Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arnold Schwarzenegger: ma ei tea, miks Trump teeb nii, nagu ta teeb

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Arnold Schwarzenegger. | FOTO: Scanpix

Ma ei tea, miks Trump teeb nii, nagu ta teeb. Ma ei tea, mis inimesi ikkagi käivitab, aga usun, et kui teda saadab edu, siis saadab see ka kõiki meid, ütles tuntud Hollywoodi näitleja ja endine vabariiklasest poliitik Arnold Schwarzenegger intervjuus Sirbile.

Kuberneritooli vabastamisest peale on Arnold Schwarzenegger silma paistnud üsna … kõikuva kvaliteediga filmide tegemisega ja avalike verbaalsete väljakutsete esitamisega USA presidendile. Nüüd saab ta oma renomeed parandada veel ühes ametis, mille aura on mõneti sama võimas kui Arnie’ biitsepsid: puhtama elukeskkonna ristisõdalasena.

Selle rolliga ta küll otseselt ennast ei samasta: «Ma ei ole poliitikaaktivist, vaid suhtun teatud teemadesse kirglikult,» selgitas näitleja Cannes’i filmifestivalil, kus turustati uut mereelust rääkivat dokfilmi, mille jutustajahääl kuulub talle. «Maailmamere imede»1 režissöör on tuntud mereuurija Jacques-Yves Cousteau’ poeg Jean-Michel (tema isast räägib ka hiljuti valminud dokumentaalfilm «Odüsseia»2).

«Noorena olin vaimustuses kulturismist ja tahtsin oma vaimustust maailmaga jagada. Nüüd hoolin keskkonnast. See on ju väga loomulik, sest käisin ka toona oma kehaga ainult tervislikult ümber – ma ei tõmmanud kunagi kopsu.»3

Miks otsustasite osaleda selles projektis? Pole just igapäevane, et te dokfilmile taustahääle peale loete.

Arnold Schwarzenegger: Mul vedas, et mu meelelahutusjuristist nõbu selle filmi otsa sattus ja ütles: «Sa pead seda nägema. See on 3Ds ja lööb su jalust maha.» Nägin filmi umbes kuu pärast ja armusin silmapilk. Sellist filmimaterjali pole ma mitte kunagi näinud. Põhiline on aga see, et «Maailmamere imed» on väga meelelahutuslik film. On äärmiselt vajalik, et sõnum jõuaks võimalikult paljudeni ja pakuks meeldiva elamuse. Pole mingit mõtet pista keskkonnasõnum mõnda sellisesse filmi nagu «Terminaator».4 See pole nende mõte. Hakkasime koos töötama, üks asi viis teiseni ja nüüd oleme siin Cannes’is.

Nelikümmend aastat tagasi olite siin filmiga «Rauapumpamine».5

Ja see osutus filmina väga edukaks! Ma arvan tõesti, et selliste projektide toetamiseks on Cannes parim koht: saab kohe tagasisidet ja vähemalt seni on see olnud ka täiesti positiivne. Jacques-Yves Cousteau ütles, et tuleb kaitsta seda, mida armastad. Meie kavatsus oli panna selle filmiga inimesed armastama ookeani. Filmi aluseks on mõte, et inimesed peavad aru saama, et nende käes on kogu võim olukorda muuta – kaitsmaks seda, mis meil on. Me ei saa usaldada ühtki üksikisikut, me ei saa usaldada Trumpi. Me peame toetuma teineteisele. Kõik märkimisväärsed algatused on alguse saanud rohujuuretasandilt, mitte mõne kapitalisti tegemistest. Neilt pole kunagi midagi head oodata. Uskuge mind – mina peaksin seda teadma. Nii et ärme jääme ootama, et valitsused hakkavad meie probleeme lahendama.

Kas muretsemiseks on nüüd rohkem põhjust, eriti keskkonnaküsimuste pärast, kuna valimised võitis Donald Trump?

Kas ma tundun olevat selline mees, kes muretseb? Ma ei muretse kunagi. Mulle meeldib tegutseda, nii et ma ei vaeva pead keskkonna või reostuse, selle või teisega. Lõuna-California ülikooli Schwarzeneggeri riigi- ja globaalpoliitika instituudis6 õpetame noortele, et teooriat võib õppida igasugust, aga kui ise otsustavalt asjasse ei sekku, ei muutu mitte midagi. Innustan alati inimesi osalema. Mitte kaevelda ja viriseda, vaid ikka käed külge panna! Seda on teinud ka Jean-Michel. Ookeani õpetas teda armastama isa, nii ongi ta viimased viis aastat võtnud üles materjali Fidžist Bahamani. Kas kujutate ette, millist sihikindlust on selleks vaja?

Kas tegite California kubernerina enda arvates keskkonnaküsimustes piisavalt ära?

Ma olin õnnega koos, et mulle anti suurepärast nõu, sest – kui päris aus olla – ma ei teadnud sellest värgist kuberneriks saades mitte midagi. Nii tuligi teha koostööd demokraatidega, et suruda läbi USA kõige rangemad keskkonnaseadused. Nad vaatasid mulle imestusega otsa: «Sa oled ju vabariiklane. On sul ikka tõsi taga?» Me uskusime südamest, et mitte keegi, isegi mitte USA valitsus ei saa meid sel teel peatada – ja see oli veel Bushi valitsuse ajal. Me kaebasime valitsuse kohtusse ja läksime protsessiga ülemkohtuni välja. Oma partei vastu! Ja nad kaotasid. Meie võitsime. Praegu on California eeskujuks kogu riigile. Ameerika RKT kasv oli eelmise aasta viimasel veerandil 0,7 protsenti, Californias viis protsenti. Tegime kahele juhtivale osariigile tuule alla! On üsna ilmne, et «ei» ei pruugi olla lõplik vastus.

Aga te ei kandideeri ju nüüd demokraatide nimekirjas või kuidas?

Miks ma peaksin seda tegema? Ma ei ole suur rahakulutaja. Ma usun teistesse väärtustesse, aga sellel pole meie teemaga midagi pistmist.

Me hingame kõik sama õhku – ei ole eraldi õhku demokraatidele ja vabariiklastele. Me joome kõik sama vett sessamas maailmas. Ainukesed, kes siin mingit kiilu vahele tahavad lüüa, on parteid, sest see käib nende töö juurde. Nad ütlevad: «See on meie rida!», aga ärge sellist jama kunagi tõe pähe võtke. Tegelikult on see kõigi inimeste asi, olgu tegemist hariduse, keskkonna või välispoliitikaga. Maailmavaade võib ju erineda, aga lõpuks peab ühe laua taga kokku tulema, et mure ära lahendada, selle asemel et mõnega mitte sõnagi vahetada, sest ta on teisest parteist. Paraku oleme oma eluga jõudnud praegu aga just sinnamaani.

Tundub, et paljudele valijatele keskkonnateema eriti korda ei lähe.

Ega minagi ole sellest alati huvitatud olnud. Loomulikult hindasin kõrgelt looduslikku elukeskkonda, sest kasvasin üles Austrias, kus on alati oldud väga keskkonnasõbralikud. Alles kuberneriks saades nägin aga lõpuks arve ja statistikat ning mõistsin, kui paljud inimesed surevad keskkonnareostuse tõttu. Kuberneriametit maha pannes mõistsin, et see ei pea tähendama minu võitluse lõppu ning panin aluse mittetulunduslikule keskkonnaühingule R20.7

Mulle tundub, et inimesi tuleb lihtsalt informeerida. Rohelised töökohad on kõige otsitumad. Ükski teine töösektor Californias ei ole sellest produktiivsem, pealegi on see ka tervislik: ei pea töötama kuskil söekaevanduses, hingama maa all iga päev seda mustust sisse ja surema 50aastaselt. Meie energia võib olla ka puhas ja just sellest tuleks rõõmu tunda. Vaadake, Ameerika on maailma kõige parem maa. Meil on omad probleemid, aga oleme neist kuidagi ikka eluga välja tulnud, olgu tegemist Watergate’i või 1960ndate hullumeelsusega. Ja alati välja tulnud üsna heas seisukorras. Mulle ei tee eriti muret ka sisserändajate küsimus – küll kõik laheneb kuidagi. Meie põhikiri on nii hästi kirjutatud, et see on kuulikindel.

On väga kõnekas, et pärast aastaid kestnud vastakat suhtumist on leitud, et just teie hääl sobib filmi jutustajale, see on lausa selle filmi üks põhilisi müügiargumente. Millal saite aru, et teie hääl ja aktsent on omaette väärtus?

Siin on James Cameroni käsi mängus. Kui Hollywoodi tulin, öeldi mulle alguses ikka ja jälle, et minust ei saa kunagi peaosatäitjat. Öeldi: «Jäta nüüd. Esiteks oled sa liiga suur. Meil on siin 70ndad ja eelistame selliseid mehi nagu Dustin Hoffman, Al Pacino või Woody Allen. Ja sinu aktsent ajab meil ihukarvad püsti. Võime sind ette kujutada ehk «Hogani kangelastes»8 natsiohvitserina.» Kuulsin igasugust negatiivset, aga ma õnneks ei kuulanud seda. Siis tegin ma «Barbar Conani»9 ja John Milius ütles, et kui ta poleks Arnold Schwarzeneggerit leidnud, oleks tal tulnud selline ehitada.

Ja äkki sai teie kehast suur pluss?

Just. Ma mõtlesin: suurepärane! See­järel tegin «Terminaatori» ja James Cameron mainis, et tema arvates käivitas selle filmi just see, et räägin seal nagu masin. (Naerab.) Ta kirjutas filmi edu põhimõtteliselt selle arvele, et ma räägin nii, nagu mitte keegi teine ei räägi. Meedias hakati sellest kirjutama ja see muutus vastuvõetavaks, seejärel vastuvõetavast trendikaks. Ühtäkki olid mu laused filmide kõige tsiteeritumad read – ja ainult aktsendi tõttu! Nagu «It’s not a toomah!».10 Oleksin ma selle fraasi öelnud korrektselt, poleks lapsed naernud. Režissöör Ivan Reitman otsustas: «Sa keerasid selle sõna täiesti tuksi, aga kõigile tundub see meeldivat, nii et me jätame selle filmi.» Või «Get to da choppa!».11 Ma ütlen sõnu teisiti ja tihti valesti, aga inimesed paluvad mul alati öelda neid fraase just nii, nagu on filmis.

Nii et nüüd tuleb teil oma aktsenti kultiveerida, selle asemel et sellest vabaneda?

Uskuge mind, ega ma nüüd nii väga ka pingutama ei pea. Saad seda, mida kuuled. (Naerab.) Puutun siiamaani ikka veel kokku inimestega, kes ütlevad: „Ma teadsin, et see olete teie! Ma ei näinud teid, aga tundsin teid hääle järgi ära.“ Ju mu hääl on siis nii äratuntav.

Tundub, et olete oma eluga 69aastasena üsna rahul.

Tegelikult võib öelda, et olen 70. Ma usun ümardamisse ja olen pool teekonda juba ammu ära käinud. Tunnen end samamoodi nagu neljakümnesena. Mu elu on olnud fantastiline rännak. Mul oli lapsena palju eesmärke ja olen need ka saavutanud, kuigi mul polnud esialgu aimugi, kuidas nendeni jõuda! On keeruline, kui unistus on täitunud, aga märkad, et uued tulevad aina peale. Sellele vaatamata oli mul väga tore seda kõike teha – ja on tänaseni.

Ma ei ole psühholoog, nii et oma elu analüüsima ma pigem ei hakkaks, aga mul vedas kõvasti isaga, kes oli distsipliiniusku. Ta sundis meid igal hommikul tegema 200 kätekõverdust, enne kui võisime istuda hommikusöögilauda. Ta oli alati tööl. Ta oli politseinik ja tavatses öelda: «Tee, mida soovid, peaasi et sellest on kasu.» Nii et ma ei tea, kuidas mu areng selliseks kujunes, kas on põhjus geenides või kasvasin lihtsalt suureks ja olin ühel hetkel teistsugune kui teised. Michelangelo hakkas maalima 13aastaselt. Kust see tal tuli? Ta ei käinud kunstiklassis. Mõnikord asjad lihtsalt pääsevad su seest valla ja seda pole võimalik millegagi selgitada.

Miks üldse tekkis soov minna just Ameerika Ühendriikidesse? Toona ei reisitud kaugeltki nii palju kui praegu.

Ma kasvasin üles pärast Teist maailmasõda, mida ma vihkasin. Vihkasin kogu seda õhustikku ja seda, et kõik jõid. Kõik mehed, keda ma teadsin, olid depressioonis. Nii et kui nägin oma elu esimest dokumentaalfilmi Ameerikast, ütlesin iseendale: «Nüüd ma tean, kuhu mu teekond viib.» Mõned oskavad asju väga detailselt ette kujutada ja mina olen ilmselt üks neist. Jällegi pole mul aimu, millest see tuleb.

Ma nägin ainult sihti – seista universumi misterina pjedestaali kõrgeimal astmel. Nägin end saabumas New Yorki ja sukeldumas meelelahutustööstusse. Ja ma uskusin sellesse niivõrd, et ei kuulanud kunagi ühtki mu mõtete mahategijat. Olin kindel, et see kõik on võimalik – isegi kuberneriks kandideerimine.

Otsustasin lihtsalt seda teha, üleöö. Läksin jutusaatesse, tulin välja sõnumiga ja inimesed haakusid sellega. Mul polnud isegi oma meeskonda! Nii et ma ei hakka sugugi naerma, kui The Rock ükspäev teatab, et kandideerib presidendiks. Tal on suurepärane iseloom, ta esineb kaasahaaravalt ja enne teda on olnud mitmeid, kes on teinud täpselt sedasama, tulnud poliitikasse väljastpoolt.

Jah, aga siis ootab teid Twitteris sõnasõda «Staarist õpipoisi» teemal.12

Ma ei oska öelda, miks Trump teeb nii, nagu ta teeb. Ma ei tea, mis inimesi ikkagi käivitab, aga usun, et kui teda saadab edu, siis saadab see ka kõiki meid. Tulevikus on ette näha mitmeid väljakutseid ja neid oleks lihtsam lahendada, kui omavahel läbi saadakse. Maailm on keeruline ja mitte alati ainult must või valge.

Ma hääletasin tema poolt, mis ei tähenda, et ma ei või teda rünnata. Ta võttis koolijärgsete vabaaja programmide eelarvest ära 1,2 miljardit ja need programmid on olnud viimased 20 aastat mu südameasi. Nii et muidugi ma ründasin. Ja ma olin kokkuvõttes väga rahul, sest programmidele sõnasõjas osaks langenud tähelepanu tõttu mõtlevad nende peale nüüd kõik. Ta otsustas lastelt röövida, nii et ma pidin suu lahti tegema. Nii et kui ta nüüd keskkonnaga midagi ette võtab, olen mina esimene, kes seda kommenteerib, kusjuures õeluseta. Inimesed on olnud ikka ja alati mitmetes küsimustes eri arvamusel, aga mina teen oma hääle kuuldavaks.

Pole just raske näha teie trajektooris teatud sarnasust.

Võim on üks keeruline asi, olen seda kubernerina näinud väga lähedalt: oled sisenenud mängu teatud ootustega, aga ühel hetkel mõistad, et on takistusi, lisaklausleid. Näideldes on põhiline oma read ära öelda, aga ridadele saab lisada tekstuuri ja värvi. Võimuga on täpselt samamoodi. See on üks pikk õpiprotsess. Võimuga toimetulekuks tuleb kõvasti vaeva näha ja ma loodan, et inimesed ovaalsaalis seda ka lõpuks mõistavad. Nad peavad õppima inimestelt enda ümber ja nendega rääkima. Ma ümbritsesin end inimestega, kes olid minust palju targemad, aga igal öösel kell üks istusin kodus laua taha ja püüdsin end harida, sest seda kõike oli lämmatavalt palju. Ametisse kandideerida on ju iseenesest äge, saab endale öelda: «Ma purustan nad kõik!» Aga siis on mäng läbi ja ühtäkki oled vastutav millegi suure eest. Siis on aeg tõsiselt asja kallale asuda.

Tõlkinud Tristan Priimägi


1 «Wonders of the Sea», Jean-Michel Cousteau, Jean-Jacques Montello, 2017.
2 «L’Odyssée», Jérôme Salle, 2016.
3 Viide Bill Clintoni kuulsale lausele «I didn’t inhale» CBS-ile 1992. aasta presidendivalimiste aegu antud intervjuus, vastus küsimusele, kas ta on kunagi proovinud suitsetada kanepit.
4 «The Terminator», James Cameron, 1984.
5 «Pumping Iron», George Butler, Robert Fiore, 1977.
6 USC Schwarzenegger Institute for State and Global Policy.
7 regions20.org
8 «Hogan’s Heroes», 1965–1971.
9 «Conan the Barbarian», John Milius, 1982.
10 «It’s not a tumour», filmis «Lasteaiapolitseinik» («Kindergarten Cop», Ivan Reitman, 1990).
11 «Get to the chopper», filmis «Kiskja» («Predator», John McTiernan, 1987).
12 «Celebrity Apprentice» on Arnold Schwarze­neggeri juhitud telemäng, Donald Trumpi juhitud telemängu «Õpipoiss» («Apprentice») variatsioon, kus kandidaadid pole tavalised inimesed, vaid kuulsused. Schwarzenegger lahkus tänavu saatejuhi kohalt, nimetades seotust Trumpiga «koormaks», mis saadet igas mõttes ahistab.

Tagasi üles