Indrek Tarand: kui suur on nn kõva Brexiti hind?

Indrek Tarand Foto: Erakogu

Mis saab euroliidu eelarvest siis, kui britid ukse lihtsalt pauguga kinni löövad? küsib Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand.

Esmaspäeval, 19. juunil algasid Ühendkuningriigi ja ELi lahkumisläbirääkimised. Et hiljuti toimusid ka Briti parlamendivalimised, püüan kirjeldada, mida tähendab Brexit Euroopa Parlamendi ehk kodanike valitud esindajate kogu vaatenurgast.

Läbirääkimiste kulgu on keeruline ette ära kirjeldada, kuid vähemalt Theresa May arvates on neil endiselt kaks valikut: kas hea kokkulepe või üldse mitte mingit kokkulepet. Minu meelest kuulub selline lähenemine ulmekirjanduse valdkonda, sestap vaadelgem asju faktide kontekstis.

Tõsiasi on, et 2015. aastal oli Ühendkuningriik ELi suuruselt kolmas netomaksja, olles samal ajal ELi eelarvest mahult kuues tulude kasutaja. Kui vaadata sissemakseid per capita, on Ühendkuningriik sissemaksjana alles kaheksandal kohal ning selleks otstarbeks kulus neil tol aastal 0,3 protsenti SKTst. Praegu kehtiva finantsraamistiku toel on Ühendkuningriigi esitatud arved vaid kasvanud ning kui võrrelda ELi statistikaga, on vastuolud lähenemisalustes ilmselged.

Kuulus rebate (eesti keeles tagasimakse) on andnud 1984. aastast kuni tänaseni brittidele nende tehtud sissemaksetest tagasi koguni 110 miljardit eurot ning sellest aastail 2000–2015 ehk sel sajandil lausa 81 miljardit.

Brittide nn korrektsioonimehhanism on toonud kaasa probleeme ELi eelarve koostamisel ning andnud eeskuju ka teistele riikidele samasuguseks finantsmanipulatsiooniks. Mis omakorda raskendab ELi eelarve reformimist.

Risk, et rebate saab oluliseks osaks läbirääkimistest, on täiesti olemas. Läinud nädalal kõmistas Urmas Paeti, Kaja Kallase ja Yana Toomi fraktsiooni juht Guy Verhofstadt (mitmekordne Belgia peaminister, ALDE esimees ja EP-poolne Brexiti koordinaator) järgmised laused: «Uks tagasitulekuks on brittidele avatud. Aga see on teistsugune uks kui raamatus «Alice Imedemaal» – sealt sisenetakse Euroopasse, kus pole enam rebate’i...»

Kuna rebate’i arvutamiseks on aja jooksul palju vaidlusi peetud ja lahendusi leitud, võib läbirääkimiste aluseks olla summa 25–100 miljardit eurot. Komisjoni juhtläbirääkija Michel Barnier’ positsioon võib vabalt olla selline, et ELi kohustustest ja varadest moodustab Ühendkuningriigi osa rebate’i arvesse võttes 12,5 protsenti ELi eelarvest, aga ilma rebate’ita hoopis 15 protsenti.

Ajaraamistiku moodustav Lissaboni lepingu artikli 50 kestus – kaks aastat –, on küll teada, kuid seni pole veel silpigi selle kohta, kui pika aja jooksul peaks Ühendkuningriik oma finantskohustused täitma. 2018. aasta eelarve lähtub igatahes status quo’st, kuid sellegi täitmist varjutab mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte (ingl k MFF mid-term review) vaidlus Parlamendi ja Nõukogu vahel. Põhimõtteliselt saab Ühendkuningriik Nõukogu otsusele veto panna. Ainult siis, kui vahekokkuvõte on Nõukogus ja Parlamendis vastu võetud, saab rääkida nn kõvast Brexitist ning sellega kaasnevast arvete klaarimisest.

Nagu juba ammu osutatud, kaotavad ses protsessis mõlemad osapooled. Eeldatavasti on ELi kahju 2030. aastani 0,11–0,52 protsenti SKTst, mis iseenesest pole surmav. Brittide kahju hinnatakse samal perioodil 1,31–4,21 protsendile, mis on mitu korda suurem. Selle šoki pehmendamine sõltub väga palju maksegraafikus kokku leppimisest.

Ning ikkagi jääb küsimus: mis saab ELi eelarvest siis, kui britid löövad ukse lihtsalt pauguga kinni? Muidugi saaks eelarvest puudu jääva summa (9–10 miljardit eurot aastas) ELi liikmesriikidele vahel maksmiseks ära jaotada ning selle tarbeks tõsta näiteks SKT põhjal ELi eelarvesse tehtavate sissemaksete määra.

See pole liikmesriikide valitsustele lihtne otsus ja Maastrichti eelarvetasakaalu kriteeriumite suhtes ka mõnele liikmesriigile võrdlemisi üle jõu käiv. Rebate’i riikidele (Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland) tähendaks see 20–25-protsendilist sissemaksete määra tõusu ning ülejäänutele 11–15-protsendilist tõusu. Jacques Delors’ instituudi stsenaarium eeldab, et Saksamaa maksaks sel juhul iga aasta 3,5 miljardit, Prantsusmaa 1,5 miljardit ja Holland 760 miljonit.

Nn mitte-rebate’i riikidele ei oleks SKT baasil tehtavate ELi sissemaksete määra tõus just tervitatav, kuid samal ajal ei sooviks nad ka EList saadavate toetuste vähenemist. Seega oleks ainus võimalus vähendada eelarvet ning sealt jagatavate toetuste määra või tõsta SKT põhjal tehtavate sissemaksete määra – ainult nii säiliks ELi senine eelarve maht.

Muide, Euroopa Parlamendis valmib juba eelnõu, kuidas brittidest vabaks jäävat 73 tooli täita. Ka Eestile on ette nähtud kaks lisadelegaati. Põhjuseks tasakaalustatuma esindatuse leidmine, aga mitte sõnagi sellest, kes need kulutused kannab.

On ka variante, mis lähtuvad kulutuste kärpimisest. Siin on valulaps muidugi põllumajandus ning kindlasti ei suudaks ka Rail Balticu pooldajad eelarve vähendamistüli üle elada. Aga kui vaadata kulutusi mõnele ELi institutsioonile, nagu regioonide komitee ning majandus- ja sotsiaalkomitee, siis on summad 2017. aastal vastavalt 93,2 miljonit ning 133,8 miljonit eurot. Samas võiks nende ülesanded ülejäänud struktuuride vahel ära jagada ning raha oleks justkui maast leitud. Samuti pole mõistlikku seletust 28 Juhan Partsu pidamisele Luxemburgis, eriti arvestades, et igaüks neist võib omakorda kuni viis Ken-Marti Vaherit palgata. Kontrollikoja 2017. aasta eelarve on 141,2 miljonit eurot.

Nii või teisiti on vaja valmistuda kaheks eelarvestsenaariumiks. Esimene võtab arvesse Brexitist tuleva sissemakse ärajäämise (nn kõva Brexiti puhul), mis kujutab endast 9–11 miljardit aastas ehk 6,7–8,2 protsenti vähem tulusid ELi eelarvesse ja seda juba aastast 2020! Teine variant on taotleda samas mahus kulutamist, kuid alles jäävate liikmesriikide panuse suurendamise abil, mis, nagu öeldud, võib tekitada meelehärmi vaesematele liikmesriikidele.

Siiski on olemas ka kolmas variant: vaadata viimaks ometi tõele otsa ja tunnistada, et ilma õiguseta liikmesriikide valitsusi, kodanikke ja tegevusi otse ja omavoliliselt maksustada ei saa EL mitte kunagi täisväärtuslikuks rahvusvaheliseks tegijaks.