Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Adrian Furnham, Raj Persaud: ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamine peidab endas lõkse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Adrian Furnham ja Raj Persaud. | FOTO: Project Syndicate / kollaaž

Hetkepopulaarsust ära kasutades ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamine kätkeb endas suuri riske, kirjutavad Adrian Furnham ja Raj Persaud.

See, et konservatiivid kaotasid Ühendkuningriigi ennetähtaegsetel parlamendivalimistel senise enamuse, näitas veel kord, et politoloogid, küsitlusfirmad ja teised ennustajad panid mööda. Samamoodi pakuti oodatust erinevale tulemusele taas väga mitmesuguseid seletusi.

Näiteks nentisid paljud, et konservatiivide peaministri Theresa May valimiskampaania oli kehv ning küsitlusfirmade mudelid alahindasid nooremate valijate valimisaktiivsust. Samal ajal jättis opositsiooniliste leiboristide juht Jeremy Corbyn asjatundliku ja enesekindla poliitiku mulje. Need seletused võivad samas olla täiesti sobimatud, sest keskenduvad ainult sellele, kuidas peeti valimiskampaaniat.

Võib-olla parema seletuse annab psühholoogia. Kui suured poliitika-asjatundjad oleksid pööranud tähelepanu mitmekülgselt tõestust leidnud ennetähtaegsete valimiste psühholoogia teooriale, oleksid nad suutnud Ühendkuningriigi valimiste tulemust ette näha. New Yorgi ülikooli politoloogi Alastair Smithi uuringu kohaselt, kes on vaatluse alla võtnud Briti parlamendivalimiste küsitlusandmed ja tulemused juba alates 1945. aastast, annab peaministri otsus korraldada ennetähtaegsed valimised tihtipeale valusa tagasilöögi.

Ennetähtaegsed valimised kui psühholoogiline pokker

Valimisi tervelt kolm aastat enne tähtaega korraldades tegi May nähtavasti tõsise, ehkki küll mitte pretsedenditu väärarvestuse. Ta eeldas, et rahva toetus, mida ta võis nautida valimisi välja kuulutades, kandub üle poolthäältesse.

Kunagine Briti peaminister Harold Wilson tegi sama valearvestuse 1970. aasta mais, mil üritas ära kasutada leiboristide toonast populaarsust. Kampaania jooksul kahanes leiboristide toetus järsult ja konservatiivid said 630 kohast ainult 330.

Samamoodi andis 1997. aastal tookordse Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci otsus korraldada ennetähtaegsed parlamendivalimised suure võidu pahempoolsetele opositsioonierakondadele. Nii juhtus ka 1998. aastal Austraalias.

2003. aastal ajakirjas British Journal of Political Science avaldatud uuringus leidis Smith, et nende juhtide toetus rahva seas, kes kuulutavad välja ennetähtaegsed valimised, kipub valimiste eel järjekindlalt kahanema. Tema analüüsist selgus, et mida populaarsem oli juht valimiste väljakuulutamise ajal, seda tõenäolisem oli, et ta kaotas kampaania ajal toetuse.

Kui May aprillis ennetähtaegsed valimised välja kuulutas, oli tema toetus küsitluste põhjal nii suur, et ta lootis koos tooridega saavutada ülekaaluka võidu. Ent Smith väidab, et ennetähtaegsed valimised on omamoodi psühholoogiline pokker, mille käigus valijaskond sageli paljastab juhi blufi.

May uskus, et tal on käes trumbid, sest ta teadis keskmisest valijast paremini, milline tulevik riiki ees ootab. Peaministrile kanti päevast päeva põhjalikult ette Ühendkuningriigi majandusprognoosidest ja sellest, millised tulemused võivad oodata Brexiti kõnelustel Euroopa Liiduga.

Kannatliku Thatcheri näide

Kuid Smithi teooria näitab, et May otsus korraldada ennetähtaegsed valimised andis trumbid hoopis valijate kätte, kes usutavasti kahtlustasidki, et ta kasutab oma teabe-eeliseid ära poliitilise positsiooni tugevdamiseks. Selle seisukoha selgitamiseks kasutab Smith näitena Margaret Thatcherit, kelle strateegia valimispokkeris oli May omaga täpselt vastupidine.

1982. aastal oli Thatcher, kes äsja oli kuulutanud ennast Falklandi sõja võitjaks, populaarsuse tipul. Tal ei olnud vaja korraldada valimisi enne 1984. aasta maid, kuid sel hetkel oleks võinud kergesti arvata, et üüratu populaarsus tagab otsekohe uue viieaastase mandaadi. 1982. aastal korraldatud avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et Thatcher oleks peaaegu kindlasti võitnud, kui ta oleks valimised välja kuulutanud. Tema aga eelistas oodata, ehkki see tähendas riski, et poliitilised apsud kahandavad populaarsust.

See, kuidas Thatcher hindas riski, sõltus sellest, milliseks pidas ta enda suutlikkust järgneval aastal. Kui ta oli veendunud, et suudab leida võimalikele probleemidele tõhusad lahendused, siis ei olnud küsitlustulemustest hoolimata ootamises kuigi palju riski. Aga kui Thatcher ei olnud oma poliitilistes võimetes täiesti kindel, siis oli tal korralik ajend teisendada oma hetkepopulaarsus kiiresti heaks tulemuseks ennetähtaegsetel valimistel, et mitte rikkuda ootamisega šansse.

Thatcher kuulutas viimaks valimised välja 1983. aasta juuniks. Hiljem põhjendasid ta ise ja tema rahandusminister Nigel Lawson ajastust kartusega, et muidu hakkab tulemust mõjutama oodatav inflatsioon. Valimised aasta võrra varasemaks tuues vältisid nad stsenaariumit, milles kiirenev inflatsioon oleks võinud hakata õgima konservatiivide populaarsust.

Valijad võivad läbi näha

Peamine järeldus peitub selles, et valimiste ajastamine võib paljastada, kui hästi loodab parajasti võimul olija tulevikus hakkama saada. Kui muud tingimused on võrdsed, siis võivad asjatundlikud ja enesekindlad valitsused oodata kauem, enne kui valijate ette astuda, ebakindlad juhid üritavad aga kasu lõigata hetkepopulaarsuselt, kui neil õnnestub seda saavutada.

Smithi teooria järgi võivad kõik juhid, kes kuulutavad välja ennetähtaegsed valimised, oodata oma toetuse kahanemist – täpselt nagu juhtus äsja Ühendkuningriigis. Selgus, et May ei ole sugugi nii enesekindel juht, kui seda arvati. Ta korraldas küllaltki lameda kampaania, mille käigus tema «tugeva ja stabiilse juhtimise» lubadus kõlas õige õõnsalt. Kuid alandavat lüüasaamist oleks saanud ennustada juba isegi enne kampaania käivitamist.

Raj Persaud tegutseb Londonis psühhiaatrina. Adrian Furnham on Londoni Ülikooli Kolledži psühholoogiaprofessor.

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles