/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
Eesti tippspordi olukord on hea ja tervis tugev. Muud pole tänavuste saavutuste hiilgavat jada vaadates võimalik järeldada. Freestyle-suusataja Kelly Sildaru võitis teist aastat järjest X-mängude pargisõidu ja kaks juunioride MM-tiitlit sinna otsa, Anett Kontaveit seljatas maailma esireketi ja rühib kindlalt maailma esikahekümne poole.
Jalgpallur Ragnar Klavan sai jalgpalli Inglismaa kõrgliigas Liverpooli mängijana neljanda koha, pühapäeval võitis rallimees Ott Tänak karjääri esimese MM-etapi ning Eesti meeste võrkpallikoondis ei väsi serveerimast vahvaid võite. Lisaks Tanel Kangert, Ksenija Balta, Epp Mäe, Konstantin Vassiljev, Rasmus Mägi, Rein Taaramäe, sõudjad, (loodetavasti täna jälle medalirõõmu pakkuvad) vehklejad.
Ja see pole kaugeltki ammendav nimekiri sportlastest ja võistkondadest, kelle üle on saanud viimase paari aasta jooksul siiralt ja põhjalikult rõõmustada. Eesti tippsport õitseb!
Mis muudab arusaamatuks jutu, nagu vajaks Eesti jõulist spordireformi ja/või -süsteemi. Meie süsteem toimib kenasti: sportlased, kelle tegemised ja tulemused inimestele korda lähevad, leiavad andunud publiku, kelle seast kerkivad esile ka vajalikud toetajad. Sildaru, Kontaveit ja Tänak tõestavad, et heatahtlikele, vastutustundlikele ja ettevõtlikele kaasteelistele toetuv tippspordimudel toimib, mis on hea märk Eesti riigi ja tema kodanikuühiskonna tugevuse kohta.
Just riigis, kus tippsport on ühiskonna orgaaniline osa, tahan ma elada! Mitte jõhkras tippspordikombinaadis, arulagedalt raha põletavas riigis, mille jaoks pole tippsport rõõmu-, vaid mureallikas. Või mis veel hullem – õigustus valitseva režiimi kuritegelikkusele. Näiteks Valgevenes on tippsportlane riiklikult tähtis elukutse küll, aga see riik laseb ka oma kodanikele püssikuule kuklasse.
Muidugi pole asjad Eesti tippspordis ideaalselt korras, nagu tõestas eelmiste päevade tramburai võrkpalli rahastamise teemal. On üdini arusaamatu, miks võrkpalliliit ametliku taotluse esitamisega väga kaua viivitas, aga kui vastab tõele võrkpalliliidu presidendi Hanno Pevkuri väide ühe valitsuserakonna kiusust, on see muidugi arusaamatu ja kahetsusväärne.
Ent ikkagi ei õigusta võrkpallirahva hinge sööbinud pettumus kuidagi alaliidu kodulehel kolmapäeva hommikul avaldatud arvamusartiklit, kus peaminister Jüri Ratasele heidetakse ette, et ta ei käitunud nagu toonane esikommunist Johannes Käbin, kes olevat 1968. aastal Kalevi võrkpallurite hüvanguks telefoniõigust ja muid totalitaarsele režiimile omaseid võtteid kasutanud. Säärane mõttekõik oli labane, väiklane ja jälk. Eriti veel juuniküüditamise aastapäeval.
Ihalus telefoniõiguse järele on alati ohumärk, sest Eesti Vabariigis maksab seadus ja seaduslikkus. Tippsport pole ega tohigi olla erand.