/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Skandaalse minevikuga Tööpartei liider Jeremy Corbyn näitas hiljutistel Suurbritannia üldvalimistel, et temast võib millalgi tõepoolest peaminister saada, aga see juba kujutaks endast ohtu Albionist sõltuvatele Põhja- ja Ida-Euroopa eesliiniriikidele, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Demokraatiaga on siin kõik hästi. Noored käivad rekordilise aktiivsusega valimas, poliitiline ebapädevus sai, ehkki valikuliselt, karistatud ning lahmivad ksenofoobsed tabloidid taastuvad neile osaks saanud ärateenitud hoopidest.
Elame näeme, milleni see kõik sisepoliitikas viib. Selle hämmastava poliitikanädala vahetud kaotajad on meie liitlased. Euroopa vajab Suurbritanniat ehk isegi rohkem kui vastupidi: liberaalse, avatud lähenemise propageerijana majandusele ja poliitikale; atlantitsisti ning sõjalise ja julgeolekualase raskekaallasena. Ka USA vajab Suurbritanniat, oma kõige usaldusväärsemat atlandiülest partnerit.
Nendele ootustele vastamiseks on vaja aega, raha ja poliitilist kindlameelsust, mida kõike napib. Brexit oli niigi hirmuäratav ja mujalt tähelepanu eemale tõmbav väljavaade – tohutu ülesanne, mis tuleb ellu viia lühikese ajaga, ning keeruline isegi siis, kui Theresa May oleks võitnud suure enamuse. Nõrga sisetülidest haaratud valitsuse jaoks võib see kujuneda kõikeneelavaks.
Kogu loo keskne tegelane on proua May, kelle maine on nende valimiste kõige suurem ohver. Vaid paar nädalat tagasi oli ta juhtimas oma erakonda valimisvõidule, mis oleks varjutanud ka Margaret Thatcheri triumfi 1983. aastal. Nüüd peetakse teda veelgi hoolimatumaks ja oskamatumaks kui David Cameroni. Ta ei ole keegi, kes välismaalaste seas kergesti usaldust pälviks.
Üks jahmatav väärsamm on juba ohustamas Suure Reede kokkuleppe raskesti kättevõidetud saavutusi. Me lahendasime Põhja-Iirimaa konflikti sellega, et andsime rahvale Euroopa tasandi väljapääsu binaarsest valikust Iirimaa ja Suurbritannia vahel. Brexit on seda õõnestanud. Kokkuleppe teine element oli Londoni lubadus jääda provintsi asjades neutraalseks. Nüüd on Londoni valitsus ühte heitnud Demokraatliku Unionistide Partei sektantlike populistidega.
Ma kahtlen, kas proua May peab aasta lõpuni vastu. Konservatiivsel Parteil on erakordne enesealalhoiuinstinkt ja mõjukad parteiliikmed teavad, et talle ei saa usaldada erakonna juhtimist järgmistele valimistele. Parem on asendada ta kiiresti kellegagi, kes annab erakonnale uue hoo ja asub pead tõstvale Tööparteile hoope andma.
Kui see on üldse võimalik. Meie liitlaste jaoks on valimistulemuse juures kurjakuulutavaim asjaolu, et see õigustab Tööpartei vasakpoolse juhtkonna tegevust eesotsas Jeremy Corbyniga. See näis võimatu. Tema rahalise katteta kulutamisplaanid, toetus diktaatoritele ja terroristidele nagu Assad, Putin, Castro, Chávez, Hamas, IRA, antiamerikanism ning silma kinnipigistamine antisemitismi suhtes peaks määrama ta kogu eluks poliitika äärealadele. Seal on ta tõepoolest ka viimased peaaegu 40 aastat ka olnud.
Sündmused ja unustusehõlma vajuvad mälestused on aga neutraliseerinud tema tõekspidamiste mürgise kokteili. Tema entusiastlikud toetajad kehitavad lihtsalt õlgu jutu peale, et ta on katastroofilisi mõtteid hellitav äärmuslane.
Nurjunud sõjad Iraagis ja Afganistanis, finantskriisi põhjustajate karistamatus, üleilmastunud majanduse ilmne ebaõiglus ning terve rida teisi tegelikke ja väljamõeldud hädasid on kulutanud ära peavoolu usalduskrediidi. Viimase 25 aasta ülbuse, enesega rahulolu ja ebapädevuse arve on viimaks kohale jõudmas.
Corbyni lugu võib uue pöörde võtta. Ta näitas valimistele eelnenud kuude jooksul opositsioonijuhina üles erakordset ebapädevust. Samas on olemas reaalne võimalus, et temast võib saada Suurbritannia sõjajärgse ajaloo kõige vasakpoolsem peaminister. See oleks katastroofiline neile, kelle julgeolek sõltub meist – eriti Põhja- ja Ida-Euroopa eesliiniriikidele.
Meie liitlased peavad lootma, et Angela Merkel võidab septembris suurelt ja Emmanuel Macron jätkab oma hämmastavat edulugu. Suurbritanniale te loota ei saa.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.