Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Barbi Pilvre: kas nunn Ursula vägistajad tuleks kohtu alla anda?

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Barbi Pilvre | FOTO: Erakogu

Kuidas eristada kunstilisi tekste ja n-ö tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele, küsib riigikogu liige Barbi Pilvre (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone (Keskerakond) ja kümnekonna riigikogulase eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust.

Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks oli näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lasteporno, mille eesmärk oli innustada pedofiile ja mille eest on ette nähtud karistus.

Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ja toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist.

Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi «Untitled 12» küll vabastanud lastepornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust.

Kas oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?

Kunstilise ja n-ö tehnilise teksti vahe

Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ning esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne.

Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.

Kuidas aga eristada kunstilisi tekste ja n-ö tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.

Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe «Noore Wertheri kannatused», mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele.

Rokkmuusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu.

Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lava-show osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rokki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?

Loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus

Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas avame loominguvaldkonna karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste roki-show'de sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?

Lastepornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?

Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver?

Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid. Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed) detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale.

Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.

Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.

Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus.

Tagasi üles