Ramo Pener: õpetaja kui õigusteta ori «kinnises» asutuses

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Õpetaja on üha enam muutumas ühiskonna, õpilaste, lastevanemate, kooli juhtkonna ja kohaliku omavalitsuse jalamatiks, kirjutab pedagoogika magistrant Ramo Pener.

Mind ajendas kirjutama eilses Delfi Rahva Hääle rubriigis ilmunud õpetaja pihtimus. Kahju on õpetajast, kes tunneb end süüdlase ja kurjategijana, kuna ta tegi provokatiivsele, allumatule ja kasvatamatule lapsele «füüsilise märkuse». Mõistan õpetaja kutsumust oma tööle, andumust, pühendumist ja hiiglaslikku panustamist laste arengusse.

Kahju, et käesoleval juhul on ainult uudiste lehekülg see koht, kus nördinud õpetaja saab kõik oma hingelt ära rääkida – ja minu arvates väga objektiivselt, analüüsides iseennast, õpilaste käitumist, kooli kui organisatsiooni ja institutsiooni, olukorda ning olusid. Üks julge õpetaja leidis endas julguse kirjutada sadade teiste õpetajate eest ja nimel.

Kool nagu ärimaailm

Õpetaja maine on kordi hullem kui nõukogude aja «viljastavates tingimustes». Õpetaja on üha enam muutumas ühiskonna, õpilaste, lastevanemate, kooli juhtkonna ja kohaliku omavalitsuse jalamatiks.

Haridussüsteemis, õpetajakoolituses, lastevanemate koolituses ei muutu enne mitte midagi, kuniks õigusaktide koostajad ja akadeemiliste loengute pidajad pole päevagi koolis (loe: kinnipidamisasutuses) töötanud või on seal töötanud väga lühikest aega.

Väga sageli kasutatakse õpetajatöö kirjeldamisel ärimaailma terminoloogiat – klient on kuningas, pakkumine peab vastama nõudlusele, konjunktuur, inflatsioon, devalvatsioon, import, eksport, oskustööjõud, kasum, kahjum, jne. Siinkohal aga unustatakse peamine, ehk siis tööleping, mis fikseerib täpselt tööandja ja töötaja õigused, kohustused, vastutuse ning sanktsioonid.

Tööleping koolikontekstis on vaid fiktiivne paber, samuti nagu ka kooli kodukord, eetikakoodeks, väärtused jne. Need paberid tuleb trükimustaga ära täita haridusministeeriumi ning kohaliku omavalitsuse rõõmuks – sama käib kooli arengukava, riikliku õppekava, aine- ja töökavade kohta.

Muinasjutulisest ja mütoloogilisest aspektist vaadatuna on tegemist kindlasti väärt «loominguga», kuid õppeprotsessi juhtimisel ja selle käigus ellujäämisel pole neil paberitel vähimatki väärtust. Tegu on vaid sisutühja makulatuuriga, mille üle rõõmustavad hariduskauged ametnikud ning ühepoolsete õigustega teenuste tarbijad ehk õpilased.

Õpilaste ja õpetajate õigustest

Millised õigused on siis õpilasel? Õpetaja mõnitamine, tümitamine, solvamine, naeruvääristamine, agressiivsuse väljaelamine õpetaja peal, õpetaja ähvardamine lastekaitseseadusega, politseiga, rahatrahvidega, koolist «välja söömisega», õpetaja vaimse tervise ruineerimine, vaimne terroriseerimine jne.

Kuigi paberil on kirjas palju distsiplinaarmeetmeid, siis ülemvõimu omav õpilane teab, et tegelikult ei järgne tema destruktiivsele käitumisele midagi sellist, mis võiks vähimalgi määral tema rolli klassi või kooli ainuvalitsejana kuidagi mõjutada, kahjustada või vähendada. Karistamatuse tunne vaid suurendab õpilase jõhkra käitumise õigustamist ning jätkamist.

Vale oleks öelda, et õpetaja käed jäävad siin lühikeseks. Nimetagem asju õigete nimedega – õpetajatel polegi käsi ega jalgu – käed on raudus ja jalad pakus. Sellises olukorras pole imestada, et õpetaja ületab oma võimupiire õpilaste suhtes, astudes õpilase kaitstud võimuterritooriumile, kus «surma- või vigastada saamise oht» on enam kui tõenäoline.

Millised õigused on õpetajal – lubada end alandada, mõnitada, süüdistada, ähvardada, vaimselt (erandkorras ka füüsiliselt) terroriseerida. Õpetajal on õigus alluda õpilaste korraldustele olla tunnis vait, jätta tund ära, mitte reageerida sigadustele, nõustuda sellega, et õpilasel on alati nii reaalne kui ka juriidiline õigus ja ehk vahel on õigus tegeleda ka õpetamise-kasvatamisega, kui õpilaste enamus selle heaks kiidab.

Loomulikult on see jutt pisut üle vürtsitatud, aga ise umbes 20 aastat koolmeistri ametit pidanuna väidan, et trend on kahjuks selline.

Tähelepanu defitsiidi korvamine

Tõsi – lapse agressiivsel käitumisel on omad põhjused, mis tavaliselt saavad alguse halvast või olematust lastetoast, kus emmed-issid lisavad lapsukese olemasolevatele õigustele veel omakorda õigusi juurde, et laps oleks koolis paremini kindlustatud ja «relvastatud».

Kahju, et oma lastest mittehoolivad vanemad teevad sellega lastele, koolile ning kogu ühiskonnale jääkaruteene. Laps ei saa kodus piisavalt tähelepanu, julgustamist, tunnustamist, kvaliteetaega ega tingimusteta armastust. Seda defitsiiti lähebki nüüd õpilane õpetajate ja kaasõpilaste peal kompenseerima.

Lapse vajadused, füüsiliste, vaimsete ja sotsiaalsete probleemide põhjused vajavad kodus märkamist – mitte ainult hinnete ja märkuste märkamist, vaid lapse arengu või arenguprobleemide põhjuste märkamist.

Vaja on koostööd!

Raha ja asjad ei asenda ema ja isa pühendatud aega oma lapse aktiivsele ärakuulamisele, mõistmisele, empaatiale, ühistegevustele, turvatunde loomisele, sest paraku on koolis ka selliseid õpetajaid, kelle õpetamis- ja kasvatusmeetodid on juba ammu kõlbmatuks kõdunenud, kes küll professionaalsete filoloogide, matemaatikute või füüsikutena on imetlusväärsed, kuid pedagoogidena kõlbmatud ning lastest tuleks neid hoida valgusaastate kaugusel.

Märksõnaks on siin koostöö. Mitte kooskäimine, süüdlaste otsimine ja karistamine, õigusaktide ettevuristamine, ühe ametniku juurest teise juurde solgutamine.

Toimiva võrgustiku loomine ongi kõige raskem – laps, lapsevanem, õpetaja, klassijuhataja, õppealajuhataja, direktor, psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog, lastekaitsetöötaja, hoolekogu, politsei, hingehoidja (vaimulik).

Nimetatud kooslus toimib vaid siis, kui igaüks nimetatutest on oma ala professionaal nii eri-, kutse- kui ka ametialaselt; kui on tahet ning motivatsiooni tegeleda probleemide tagajärgede asemel nende põhjuste väljaselgitamisega, kui on selge arusaam sellest, et põhiprotsessiks koolis on lapse füüsiline, vaimne (emotsionaalne) ja sotsiaalne areng, siis pole põhjust rääkida ei orjadest ega orjapidajatest.