Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eksperdid: tõhus tagasisaatmise süsteem on rändepoliitika alustala

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marion Pajumets ja Egert Belitšev. | FOTO: Erakogu

Pool rahvusvahelise kaitse taotlejatest on hõlpsamat elu otsivad majandusmigrandid. Riik peab suutma terad sõkaldest eraldada, et aidata neid, kes tõesti abi vajavad, kirjutavad Marion Pajumets ja Egert Belitšev.

Täna, 20. juunil on rahvusvaheline pagulaste päev, mistõttu võib praegu sisserändajate tagasisaamisest rääkimine intuitiivselt vale ja inimvaenulik tunduda.

Ootuspärane oleks rääkida sellest, kui paljud inimesed vajavad kaitset, miks nad ei saa oma koju jääda ja kuidas kaitse saajaid Eesti ühiskonda lõimida. Vastuolu siiski pole, tõstatame tagasisaatmise teema just nimelt pagulaste endi huvides.

Toimiva tagasisaatmise süsteemi kasud

Ligi pool rahvusvahelise kaitse taotlejatest on tegelikult majandusmigrandid, kes tulevad siia hõlpsamat elu otsima. Riigi võime eristada abivajajaid nendest, kes ei vaja rahvusvahelist kaitset, ning viimaste kiire tagasisaatmine kodumaale on oluline. See teeb riigi pagulaspoliitika elanikele mõistetavaks ja õiglaseks.

Nii on tõhus tagasisaatmise süsteem legitiimse rahvusvahelise kaitse poliitika alustala. Kui inimesed näevad, et riik teeb pagulaste ja ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste vahel vahet, suhtuvad nad pagulastesse paremini.

Peale pagulaste maine on oluline seegi, et juba eos perspektiivitud rahvusvahelise kaitse taotlused venitavad politsei- ja piirivalveameti menetlusjärjekordi, mistõttu kannatavad varjupaigataotlejad, kes tegelikult varjupaika vajavad. Miljonite ebaseaduslik Euroopa Liidus viibimine ei toeta kuidagi ka töötamiseks, ettevõtluseks või õppimiseks elamisloa saanud sisserändajate kuvandit. Seetõttu võidakse näiteks kvalifitseeritud tööjõudu või üliõpilasi kolmandatest riikidest ebaõiglaselt seadusrikkuja ja süsteemi kurnajana tajuda.

Võimalikult kiire tagasipöördumine oma koduriiki on sageli ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase enda huvides. Kuna neil pole õigust töötada ega seaduslikku elatusallikast, satuvad nad suure tõenäosusega organiseeritud kurjategijate huviorbiiti. Samuti pole neil tervisekindlustust ega poliitilisi õigusi. See takistab nende lõimumist ühiskonda ning inimene tunneb ennast lõpuks äralõigatuna ja kõrvaleheidetuna. Tegelik elu «unistuste maal» võib olla mannetum kui endine elu kasinas koduriigis.

Euroopa Liidu tõhus tagasisaatmise süsteem saadaks kolmandate riikide kodanikele selge sõnumi, et ebaseaduslikult Euroopasse pürgimisel pole mõtet. Kokku kuivaks ka inimsmugeldajate äri, kes küsivad niigi vähekindlustatud rändajatelt hingehinda nurgakese eest uppuvas paadis või hapnikuta veoautokastis. Mida põhimõttekindlam on Euroopa tagasisaatmisel, seda vähem hukub inimesi teel siia.

Kui suurtest arvudest me räägime?

Väga keeruline on öelda, kui palju inimesi viibib Euroopa Liidus ebaseaduslikult. Paljud varjavad end ametivõimude eest, et vältida tagasisaatmist. Eestis tabatakse igal aastal umbes 800 sellist inimest, kuid arvestades, et kõiki ei ole kunagi võimalik tabada, võib neid aastas Eestist läbi käia tuhatkond.

Euroopa Liidu liikmetele esitati 2015.–2016. aastal 2,6 miljonit rahvusvahelise kaitse taotlust. Arvestades, et keskmiselt anti kaitse ja õigus Euroopa Liitu jääda 60 protsendile taotlejatest, pidanuks ligi miljon inimest tagasi pöörduma.

Paraku on Euroopa riikidel kõvasti arenguruumi oma tagasisaatmispoliitika tõhustamisel. Igast kolmest välismaalasest, kes peaksid EList lahkuma, lahkub tegelikult ainult üks. Kui arvata nende hulgast välja Lääne-Balkani riikide kodanikud, lahkub Euroopa Liidust umbes vaid iga neljas välismaalane, kel pole õigust siia jääda.

Eesti paistab Euroopa Liidus positiivselt silma, sest saadab tagasi keskmiselt 80–90 protsenti ebaseaduslikest riigis viibijatest. Tõsi, võrreldes nii mõnegi riigiga, jõuab Eestisse väga vähe sisserändajaid. Absoluutarvudes on kõige tõhusam tagasisaatja Saksamaa, kes saatis möödunud aastal tagasi ligi 76 000 inimest, kel polnud õigust ELis viibida. Sinna esitati aga ka kõige rohkem rahvusvahelise kaitse taotlusi.

Eestis elavatest välismaalastest, kes olid politseilt lahkumisettekirjutuse saanud, lahkus eelmisel aastal ettenähtud tähtajaks vabatahtlikult 370 inimest, kellest 40 said selleks ka reisi- ja kodumaale taaslõimumise toetust. Sunniviisiliselt saadeti eelmisel aastal Eestist välja 95 kolmandate riikide kodanikku. Kõige rohkem saavad Eestilt lahkumisettekirjutusi endiste NLi liikmesriikide, aga ka Vietnami ja Iraagi kodanikud.

Kuidas praegust süsteemi parandada?

Arusaadavatel põhjustel soosib Euroopa Liit, et ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased lahkuksid vabatahtlikult. See on ühtaegu lahkujale inimlikum ja Euroopale odavam viis. Koostöövalmeid välismaalasi toetatakse piletiraha, nõustamise ja vajadusel kodumaal toimetuleku toega.

Näiteks toetas rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti osakond kohviku pidamise plaaniga lahkujat kohviku sisustuse ning end kodumaal põllumajandusega siduda soovijat põllutöötehnikaga. Samuti on makstud kinni keeltekoolis osalemine täiskasvanutele ja huviharidus tagasipöördunud lastele. Kõik selleks, et tagasipöördujad tuleksid oma kodumaal paremini toime ega naaseks seadusliku aluseta Euroopasse.

Oluline on, et sisserändajaid nõustavad mittetulundusühingud suunaksid ebaseaduslikult riigis viibivad inimesed kiiresti IOMi poole. Lisaks peaksid MTÜd neile selgitama, et lahkumistähtaja eiramise korral võib neid oodata väljasaatmine, sissesõidukeeld Euroopasse ning taaslõimumise toetusest ilmajäämine.

Tagasipöördumise süsteemi tõhustamiseks peavad Euroopa Liit tervikuna ja liikmesriigid üksikult läbirääkimisi kolmandate riikidega, et need võtaksid tagasi oma kodanikud, kes viibivad Euroopas ebaseaduslikult. Üha tõsisemalt kaalutakse tagasivõtukohustust mittetäitvate riikide sanktsioneerimist näiteks viisatingimuste karmistamise ja arenguabi kärpimisega.

Lisaks on oluline pakkuda välismaalastele seaduslikku alternatiivi ebaseaduslikule rändele. Teisisõnu peame senisest enam hakkama soodustama seaduslikku rännet.

Praegusel rändeajastul on üha olulisem, et elanikud usaldaksid oma riigi rändepoliitikat ja võtaksid sisserändajad omaks.

See usaldus põhineb kolmel komponendil: esiteks riigi võimel soodustada kvalifitseeritud välismaalaste saabumist, kes panustavad riigi arengusse; teiseks varjupaiga pakkumisel neile, kes seda vajavad, ning kolmandaks süsteemi väärkasutajate tagasisaatmisel. Tõhus tagasisaatmise süsteem kaitseb seadusriike ning vähendab paremäärmusliku propaganda jõudu.

Autoritest. Marion Pajumets on Euroopa Rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkt. Egert Belitšev töötab sisenõunikuna Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures.

Tagasipöördumise liigid

* Vabatahtlik tagasipöördumine varjupaigataotluse läbivaatamise ajal või olukorras, kus inimesel on riigis viibimiseks seaduslik alus (kvalifitseerutakse tagasipöördumise ja kodumaal taaslõimumise toetusele).

* Vabatahtlik tagasisaatmine lahkumisettekirjutuses näidatud aja jooksul (kvalifitseerutakse tagasipöördumise ja kodumaal taaslõimumise toetusele).

* Sunniviisiline väljasaatmine politsei poolt (reis korraldatakse, taaslõimumise toetusele ei kvalifitseeru + riiki sisenemise keeld).

Tagasi üles