesse määratakse. Paljud neist puudest vajaksid eestkostet.

Suhtumine linnapuudesse jätab soovida

Probleemi olemus seisneb selles, kuidas inimesed suhtuvad linna puudesse. Liikudes palju mööda Eestit, näen ühiskondlikel aladel pidevalt väga palju puid, mis on kas valesti istutatud, valesti hooldatud, sandistatud/tulbastatud/ladvatud või kergekäeliselt raiesse määratud.

Ühe puu kaitseks välja elatud energia saab paraku pärast seda protsessi otsa, kuid kaitset vajaksid kogu riigi avalikel aladel kasvavad puud, kuna hoolimata sellest, et elame ajastul, kus riigis on enneolematult palju arboriste ja muid spetsialiste, leidub meil ühtlasi suur hulk puid, mille elu ja tervist oleks oskaja inimese otsus/tegevus võinud säästa.

Oma töös olen enamasti kohanud inimesi, kes peavad linnas kasvavat puud kas ohuks või vaenlaseks, samal ajal kui vaid väike osa neist on puude säilitamise ja kaitsmise poolt.

«Kas saan raieloa, kuna puu varjab päikest?», «Noh, on 120-aastane pärn, saan aru, aga ta ajab mul kevaditi auto kleepuma», «Ütlete, et 19. sajandi teises pooles istutatud tamm – igatahes lehti ajab kõvasti, aga mina pean neid koristama. Proovin raieluba taotleda», «Noh, kui raieluba ei saa, siis valan senikaua soolhapet, kuni saan», «Milleks mulle raieluba? Võtan maha ja keegi ei tee midagi». Need on osa fraasidest, kuidas on minu poole pöördutud ja mis on mulle meelde jäänud. Ent neid on ette tulnud palju ja lisandub üha.

Vajame mõtteviisi muutust

Kuidas saab puud kaitsta, kui ei tea sellest ega puu elutsüklist peaaegu midagi?

See on üks põhjusi, miks paljudes riikides korraldatakse asju nii, et juba lasteaia- ja koolilapsi kaasatakse programmidesse, mis hõlmavad endas peale looduses tegutsemise puude istutamist ja nendega toimetamist.

Selline lähenemine loob inimese ja taime vahel emotsionaalse sideme ning taimesse suhtutakse kui «tuttavasse» ehk kellessegi, kes elab linnas meiega koos.

Kuni meie arusaamades on linnapuud segavad faktorid, ei muutu midagi.

Kui oleme arenenud riikide moodi mõistnud, et linnas kasvav puu on väärtus, mida millegi muuga ei asenda, hakkavad alles muutused toimuma.

Niisugune muutus ei toimu üleöö, kuid inimeste teadlikkust pisitasa tõstes juhtub see millalgi kindlasti.

Kuidas seda saavutada?

Selleks peaksid koostööd tegema vastava ala ministeerium, omavalitsused, liidud ja seltsid, et tekiks esmalt üks arusaam ja ühised väärtused. Kui need on leitud, on mõtteid juba lihtsam inimesteni viia. Otsustamisse peaks kahtlemata kaasama rohkem arboriste. Selleks neid ju koolitataksegi. Nende eesmärk on inimeste ja kõrghaljastuse vahel parim suhe luua ja see säilitada.

Taimed ja puud on inimese eksisteerimiseks hädavajalikud, ent peame mõistma sedagi, et urbaniseerumine on praeguse elukorralduse paratamatu osa.

Elu nõuab oma ja läheb edasi ka pärast meid. Mõistlikkus ja kaine mõistus peaksid kõiki nende otsustes juhendama.

Inimestel on eri arusaamad ja ka erisugused otsused. Et läheneda asjadele õigel viisil ja sooritada õige otsus, läheb tarvis mõistlikkust ja tasakaalukust. See aga tekib sümbioosis teadmiste ja lugupidava suhtumisega ümbritsevatesse elusorganismidesse.

Tagasi üles