Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Riigikohtunik: eratee omanikel ei maksa loota hõlptulu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Riigikohtunik Ivo Pilving. | FOTO: Riigikohus

Eratee omanikel tasuks tüütuks muutunud liikluse sulgemise asemel kaaluda naabritega kokkuleppele jõuda. Ka ei maksa loota eratee avaliku kasutamise eest loota hõlptulu, kirjutab Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving.

Riigikohtu hiljutine otsus tühistada Kuusalu vallavolikogu poolt erateele seatud sundvaldus on tekitanud poleemikat: kas iga omanik võib nüüd sulgeda suvalise tee enda maal; mida peavad tegema elanikud, kelle ainuke kodutee kulgeb üle naabri krundi; millised on kogukonna võimalused eramaal liiklemise korraldamiseks?

Neile küsimustele püüdis kohtukolleegium oma otsuses ka juba ennetavalt vastata, kuid et sarnaseid olukordi võib Eestis olla hulgaliselt, ei teeks täiendavad selgitused halba.

Üldiselt kehtib vabal maal põhimõte, et omanik otsustab enda vara kasutamise üle – olgu tegemist siis jalgratta, auto, metsa, maja, maa või teega. Eestlasele on omandiõiguse pühadus ja puutumatus olnud alati kallid. Siiski, erandina lubab seadus omandiõigust piirata, sh lubada liiklemist maaomaniku tahte vastaselt. Siin tuleb eristada kahte olukorda. Kui üle eramaa on vaja kulgeda ühel või mõnel naabril, ei ole erateed tingimata tarvis määrata avalikuks teeks. Naabrid saavad tee omavahelises kasutamises ise kokku leppida, mõistliku kokkuleppe mittesaavutamisel määrab naabri kasutusõiguse kohus.

Kohaliku omavalitsuse sekkumine on vajalik siis, kui erateel on tuleb vastu omaniku tahtmist tagada igaühe liiklemisõigus. Siis on vaja seada sundvaldus. Sunniviisilise omandiõiguse kitsendamise reeglid on aga ranged ja tähendavad ametnikele tõsise bürokraatliku kadalipu läbimist. Me keegi ei soovi ju, et meie enda omandi kallale tuldaks suvaliselt ja meelevaldselt.

Sundvalduse toimingutel on oma kindel järjekord. Tee staatuse muutmiseks omaniku tahte vastaselt peab esmalt olema alusdokument: planeering või projekteerimistingimused. Alusdokumendi põhjal seab volikogu sundvalduse. Määrata tuleb sundvalduse tasu ja lahendada tee hoolduse küsimused. Sundvaldus tuleb kanda kinnistusraamatusse. Viimaks võib eratee lülitada avalike teede nimekirja. Ühes sellega tekib teeomanikul kohustus avalikku liiklemist taluda, sallida ja kannatada. Sellekohane seadus on selge ja kehtinud juba aastaid.

Seaduse kehtestamisel oli Riigikogu eesmärk tagada põhjalikult kaalutud otsuste tegemine. Sundvalduse seadmise protseduuri selgitas Riigikohtu halduskolleegium muide juba eelmisel sügisel Vaivara valla «Kolga tee» asjas. Siis jäi kaebus rahuldamata just nimelt põhjusel, et eramaal paiknev teelõik oli ära toodud üldplaneeringus avaliku teena.

Meie praeguses kaasuses hakkas vald olukorda lahendama tagantpoolt otsast, lülitades vaidlusaluse Kalda tee 2013 kohalike teede nimekirja. Sundvaldus seati hiljem 2015. aastal, paraku ilma vajaliku alusdokumendita, st ilma üldplaneeringuta, mis oleks näinud ette avaliku tee kulgemise kaebaja kinnistul. Sundvalduse otsuse peale esitaski maaomanik kaebuse.

Kuna riigivõimu tohib teostada vaid seaduse alusel, ei saanud kohus niisugust sundvalduse otsust kuidagi kehtima jätta. Seaduslikkuse põhimõttest taganemisel ei oleks Eestil õigust enda enam ehtida õigusriigi sildiga. Kuna sundvalduse otsus on aga vaid vaheotsus pikas jadas, otseselt reguleerib tee staatust ikkagi kohalike teede nimekiri ja see nimekiri kehtib tänini, peab kaebaja endiselt enda maal liiklemist lubama.

Mis saab Kalda teelõigust edasi, näitavad asjaosaliste järgnevad sammud. Kui kohalike teede nimekirja vaidlustamise tähtajad on lõplikult möödas, ei pruugi teega juhtuda enam midagi ning igaühe kasutusõigus säilib. Kolleegium andis vaidluste vältimiseks siiski soovituse ilmnenud puudus kõrvaldada. Võimalik on kehtestada valla avalike teede teemaplaneering või täiendada üldplaneeringut. Nii või teisiti on liikluskorralduse läbimõtlemine valla üldplaneeringu ülesanne. Leheveergudel on Kuusalu vald õigesti märkinud, et planeeringu muutmine on keeruline ja aeganõudev. See ei saa aga õigustada seadusest möödaminekut.

Tuleb veel märkida, et vaidlusaluses kaasuse juured ulatuvad maareformi aegadesse, mil paljudele Eesti inimestele erastati maad, sageli koos teejuppidega, mida kohalik rahvas oli aastakümneid, kui mitte -sadu vabalt kasutanud. Kui juba enne maa erastamist on tee määratud avalikku kasutusse, siis ei saa omanik seda staatust takkajärgi enam vaidlustada ning ka sundvaldus pole seaduse järgi tingimata nõutav. Praeguses vaidluses erastati tee omanikule erateena puhtal kujul, st ilma mingite kitsendusteta.

Reformitud maale uute piirangute seadmine saab tänase seaduse järgi toimuda vaid üldises korras, st rangetel tingimustel. Iseküsimus, kas kehtiv sundvalduse normistik on õnnestunud igas olukorras, eriti juhtudel, mil eramaal on juba aastakümneid või koguni aastasadu teed reaalselt avalikult kasutatud ning see on jäänud õigel ajal korrektselt vormistamata. Võimalik, et seadusandajal tasuks siin mõelda rakendussätete peale, mis annaks omavalitsustele õiguse kaaluda avalikku kasutusse määramist lihtsustatud korras.

Neile maaomanikele, kellele on samuti tee erastatud piiranguteta ja kes kaaluvad tüütuks muutunud liikluse sulgemist, tasub soovitada kainet meelt. Jõuvõtete asemel on mõistlik tee kasutamise tingimused omavalitsusega kokku leppida. Kui on tõsine põhjus, seatakse sundvaldus või naabri kasutusõigus niikuinii, see nõuab lihtsalt vajalike protseduuride läbimist. Kolleegium manitses viimases asjas ka, et eratee avaliku kasutamise eest ei maksa loota hõlptulu, seda eriti kui maa on omal ajal soodushinnaga erastatud.

Tagasi üles