Viimane aasta on pakkunud hea sissevaate ühe väärtuse hääbumise anatoomiasse. Territoriaalne terviklikkus ei saa kunagi olema see, mis ta oli enne 2008. aastat.
Ahto Lobjakas: õhtumaa loojang
17. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahatakse selles anatoomia õppetunnis Gruusiat. Kohtumiselt kohtumisele mälestab rahvusvahelise õig(l)use peamine ankur Euroopa Liit aset leidnud ebaõiglust. Igal sammul lisab mälu valikulisus protsessi entroopiat – kuni väärtusest on jäänud vaid nimi.
Iga väärtuse hind peegeldub karistuses, mis ähvardab tema rikkujat. Vene vägede tungimise järel Gruusiasse külmutas EL 1. septembril partnerlusläbirääkimised Venemaaga, seniks kuni «väed on tagasi tõmmatud 1. septembri joonele».
Eile Brüsselis otsustasid ELi juhid, et 9. oktoobril «puhvertsoonidest» lahkudes on Venemaa astunud «olulise lisasammu» oma kohustuste täitmisel. Läbirääkimisi Moskvaga ei taasalustatud, kuid on peaaegu kindel, et see juhtub järgmisel ELi välisministrite kohtumisel 10. novembril. Neli päeva hiljem toimub Nizzas ELi-Venemaa tippkohtumine.
Et Gruusia – ja territoriaalse terviklikkuse – agoonia lõpp on lähedal, näitab asjaolu, et osundet ELi deklaratsioon mainib Venemaad, Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, aga mitte Gruusiat ennast. Ka Gruusia toetajad, sh Eesti, usuvad, et praegune status quo on Gruusia võimaluste piir.
Gruusia, öeldakse, on äraspidine Serbia, millelt veebruaris võeti lääne toel Kosovo. Aga see võrdlus on kunstlik, sest territoriaalne terviklikkus ja enesemääramisõigus on viimase 15–20 aasta jooksul allutatud kõrgematele printsiipidele – liberaalsetele väärtustele, nagu inimõigused, demokraatia ja õigusriik. Kosovos pole kahtlust, et need väärtused elavad ka omariikluses. Abhaasias ja Lõuna-Osseetias pole selleks lootust.
Probleem tekib siis, kui kõrgemad väärtused ise allutatakse millelegi muule. Nagu nüüd on juhtumas ELiga. Väärtustest kõrgemale seatakse huvid. See on põhjus, miks ELi suured Gruusial suhteid Venemaaga igavesti häirida ei lase.
Kõik on muidugi perspektiivi küsimus. Võib väita, nagu Brüsselis tehakse, et huvide dialoog ise on väärtus. Nii tehti esmaspäeval, mil ELi välisministrid võtsid viisakeelu Valgevene juhilt Aleksandr Lukašenkalt ja Usbekistani kõrgematelt ametiisikutelt.
Valgustusajastu lipulaeva allakäiguga kaasneb paratamatult ka ajastu ideaalide loojang. Kõik liigub tagasi 19. sajandi poole, on märgitud. Tegelikult ollakse teel hoopis mujale.
19. sajandil eristas läänt muust maailmast usk oma väärtuste ülimuslikkusse. 21. sajandil eristavad läänt muust maailmast vaid huvid.