Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrius Kubilius: Ukraina vajab Marshalli plaani

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
And­rius Kubilius | FOTO: Scanpix

Seitsme aastakümne eest aitas Marshalli plaan Lääne-Euroopa uuesti kasvule aidata ning taltsutada Stalini agressiivseid ambitsioone. Praegu vajab samamoodi jalule aitamist Ukraina ja peatamist Putin, kirjutab Leedu endine peaminister (1999–2000 ja 2008–2012) ja Leedu parlamendi rühma Pro-Ukraine esimees Andrius Kubilius.

Kui George Marshall, USA nimekas sõjaväejuht ja sõjajärgne riigisekretär, 1947. aastal pärast kõnelusi Stalini ja Molotoviga Moskvast tagasi Washingtoni pöördus, nägi ta selgelt vajadust asuda taastama sõjas hävinud Lääne-Euroopa majandust. See pidi olukorda stabiliseerima ning seda hinnati ka ainukeseks võimaluseks, kuidas panna piir Stalini püüetele laiendada oma poliitilist mõjuvõimu Lääne-Euroopas.

5. juunil 1947 pidas Marshall Harvardi ülikoolis kuulsa kõne, milles kinnitas, et USA abistab Euroopat. Sellele järgnesid usinad vaimsed ja poliitilised pingutused, mis tipnesid 1948. aastal nõndanimetatud Marshalli plaani elluviimisega. Sealtpeale on 5. juunit peetud USA kõige edukama välispoliitilise algatuse algusajaks. Sel aastal võisime tähistada juba selle nutika sammu 70. aastapäeva.

Nagu me teame, saatis Marshalli plaani tohutu edu. Hoolimata Stalini vastuseisust ning tema mõjust Prantsuse ja Itaalia kommunistidele, kes üritasid 1948. aastal oma maal kaost külvata, samuti hoolimata sellest, et Stalin püüdis läänt õõnestada Lääne-Berliini blokaadiga, andis Marshalli plaan tugeva tõuke nii Lääne-Euroopa majanduslikule taastumisele kui ka poliitilisele stabiliseerumisele.

Lisaks peatas see sisuliselt Stalini katse laiendada oma poliitilist mõju läänes. Kaugemale vaadates on vahest kõige tähtsam see, et USA surve Euroopa riikide majanduse lõimimisele, mida avaldati nii Lääne-Euroopale tervikuna kui ka eriti Prantsusmaale, tõi viimaks oodatud suurt tulu. 1951. aastal sai Robert Schumani ja Jean Monnet’ peas sündinud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse idee teoks. Sellest algas Euroopa Liit.

Minu kodumaa Leedu jäi meie maad tabanud ajalooliste tragöödiate pika rea ühe viimase episoodi tulemusel teisele poole raudset eesriiet. Me kannatasime 50 aastat Stalini okupatsiooni, küüditamiste ja Nõukogude ikke all. See ei olnud meie enda valik. Me ei saanud kasutada võimalusi, mida pakkus Marshalli plaan.

Vähemalt takistas Marshalli plaan aga Stalinit 1947.–1951. aastal tõmbamast raudset eesriiet kogu Lääne-Euroopa ette. See plaan tõi kaasa Euroopa Liidu loomise ning samal ajal asutati ka NATO. Nii suutis lääs vähemalt pikemas plaanis võita külma sõja ning Leedu sai 1990. aastal uuesti vabaks.

Kõige selle eest oleme tänu võlgu George Marshallile ja tema kaaslastele, kes koos ülejäänud Ühendriikide poliitilise eliidiga suutsid pakkuda piisavalt geopoliitilist ettenägelikkust, enneolematut globaalset vastutustunnet ja keskendunud poliitilist juhtimist, mis aitas ellu viia ülimalt eduka geopoliitilise algatuse, millele pandi alus 5. juunil 1947.

Plaani 70. aastapäeva tähistades võime naudinguga vaadata tagasi selle tohutule edule. Lisaks võime aga sellest ka õppust võtta ning kasutada Marshalli plaani eeskuju nende geopoliitiliste raskuste lahendamisel, millega Euroopa seisab silmitsi just praegu.

70 aastat pärast Marshalli plaani algust meenutab olukord Euroopas kangesti 1947. aasta sündmusi. Loomulikult ei vaja Lääne-Euroopa enam Marshalli plaani majanduse taastamiseks. Küll aga püüab Kreml taas saavutada poliitilist mõjuvõimu ja on võtnud sihikule Euroopa piirkonnad, mis on kaua aega sõltunud Nõukogude impeeriumist või olnud selle okupeeritud, nüüd aga soovivad minna omaenda, Kremlist sõltumatut teed.

Just see on põhjustanud Putini režiimi erilise agressiivsuse. Selliste piirkondade sekka tuleb lugeda enamik idapartnerluse riike, mis paiknevad Venemaa ja Euroopa Liidu vahel, ning kogu Lääne-Balkan. Ent erilist tähelepanu nende seas tuleb pöörata Ukrainale.

2014. aasta Maidani revolutsiooni järel tahtis Ukraina astuda Euroopasse viivate reformide teele. Kreml vastas sellele Krimmi vägivaldse okupeerimise ja agressiivse sõjaga Ida-Ukrainas. Selle peamine põhjus peitus Putini kartuses, et Ukraina edu Euroopas avaldaks mõju vene ühiskonnale ja innustaks neid püüdlema sama eesmärgi poole Venemaal. See omakorda ähvardaks juba Kremli režiimi püsimist.

Putini pikaajaline strateegia Ukrainas on õige lihtne. Selle siht on nõrgestada Ukraina majandust ning Ida-Ukrainas sõjalist konflikti hõõgvel hoides takistada Ukraina võime ja rahvast keskendumast eluliselt vajalike reformide teostamisele. Kõige sellega püütakse tagada, et Ukraina ei suudaks edu saavutada. Nagu Stalin, kes üritas 1947.–1948. aastal teha kõik, et Lääne-Euroopa ei taastuks, üritab Putin nüüd teha kõik, et Ukraina ei taastuks.

Nimelt teab Putin, kes on hävitanud Venemaa demokraatia, väga hästi kõigile demokraatlikele ühiskondadele omaseid nõrkusi. Ukrainat vaevavad majandusraskused, elanikud ei suuda ära oodata imelisi märke elujärje paranemise kohta, mis pidanuksid saabuma kohe pärast revolutsiooni, ning riik peab pidama sõda enda kaitsmiseks suure naabri sõjalise agressiooni eest.

Sellistes oludes ei ole demokraatlikud valimised kuidagi kaitstud poliitiliste jõudude eest, mis populistlike ideede varjus takistavad kõigi hädavajalike reformide elluviimist. Selliste jõudude poliitiline edu oleks Putinile suurim strateegiline võit. Tema silmis on see kindel viis taastada mõjuvõim Ukraina päevapoliitika üle.

Stalini ajal oli inimeste loomupärane majandusraskustest põhjustatud masendus võimas poliitiline tegur, mida Stalin üritas enne Marshalli plaani väljakuulutamist Lääne-Euroopas sealsete kommunistide abiga enda huvides ära kasutada. Putin püüab samuti Ukrainas rahulolematust tekitada ja ära kasutada.

Ta on juba sellega toime tulnud Moldovas, kus hiljaaegu valiti võimule avalikult Vene-meelne president. Selle põhjustas peamiselt tavaliste moldovlaste masendus, kes ei suutnud kuidagi ära oodata majanduse paranemist ega näinud võimalust saada tegelikult Euroopa Liidu liikmeks, ehkki Moldova valitsus oli juba mitme aasta eest välja kuulutanud sihi lõimuda Euroopaga.

Putini strateegia Ukrainas on selge. Tema eesmärgid on ilmselged. Neid saavutada ei ole väga raske. Ta peab lihtsalt ära ootama ukrainlaste rahulolematuse süvenemise.

Nüüd tuleb meil aga enda käest küsida, kas lääneriikidel on praegu pikaajaline strateegia, mis takistaks Putinit saavutamast Ukrainas edu. Paraku peame tunnistama, et niisugust ulatuslikku ja kõikehõlmavat strateegiat meil Ukraina suhtes ei ole.

Me jälgime Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide täitmist, jälgime, milliseid pingutusi teeb Putin Minski kokkulepete täitmiseks, aga läänel puudub igasugune Ukraina-strateegia, mida võiks vähegi võrrelda George Marshalli poliitikaga Lääne-Euroopa suhtes. Vähemalt seni puudub. Praegu pole läänel strateegiat, mis takistaks Putinit taastamast poliitilist mõjuvõimu Ukrainas.

Ukraina ei lähe läänele korda mitte ainult enda pärast. Samuti mitte ainult seepärast, et Ukraina loobus tuumarelvast ja sai selle eest vastutasuks suveräänsuse kaitse garantii, mida lääs lõpuks ei suutnudki tagada. Ukraina läheb läänele korda ka kui ainuke võimalus aidata Venemaal ajapikku saada euroopalikuks riigiks. Ukraina edulugu on ainuke abivahend, mida lääs saab Venemaa abistamiseks pakkuda.

Nii võib öelda, et Ukrainat aidates võiks lääs ühtlasi üle saada viimastest murrangulistest teguritest Euroopas, mis on paisanud teineteise vastu ebademokraatliku Venemaa ja Mandri-Euroopa.

Kaugemale vaadates aitas 1947. aasta Marshalli plaan Euroopa Söe- ja Teraseühendust ning hiljem Euroopa Liiduks üle kasvanud liitumisvorme luua aidates Lääne-Euroopal üle saada murrangulistest teguritest, mis olid Prantsusmaad ja Saksamaad teineteise vastu pöörates soodustanud kahe maailmasõja vallandumist. Ukrainale mõeldud Marshalli plaan aitaks viimaks lahendada Venemaa ja Mandri-Euroopa igipõlise konflikti. Eriti just Balti riikides oleme sellest äärmiselt huvitatud, sest seni oleme meie olnud selliste konfliktide suurimad ohvrid.

Miks ei vajanud Kesk-Euroopa ja Balti riigid pärast 1990. aastat edu saavutamiseks oma Marshalli plaani? Sest lääs pakkus meile otsekohe väga selge Euroopa Liiduga ühinemise perspektiivi. Nii pääs ELi kui ka NATOsse avati meile tingimusel, et me viime ellu hädavajalikud reformid. See oli ainuke põhjus, mis köitis meid kindlalt Euroopa lõimumise rajale, ehkki avalikkuses süvenenud loomupärane rahulolematus tõi iga valimise järel võimule uued erakonnad.

Realistlik väljavaade õige pea ELi liikmeks saada tekitas riigi sees kindla konsensuse hädavajalike reformide teostamiseks. Lääne strateegia aidata meil kiiresti ja edukalt ellu viia keerukaid euroopalikke reforme oli selge ja tõhus. Ei tasu muidugi unustada sedagi, et Jeltsini ajal käitus Venemaa tunduvalt teistmoodi kui nüüd Putini ajal.

ELi laienemispoliitika pärast Berliini müüri langemist tõi kaasa Kesk-Euroopa ja Balti riikide liitumise, stabiliseeris piirkonna ja aitas luua väga edukaid euroopalikke riike. See algatus oli sama edukas nagu sõjajärgne Marshalli plaan Lääne-Euroopa jaoks. 1945. aasta järel on lääs suutnud edukalt ellu viia ainult kaks geopoliitilist algatust, mis on takistanud Kremlit kas saavutamast või taastamast poliitilist mõjuvõimu väljaspool Venemaad: Marshalli plaan 1947. aastal ja ELi laienemine 2004. aastal.

Kui me niisiis kõneleme lääne Ukraina-strateegiast, mille peamine siht on takistada Putinit taastamast poliitilist mõjuvõimu Ukrainas, saab lääs valida kahe tõestatult toimiva geopoliitilise strateegia vahel, eelistades kas sellist algatust, mis sarnaneb sõjajärgse Marshalli plaaniga, või pakkudes Ukrainale selget väljavaadet ühineda ELiga.

Paraku ei tundu praegu, et Euroopa Liit tahaks pakkuda Ukrainale liitumisväljavaadet, ehkki näiteks Leedu on selle eest järjepidevalt välja astunud. Brexit, põgenikud ja Ukraina enda suurus on kõigest üksikud põhjused, miks asjalood praegu nii on.

See tähendab, et ainuke võimalus on kujundada lääne Ukraina-strateegia Marshalli plaani kogemustest lähtudes. Ukraina Marshalli plaan ei ole Maidani revolutsiooni järgses läänes õieti sugugi uus idee. George Soros ja Bernard-Henry Lévy on selle juba varem välja pakkunud ning Leedu on selle kuulutanud lausa riigi ametlikuks poliitikaks.

Washingtonis tegutsev Ukraina asjatundja Anders Åslund leidis hiljaaegu, et kui rakendada Ukraina suhtes tänapäevast Marshalli plaani, millega reaalmajandusse süstitaks aastas investeeringutena umbes viis miljardit dollarit, suureneks Ukraina aastane SKT kasv kahelt protsendilt umbes kuuele kuni kaheksale protsendile. Ligilähedaselt samad arvud pakkus hiljuti välja ka Ukraina endine rahandusminister Natalia Jaresko.

Sellisel juhul tunneksid ukrainlased viimaks, et reformid toovad tõepoolest kaasa majanduskasvu, uusi töökohti ja kõrgema palga. Nagu 1947. aastal aitaks see peatada inimeste pettumist ja takistaks Putinit teostamast oma strateegiat Ukrainas.

Sarnaselt Lääne-Euroopa Marshalli plaaniga tuleks Ukraina Marshalli plaani elluviimise kindlaks tingimuseks seada reformid Ukrainas ning raha tuleks eraldada just sellest lähtudes. Sõjajärgse Marshalli plaani eeskujul tuleks Ukrainas luua spetsiaalne asutus, mis jäljendaks majandusliku koostöö administratsiooni, mis omal ajal jagas Marshalli plaani ressursse Lääne-Euroopas.

Kui Kremli agressiooni ei tõkestata, kipub see, nagu ajalugu on näidanud, hõlmama aina uusi alasid. Viimastel aastatel on selgunud, et Moskva ei piirdu enam Krimmi, Ida-Ukraina või Süüriaga. Venemaa on teinud isegi katseid mõjutada valimistulemusi Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Võib vaid oletada, mis juhtub järgmisena.

Ainukese igati kohase reaktsiooni sõnastas juba 1946. aastal oma nõndanimetatud pikas telegrammis George F. Kennan, üks Marshalli plaani taga seisnud ideolooge: Venemaa agressioonile tuleb kõikjal lakkamatult jõud vastu seada ning Kremlil ei tohi lubada saavutada ühtegi strateegilist võitu uutel territooriumidel.

Praegu on niisuguseks uueks territooriumiks Ukraina. See on riik, kus Putini poliitilisele aplusele tuleb piir panna. See on riik, kus Putini poliitiline strateegia tuleb nurjata. Selleks on Ukrainale vaja oma Marshalli plaani. Ja seda on vaja ülimalt kiiresti, sest iga viivitus toob ainult kasu Putinile.

Kas lääs suudab seda lõpuks mõista? Leidub mõningaid julgustavaid märke, eriti Euroopas endas. Euroopa suurim erakond, Euroopa Rahvapartei, pidas hiljuti Maltal kongressi, kus võeti vastu meie delegatsiooni esitatud otsus toetada Ukrainat.

Sama otsusega pooldati ühtlasi Marshalli plaani Ukraina jaoks. Meil tuleb nüüd seda veel ainult praktiliselt teha. ERP selline seisukohavõtt tekitas Ukrainas suurt rahulolu, aga ka suuri ootusi. Seepärast on nüüd ERP-le auasi anda endast kõik, et Ukraina Marshalli plaan tõesti teoks saaks. Ja kogu läänemaailma auasi on takistada Putini võitu Ukrainas.

Hea on näha, et EL ja liikmesriigid on asunud rajama juriidilist ja finantsilist taristut, mis võimaldaks Ukraina Marshalli plaani teoks teha.

2016. aasta septembris teatas Euroopa Komisjon ELi välisinvesteeringute kava koostamisest. Komisjon sõnas, et välisinvesteeringute kava on õige mahukas: 88 miljardit eurot aastani 2020. Pool sellest peaks minema nõndanimetatud Aafrika Marshalli plaanile. Teine pool peaks vähemalt esialgse kavatsuse järgi minema ELi naabruspoliitika riikidesse. Sel juhul peaks Ukraina olema üks tähtsamaid riike, kes välisinvesteeringute kavast kasu saab.

Ukraina Marshalli plaani teostumiseks peab täidetud olema kaks tingimust. Esiteks peame väga selgesti mõistma Venemaa vaoshoidmise strateegia põhjusi ja elemente. Kui meenutada George F. Kennanit, siis tuleb meil Venemaale jõuga vastu astuda kõikjal, kaasa arvatud Ukrainas. Teiseks läheb läänes vaja sellist juhtimist, mida saaks võrrelda Henry Trumani ja George Marshalli tegevusega 1947. aastal. Lääneriikide juhtidel on viimane aeg võrreldavale tasemele jõuda. Lõppkommünikee tekst Ukraina kohta on tubli samm edasi. G7 kohtumine oli suurepärane võimalus alustada tõsist arutelu selle väga tähtsa teema üle.

Loomulikult on ka kohe algav Eesti eesistumine Euroopa Liidus ning oluline idapartnerluse tippkohtumine hiilgavad võimalused panna alus juba tegelikule uuele, Ukraina jaoks mõeldud Marshalli plaanile.

*Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles