Juhtkiri: koalitsioon mängib maha Eesti eelise

Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder. Foto: Robin Roots / Õhtuleht

Veel kolmveerand aastat tagasi oli meil Eestis maksusüsteem, mille põhiolemuse ja tavalisele inimesele olulised üksikasjad suutis ühiskonnaõpetuse õpetaja isegi tuhmimat sorti 13-aastasele poole tunniga ära seletada. Varsti saame aga midagi, millest on raske sotti saada isegi väljaõppinud raamatupidajatel ja kogenud ettevõtjatel.

Asi pole tõesti selles, kas pudel õlut maksab kakskümmend senti rohkem või vähem. Iva ja Eesti senine eelis seisneb just nimelt selles, et maksusüsteem on olnud lihtne. Iga palgasaaja ja ka väikeettevõtja jaoks. See on olnud üldjoontes hoomatav ning usaldusväärne igale terve mõistusega inimesele ja maksude maksmiseks pole olnud tarvis tervet armeed konsultante.

Lihtsus on kindlasti üks põhjus, miks on Eesti maksuamet olnud võrreldes teiste riikidega maksude kogumisel tähelepanuväärselt edukas. Seepärast, et süsteem on olnud inimestele, maksumaksjatele arusaadav ja kergesti järgitav. Ja ka seetõttu, et paberil võib riik endale igasugu maksutulusid joonistada, aga kui ta tegelikult ei suuda maksumaksmist kontrollida, siis leidub alati neid, kes kõrvale nihverdavad. Loomulikult vaatab iga inimene, ka ettevõtja, mida naaber teeb. Kui sa ikka näed, et konkurendid ei maksa riigimakse, siis… kõige pehmemalt öeldes väheneb ka sinu enda motivatsioon ausalt makse maksta.

On riike, kus maksuseadusi mõõdetakse sadade tuhandete lehekülgedega. Tavalisele inimesele ja tavalisele ettevõtjale tähendab selles rägastikus orienteerumine suurt aja- ja rahakulu. Või siis seda, et nad lihtsalt ei kasuta kõikvõimalikke erandeid ja tagastusi, mida poliitikud aastakümnete jooksul on seadustesse sirgeldanud.

Täies mõõdus suudavad keerukatest eranditest kasu lõigata vaid suurettevõtted või väga rikkad inimesed, kellel on raha maksukonsultantide ja advokaatide palkamiseks. Maksusüsteemi keerukus on nende riikide ajalooline taak, mitte imelise tarkuse väljendus. Lihtsus on voorus, mitte puudus. Ja seda eriti nn lihtsa inimese jaoks.

Loomulikult on valitsuskoalitsioonidel õigus muuta poliitika suunda. On igati arusaadav, et praegune valitsuskoalitsioon tahab tegeleda palgavaesuse ja ebavõrdsuse probleemiga. Tulumaksuvaba miinimumi märkimisväärne suurendamine, mis on praegu vahendiks valitud, on üks võimalus. Kusagilt mujalt, st kellegi teise käest tuleb sama summa aga tagasi võtta. Kahjuks ei jagunud valitsuserakondade kolmikul aga ausust iseenda ja Eesti ees juba siis, kui nad koalitsioonilepingu tegid. Edevusest ja vanadesse stampidesse kinni jäädes toodi ohvriks just nimelt maksude lihtsus.

Praeguse lipp lipi, lapp lapi peal lahenduse asemel, mis kipub pealegi ainult paberile jäämagi, oleks olnud aus tõsta kasvõi tulumaksuprotsenti või veel rohkem miljonär-kulutajatelt võtvat käibemaksu.  

Ja selle asemel, et vahetult tegeleda nende rahvusvaheliste ettevõtetega, kes Eesti maksudest kõrvale hiilivad, antakse hiigelfirmadele nüüd hoopis eelis Eesti oma ettevõtjate ees!

Lihtsust prügikasti heites mängib valitsus kahjuks maha ühe Eesti inimeste ja riigi senise eelise.