Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Anna Verschik: suurim oht eesti keelele - isoleeritud ühiskonnagrupid

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Anna Verschik | FOTO: Tallinna ülikool

Eesti keele ja eestlaste identiteedi säilimisele ei ole ohuks mitmekeelsus ega eesti keele arenemine ajas, vaid eraldatud ühiskonnagrupid, kes eesti keelt ei räägi ja kellel puuduvad kokkupuutepunktid eestlastega, kirjutab inimarengu aruande toimetaja, keeleteadlane Anna Verschik.

Eesti keele säilimine ja eesti kultuuri kestmine on Eesti riigi eksistentsi alus. Maailm aga muutub rändevõimaluste ja infotehnoloogia tõttu üha avatumaks. Suurenenud on ka inglise keele kui rahvusvahelise suhtluskeele (lingua franca) roll ja kohalolek. Ka paljud eestlased rändavad ning elavad ajutiselt või püsivalt välismaal.

Keel on ajas arenev ning piirkonniti erinev – iga järgmine põlvkond toob sisse muutusi ja tänane eesti keel pole selline nagu saja aasta tagune. Kas see ähvardab eesti keele säilimist?

Keele muutumine on loomulik

Keel pole ainult suhtlemisvahend ega sõnade ja grammatika kogum. Keeleressursside kasutamine on tingitud sellest, mida me parajasti teeme, aga ka sellest, kes me oleme, kelleks end peame ja millist rolli mängime.

Keel võib struktuurilt ja sõnavaralt muutuda, kuid püsida rühma sümbolina. Muutus on keelde sisse programmeeritud. Keele areng on paratamatu ja toimub nii keelesisestel kui ka -välistel põhjustel, nagu näiteks poliitiline olukord, keelte staatus, prestiiž ja kõnelejaskonna suurus.

Keele säilitamist ähvardavad tegurid ei ole keelelist laadi. Need on pigem kultuuri ja identiteeditunnetusega seotud põhjused, nagu soovimatus end rühmaga seostada või halb suhtumine teatud keele kõnelejatesse ja soov taunitavast rühmast distantseeruda.

Keele säilimist võivad ohustada ka keele kasutamise raskused, nagu näiteks kitsas omakeelne suhtlemisringkond. Samuti radikaalsed ja traagilised olukorrad, mistõttu kõnelejaskonna füüsiline eksistents on ohus. Sellised näited on küüditamine või genotsiid.

Keel ei sure laenamise tõttu. Kui vaadelda mistahes keelt ajalooliselt, leidub seal väga palju võõrast materjali nii sõnavaras, tähenduses kui ka grammatilises süsteemis. Eestis räägitav vene keel erineb oluliselt Venemaal, aga ka mujal, näiteks Lätis või Ukrainas kasutatavatest vene keele variantidest.

Laenamise põhjus pole alati vaste puudumine või keele hääbumine, vaid teistsugune reaalsus – Eestis räägitavas vene keeles viitab eesti keelest laenatud sõna täpselt ja konkreetselt Eesti kontekstispetsiifilistele mõistetele ning edastab ühesemalt seda, millest on jutt. Seega, inglise laenud eesti keeles ei ole iseenesest ohumärk. Keele säilitamine tähendab keele edasikandmist järgmistele põlvedele, mitte aga sõnade ja mallide muutumatust.

Enamik Eesti elanikest on mitmekeelsed. Väikerahva puhul on see paratamatus ja eluline vajadus. Mitmekeelne inimene ei samasta  end enamasti kõigi keeltega ühtmoodi ega määratle end kõigisse kõnelejaskondadesse kuuluvana.

Mitmekeelne eestlane, kes valdab inglise, saksa, vene, soome ja muid keeli ning tuleb vastavates kogukondades kenasti toime, võib omaks ja südamelähedaseks pidada vaid eesti keelt.

Mitmekeelsus ei ole vastuolus ühe riigikeele poliitikaga. Üks riigikeel on Eestis oluline just sümboolses mõttes, kuid väikse rahvana hakkama saamiseks on mitme keele oskamine eluliselt vajalik.

Internet on väliseestlaste võimas ühendaja. Keele omandamine või keele säilitamine võõrsil elades nõuab pingutusi. Teiste kõnelejatega kontakti loomisel tuleb appi infoajastu tehnoloogia. Näiteks Soomes elavad eestlased suhtlevad omavahel sotsiaalvõrgustike gruppides. Sealt saab abi ja vastuseid küsimustele, aga ka lihtsalt omadega eesti keeles suhelda. Internet ei ole vaid inglise ja teiste suurte keelte leviku soodustaja, vaid ka võõrsil elavate või väikese kõnelejaskonnaga keele kasutajate võimas ühendaja.

Ka ränne mõjutab keele arenemist ja säilimist oluliselt. See puudutab nii välismaal elavaid eestlasi kui ka neid, kes Eestisse elama asuvad. Osa probleemide juured on veel nõukogude ajas, näiteks püüd eralduda ja elada erandlikult oma keelekeskkonnas, ka geograafiliselt. Eri keelekogukondade vahel napib kontakte, tekib füüsiline ja mentaalne segregatsioon ning tulemusena mõjutab ränne nii keele kui ka identiteedi säilimist.

Nõukogude taak püsib

Õiguslikus ja keelesotsioloogilises mõttes ei saa Eestis elavaid nõukogude aja sisserändajaid ja nende järglasi võrrelda nn põlisvähemustega (nt liivlased Lätis, vene vanausulised Balti riikides) ega immigrantvähemustega (poolakad Suurbritannias ja Iirimaal). Vaatamata rahvaste sõpruse ja kõigi võrdsuse retoorikale oli venekeelsetel inimestel nõukogude ajal tegelikkuses ainsana õigus jääda ükskeelseks, teistel sellist õigust ei olnud.

Eesti keele oskuse nõuded võivad  Eestis elavatele venelastele tunduda tüütuna, igatsetakse taga endist olukorda ja ükskeelsust. Sisuliselt on need allesjäänud segregatiivsed püüdlused, soov luua ükskeelne maailm. Kummagi keele kõnelejaskond on Eestis piisavalt suur, et teise keele kõnelejaskonnaga kokku puutumata hakkama saada.

Teistest rahvustest eesti keelt oskavate inimeste arvu muutus võrreldes viimase nõukogude aja loendusega 1989. aastal näitab, et sisserändajate kolmas-neljas põlvkond on tegelikkuses esimene mitte-ükskeelne põlvkond. Inimõiguste Instituudi 2015. aasta küsitlusest ilmneb, et mida noorem on vastaja, seda tõenäolisem on, et ta on omandanud eesti keele varases lapsepõlves.

Oluline on seos eesti keele oskuse ja selle tähtsustamise vahel – need, kellel on juba arvestatav eesti keele oskuse tase, väärtustavad seda.

Veel üks erinevus eesti ja vene keele kõnelejate vahel ilmneb seoses eesti ja inglise keele oskuse vahel. Nagu professor Tiit Tammaru on keeleoskuse statistikat kommenteerinud, on inglise keele oskus rohkem levinud eesti- kui venekeelsete inimeste hulgas ja seda ka nooremates põlvkondades.

See tähendab, et eestikeelsete orientatsioon on suunatud muule maailmale, venekeelsed on aga valdavalt orienteeritud venekeelsele inforuumile.

Vajame ühtset haridussüsteemi

Eesti keele õppe kohta on levinud arvamus, et pole mõtet raskendada elu kakskeelse õppega, vaid pigem tuleks suurendada eesti keele tundide arvu. Näilisele loogilisusele vaatamata see lähenemine ei aita. Isegi kui eesti keelt õpetatakse koolis palju, ei teki segregatiivses keskkonnas motivatsiooni eesti keelt kasutada ja luua suhtlusvõrgustikke väljaspool oma harjumuspärast keelekeskkonda.

Keelt osatakse küll teatud määral rääkida, aga seda ei kasutata, sest puudub vajadus. Tagajärg on piiratud võimalused kõrghariduses ja tööturul. Määrava strateegilise tähtsusega oleks keelelist ja sotsiaalset segregatsiooni taastootva mehhanismi murdmine.

Nõukogude ajast pärit kahe paralleelse koolisüsteemi asemel tuleb kujundada ühtne keskharidussüsteem võimalusega õppida soovi korral ka vene ja muid keeli ja kultuure.

Kuhu soovivad kuuluda uued sisserändajad? Ohtlik oleks, kui nad sobituksid olemasoleva segregatsioonimustriga, mille järgi sotsiaalmajanduslikult edukamad, nooremad, põhiliselt Euroopast pärit sisserändajad sarnanevad elukoha valiku poolest eestlastega, endisest Nõukogude Liidust saabujad aga pigem venekeelsetega.

On võimalik, et mõned uutest sisserändajatest jäävadki rääkima pigem inglise keelt, toetudes nooremate eestimaalaste heale inglise keele oskusele. Erandiks võivad olla Venemaalt viimasel ajal poliitilistel põhjustel välja rännanud üksikud haritlased ja kodanikuühiskonna aktivistid, kes võivad küll määratleda end venekeelsena, kuid ei samasta end Venemaa kui riigiga ja peavad Eesti poliitilist kliimat endale sobivaks. Musta stsenaariumi puhul säiliksid paralleelühiskonnad, mis saaksid täiendust uutest tulijatest, ning eraldatus süveneks veelgi.

Tagasi üles