Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Siinse pihtimusliku essee pealkiri tuleb mõistagi tuttav ette minu, veel elus olevale 70+ põlvkonnale, kes on lugenud poola kirjaniku  Jerzy Andrzejewski (1909–1983) romaani «Tuhk ja teemant» (1948, e k 1966), näinud Andrzej Wajda samanimelist filmi (1958) või mäletab 1960ndate teatriuuendust esindava Jaan Toominga lavastust «Polonees 1945» (1976). 

Andrzejewski teose nimi seostub omakorda katkendiga 19. sajandi poola romantiku Cyprian Kamil Norwidi luuletusest «Kulisside taga». Romaani kümnendas peatükis loeb seda üks romaani peategelastest, Krystyna surnuaias ühelt hauaplaadilt epitaafina:

Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,

nii üle elad sa neid raskeid aegu;

veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks

või kaotad sellegi, mis on sul praegu?

Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,

mis tormirajus lendab kuristikku,

või tekib teemant alla tuhasadu

ja kannab võiduvilja igavikku…

Nii on selle luuletuse, nagu ka kogu romaani eesti keelde tõlkinud Ruth Karemäe. Jaan Toominga «Poloneesis 1945» kõlab viimane värsirida muudetult –  «ja heidab kiire sinust igavikku» –, mis sobib iseäranis siinse arutlusega.

Oluline on, et luuletus, mida loetakse epitaafilt, on ühtlasi romaani moto. Niisiis, jutustust sissejuhatav mõte ja hauakiri, algus- ja lõpp-punkt saavad kokku, sulgudes ringiks. Ilmselt seetõttu seotakse «tuhk ja teemant» sidesõnaga «ja» vähemalt pealkirjas võrdsete võimaluste, mitte aga välistavate alternatiividena «kas ... või ...», nagu Norwidi luuletusest endast nähtub.

Mulle mõjus selle luuletuse esmalugemine enam kui pool sajandit tagasi vapustusena. Ema oli ostnud Andrzejewski raamatu minu 20. sünnipäeva kingiks, mille ta koos soolapeki, maiustuste ja ajakirjadega oli vineerist postipakis teele saatnud, aadressiks Lõuna-Kasahstani Džambuli (Žambõli) oblasti mingi sovhoos, kus me, Nõukogude armee soldatid, veel 1966. aasta oktoobri lõpus suhkrupeeti koristasime, taamal mõnekümne kilomeetri kaugusel õhtupäikeses lõheroosaks värvunud Tjan-Šani mäeaheliku esimesed lumised tipud. Ja kui ma siis kümnepäevasel tagasiteel Valgevenesse, Minski lähedal asunud väeossa rongiešeloni vaguni naril romaani lugesin, mõistsin, et selles luuletuses on eluküsimus.

Minusugusele romantilise hingega noorukile oli sõjaväeteenistus tõesti nagu kolm aastat vanglat, kantud hirmust kaotada see vähenegi vaimne pagas, mida olin endas koguda jõudnud; hirm kaotada elugi, nii et tuletasin sellest Immanuel Kanti laadis – filosoofist endast ei teadnud ma toona tuhkagi, kõik tuli hiljem – eetilise imperatiivi: teha midagi niisugust või jõuda millegi niisuguseni, millel oleks igavikulist mõõdet. «Elada nii,» nagu kõlas üks tol ajal käibefraasiks saanud lause, «et poleks piinavalt kahju elatud aastate pärast.» Kui sellele loosungile järgnes sisu andev soovitus istutada õunapuu, ehitada maja, kirjutada raamat, teha midagi head, luua midagi suurt, mida mäletatakse pärast sindki, nagu on mäluvagudeks saanud Vargamäe kraavid –, siis kostsid need enamasti loovvaimude poolelt. Võim ise pidas silmas ainult ühte: enese ohverdamist «Nõukogude kodumaa» hüvanguks.

Eks ma kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates hakkasingi rühkima, «sihile jõuda lootes, laskmata silmist Plejaade,» nagu kõlab üks mu värsirida möödunud aastal ilmunud luulekogu «Lausungid ja pausid» viimasest luuletusest «Epiloog». Teadmisega, et kõigepealt püüa iseendast lihvida üks teemant, elu- ja vaimutarkust ammutades, et oleks, mida teistega jagada ning mille kiirgusel võiks olla kaugemale ulatuv lainepikkus. Jah, tõesti, siis tajusingi, et elu tegelik mõte ja eesmärk ongi olemise väljenduses, millest paarkümmend aastat hiljem võtsin kirjutada esseekogumikus «Mälestus Golfi hoovusest» (1993) epiloogis: «Ära rahuldu näivusega, otsi ja ammuta olemuslikku ning jaga seda teistega, sest kõik su elus, su teadmised ja uskumused, su kannatused ja ülendused, su õnned ja õnnetused on jagamiseks, iseendalegi kuulud sa niivõrd, kuivõrd kuulud teistele – ja Jumalale.» Jumal pidigi esindama selles enesesisenduses igavikku.

Aga ajapikku hakkas koitma mõte, mis nüüdseks on võtnud veendumuse vormi, et tuhale ei ole teemandi näol alternatiivi, sest «põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead saama». Et igavik, erinevalt kõikjal nähtavast tuhastumisest, mõistetagu seda mööduvuse, pöördumatu kaduviku või entroopia  – kõige selle, mis allub termodünaamika teisele seadusele – metafoorina; et igavik tuhastumise vastandina on mõtteline konstruktsioon ja et teemantki igavikusõnumina kujutab endast siinpoolsuses (see tähendab: kõik, mis sul on, on siin, mitte aga sealpoolsuse tunnistamist) üksnes lootuse võrdkuju. 

Inimene elabki kahesuguses lootuses, instinktiivses ja puhtas lootuses. Instinktiivses lootuses ta armub, sigitab või sünnitab lapsed, ootab lastelaste nägemist, kuigi väga paljudel meist jääb seegi instinkt realiseerimata. Selles esimeses, teostatud või teostumata jäänud lootuses toimib, kui nüüd luuleliseks minna, tumeaine, tumeenergia, mis seni veel nähtamatuna täidab põhiosa Universumist. See lootus on niisiis aktiivne, erinevalt teisest, puhtast lootusest – ja «puhas» tähendab siinkohal pretensioonitust, millelegi kuulumatust, eesmärgipäratust –, mida kannab passiivne leppimine. See teine lootus on midagi niisugust nagu kodus kuhugi hajameelsuses jäetud või unustatud tarviliku asja puhul, mille kohta pärast luhtunud otsinguid ütled: küllap see ükskord ikka välja tuleb. Või olukordades, kus rehmad käega: «Läheb, nagu läheb.» Aga minemiseski arvad leidvat mõnd nurgakest, täis õnnestumist; avaust või õhuakent, läbi mille imbub värsket hingust ning mida ilmekalt väljendab Ovidiuselt pärit lendlause «dum spiro, spero» – kuni hingan, loodan. 

Võiksingi jääda siin arutlema lootuse printsiibi ja selle ilmnemisviiside üle, millest kolm köidet on kirjutanud saksa marksistlik mõtleja Ernst Bloch («Das Prinzip Hoffnung», 1954, 1955, 1959) ja dialektilis-teoloogilises plaanis teine sakslane Jürgen Moltmann (mitmes trükis ilmunud ja mitmesse keelde tõlgitud «Theologie der Hoffnung», 1964, viimati näiteks ka «Ethik der Hoffnung», 2010). Moltmanni kuulus tees «kiindumus võimalusse» toob mulle meelde eesti mõtleja Madis Kõivu 1995. aastal lausutu: «Olla, et olemisvõimalus tekiks.» Siiski pole lootus – ei aktiivne ega passiivne – ega isegi lootus kui absoluutne võimalikkus, igaviku ekvivalent. Nagu eespool öeldud, ja olgu nüüd korratudki: igavik on illusioon, meie endi poolelt, siinpoolsusest vaadatuna-mõelduna-loodetuna ümbritsetud miljonitest «võib-olladest», aga «võib ka mitte olladest». See on tõestamatu tulevik.

Miks ma siiski, küsin nüüd endalt, teades, et nii tuhk kui ka teemant asuvad ühel pinnal, ühes ruumis ning mul ei ole mingit võimalust teispoolt elu silmapiiri tagasi vaadata, otsustamaks, et neil või teistel mõtetel-tegudel oli igavikulist mõõdet, et mu püüdlused kandsid vilja, mis – nagu Toominga lavastuses kuulutatuna kõlas – «ja heidab kiire sinust igavikku» –, miks siis ometi järgin oma Plejaade, valmistun üheks suureks Mõtteks, Teoks, magnum opus’eks, pingutan end jagama headust ja õiglust, tunnistades, et nii mõnelegi põhjustab see hoopis häda ja kurja; miks olla selles väikeses hapras keeles, ajatuultele valla maanurgas oma ainsa eluga, kus kõik on küsitav...? Aga kui kõik on küsitav ja nii igavik kui ka lootus esindavad transtsendentsust, kuuludes tegelikkusesse üksnes kujutlusena, siis tähtsustuvad elukaarel hoopis teised asjad, mis motiveerivad su pürgimisi. Seda olengi nüüd mõistnud, et need teised asjad on eneseületus ja ilukogemus.

Igaühe päralt on kõigepealt ta ise ja lootus peitub temas endas, mitte väljaspool. Olen mõistnud, et iga väiksemgi muutmistegu, mida iseendaga ette võtad – jah, see kulunud klišee «muuda ennast, siis muutub ka maailm» – on piltlikult võrreldav ühe astmega taevatrepil. Isegi siis, kui sa parasjagu asud allakäigutrepil (vrd Bel Kaufman «Allakäigutrepist üles», inglise keelest tõlkinud Henno Rajandi, 1968), ei tasuks kaotada mõtet kõrgema võimaluse olemasolust, mis võib küll sinust saavutamata jääda, kuid kehastub trepiastmeks või redelipulgaks mõnele järgmisele ronijale. Selles valguses on ka selginenud mulle, mida Jean-Paul Sartre mõtles inimese eneseloome, tema sidumuse ja intersubjektiivsuse all. Et alati samaks jääv on inimese «paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik» (J.-P. Sartre, «Eksistentsialism on humanism», prantsuse keelest tõlkinud Vivian Bohl, 2007).

Kuid eneseületusega täidetud olemise kõrval näib mulle veelgi tähtsamaks saanud olevat ilukogemus. Kõik see, mis erutab meeli, alates hingematvatest, mulle sünnijuhusena etteantud omaenda kodumaa maastikest, lõpetades helide, piltide, mõtte- ja sõnailuga. Olen koguni valmis tunnistama, et ilukogemuses on igaviku puudutust (selles mõttes on igavik tõesti võrreldav teemandiga) ja seega peaksime ontoloogia asemel pühenduma hoopis esteetikale. Sest olemisõpetus on ühtlasi õpetus ilust. Muidugi oodatakse, et väite kinnituseks tsiteerin nüüd Goethe Fausti hüüatavat palvet ilusa hetke viibimisest. Aga valin lõpetuseks hoopis ühe ülevoolava lõigu Hermann Brochi «Vergiliuse surmast» (saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel, 2013).

Suur (igavikuline!?) Publius Vergilius Maro, «Aeneisi» autor lebab hääbuva teadvusega kodusadamasse seilava laeva lael, tundes, kuidas temast on saanud oma elu külaline, aga kuuleb siis vööris laulvat üht orjast muusiku imelist laulu. Ja otsekui ilmutus tabab Vergiliust tõdemus: «... üksnes see hääl jäi, muutus klaarimaks ja valdavamaks, otsekui tahtes juhtida laeva ja tema aerude takti, unustatud oli laulu päritolu ja ometi oli see ühe orjapoisi juhtiv hääl, teed osutas see laul, iseendas püsides ja just seetõttu teed osutades, just seetõttu igavikule avatud, sest üksnes midagi püsivat on suuteline teed näitama, üksnes midagi ainukordset, mis on välja haaratud, ei, välja päästetud asjade voolust, mis avaneb igaviku poole /---/, ainult midagi tõeliselt talletatut, olgu see kas või üksainus silmapilk aastamiljonite merest, muutub ajatuks kestvuseks, muutub suundanäitavaks lauluks, muutub tervikuks, avardunud tervikutunnetuse ringiks...»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles