Lapsi kaitsvad seadused ei toimi rahuldavalt
Juhtkiri: kaitseta lapsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnast hiljuti leitud hüljatud lapse lugu toob taas päevakorda sarnased laste vastu suunatud pahateod ja sunnib küsima, mis on selle põhjuseks, et unarusse jäetud või väärkoheldud lapsi siiski nii palju on ja mida saaks selle lahendamiseks ette võtta.
Et leitud lapse lugu sugugi erakordne ei ole, tõestab laste turvakeskuse käsutuses olev informatsioon: lapsi on «unustatud» küll väljamaale, küll jäetud pikaks ajaks ükski koju, kui ise välisriiki sõidetud, küll «paariks tunniks» naabri juurde ja sinna unustatudki, rääkimata väga äärmuslikest juhtudest.
Kuigi probleemid võivad vähemalt osaliselt olla sotsiaalsed, nagu Tallinnas leitud lapse puhul, ei ole alati viletsus laste säärase olukorra ainus põhjus – üle poole abivajavatest lastest on pärit jõukatest ja edukatest peredest, kus vanematel ei ole kas aega või tahtmist lastega tegeleda.
Eriti tõsine on olukord nimelt väikelastega. Tallinna lastehaigla andmetel on sääraste väärkoheldud laste arv aina kasvanud – kui aastatel 1995–2000 oli tõestatud tahtliku ja teadliku väärkohtlemise tõttu haiglasse sattunud lapsi 16, siis viiel järgmisel aastal juba 24.
Kuid mida teha? Jättes kõrvale need juhtumid, kus tõepoolest majanduslikel põhjustel laps maha jäetakse, ongi ilmselt hoolimatus see märksõna, mis enamikku sääraseid juhtumeid ühendab. Turvakeskuse juhataja nending, et lastekaitseseadus on mõttetu dokument, sest last reaalselt kaitsta tahtes ei ole sellest abi, ning et Eestis on lapsed halvemini kaitstud kui loomad, peaks panema tõsiselt mõtlema. Tõepoolest: kui looma hülgamise eest on ette nähtud vähemalt rahatrahv, siis lapse hülgamise korral ootab vanemat vaid vestlus sotsiaaltöötajaga. Äärmisel juhul võib ta jääda ilma vanemlikest õigustest.
On selge, et seadused, mis lapse hülgamise eest näevad ette karistusena lapse ära võtmist – teisisõnu seda, mida hülgaja just sooviski –, ei taga seda, et laps turvaliselt suureks kasvaks. Karmimaid seadusi ei ole kusagilt võtta – ilmselt on senini tundunud, et vanematunnet ei ole vaja seadusega tagada. Paraku on aga nii, et lastele on vaja just seadust, mis kaitseks neid vanemate eest, kel vanematunnet tõsiselt napib.
Tallinnas hüljatuna leitud lapse lapsendamise vastu on tundud huvi juba kümned pered nii Eestist, Soomest kui Saksamaalt. Kuid see laps ei ole ainus, ja paraku on karta, et ka mitte viimane, kelle vanemad või hooldajad abitusse olukorda jätnud. Seetõttu on viimane aeg hakata tegelema sellega, et laste õigusi kaitsvad seadusesätted, mis rikkumise korral karistuse kaasa tooks, tõepoolest tulevikus ka olemas oleks.