Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tunne Kelam: Kohli ajalooline panus Saksamaa taasühendamisesse ei vanane

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tallinn. 21.02.2015. Pildil Tunne Kelam. FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES | FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Endise Saksamaa riigijuhi Helmut Kohli surm annab põhjuse hinnata selle kõige kauem pärast Bismarcki võimul olnud kantsleri elutööd, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam (IRL).

On hetk vaadata asju suures plaanis ja mitte takerduda väiksematesse või suurematesse isiklikesse puudujääkidesse. Kohli ajalooline panus Saksamaa taasühendamisesse ei vanane. Tähtis on aga see, et tal oli julgust ja oskust vaadata aastal 1989 kaugemale olemasoleva tegelikkuse raamidest ning kasutada kommunistliku Ida-Saksamaa kokkuvarisemist alustamaks viivitamatult taasühinemise püüdlusi.

Kohl sattus seejuures risttuulde, kuna ka lääneliitlased jäid tema idee suhtes pehmelt öeldes reserveerituks, Margaret Thatcher aga seisis sellele jäigemalt vastu kui Gorbatšov.

Balti rahvad jäid esialgu Kohli poliitika fookusest kõrvale, kuid kindlasti võib tõdeda, et ilma Saksamaa taasühinemiseta poleks osutunud võimalikuks Euroopa integratsiooni jätkumine ning Euroopa Liidu laienemine. Saksamaa ühtsus ja Euroopa integratsioon, rahvuslike ja üld-euroopalike huvide lõimumine on Kohli sõnul ühe ja sellesama mündi kaks poolt.

Ometi jääb tänaste kommentaaride puhul haigutama suur lünk. Korduvalt näidatakse Kohli suhtlemist vanema president Bushiga, Gorbatšovist kõnelemata. Hämmastab see, kuidas pildist täiesti puudub Ronald Reagan, kelle ametiaeg põhiliselt kattus Kohli omaga.

Oli ju Reagan see, kes aastail 1982-1987 kutsus korduvalt Gorbatšovi üles Berliini müüri lammutama. Kuid üleskutsed poleksid aidanud ega oleks Kohl suutnud Gortbatšoviga oma diplomaatiat ajada, kui selle kõige taga poleks olnud Reagani sihikindlat strateegiat, mis surus Nõukogude Liidu kui kurjuse impeeriumi majandusliku katastroofi äärele ning sundis Kremli juhte paindlikkusele.

Tagasi üles