Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Kiin: inimarengu aruanne näitab teed Eesti tulevikku

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sirje Kiin | FOTO: Erakogu

Nagu hiljutine inimarenguaruanne väitis, vajab Eesti rohkem avatust ja tarka, aktiivset rändepoliitikat. Ainult nõnda saame täita oma põhiseaduslikku kohustust: kaitsta Eesti rahvast, keelt ja kultuuri, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).

Esimesel juunil arutas riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena uut inimarengu aruannet 2016/2017, mis kannab pealkirja «Eesti rändeajastul».

Põhjaliku, hästi vormistatud, selgete põhisõnumite, konkreetsete ettepanekutega ja netis kõigile kättesaadava raporti kirjutasid pooleteise aasta jooksul 40 eesti humanitaar- ja majandusteadlast, töö valmimisel osales kokku 60 inimest.

Tegemist on ühe parima raportiga Eesti ühiskonna diagnoosimisel ja tulevikuteede valikute osutamisel. Raport koosneb viiest peatükist: «Ränne ja Euroopa demograafilised väljakutsed», «Väljapoole avatud Eesti: hargmaistumine», «Sisseränne ja lõimumine», «Ränne, identiteedi- ja keelemuutused» ning «Eesti keelemuutused avatud maailmas».

Ettepanekuid on tehtud varasemaltki

Raporti ühiskondlikku tähtsust rõhutab Eesti presidendi eessõna, kus ta kirjutab, et «Eesti inimarengu aruanne on praeguse Eesti portree koos töövahenditega, mis aitavad endale ette kujutada meie lapsi ja lapselapsi tuleviku-Eestis. Siit saab endale tööülesanded poliitik, kes tahab olla riigimees ja langetada otsuseid, mis tõesti kujundavad järgmiste põlvkondade Eestit.»

Ent just siin ongi üks meie võtmeprobleem: sisukaid inimarengu aruandeid on eesti teadlased kirjutanud alates aastast 2006, need on ikka sisaldanud teaduslikult põhjendatud ettepanekuid ja kaalukaid argumente ühe või teise poliitilise valikuotsuse tegemiseks, ent kas neid oma eriala parimate ekspertide ettepanekuid on ka tegelikus poliitikas arvestatud?

Kahjuks väga vähe, seepärast ongi ka uusima  aruande põhidiagnoos Eesti ühiskonnale jätkuvalt murettekitav: ehkki Eestis on heaolu kasv mõõdetuna inimarengu indeksiga (tervis, haridus, jõukus) viimase 25 aasta jooksul üks suuremaid Euroopas, on ebavõrdsus Eestis endiselt suur ja Gini indeksiga mõõdetuna üks kõrgemaid Euroopas. Jõukus ja paremad palgad koonduvad Tallinnasse, ääremaa inimesed pole aga heaolu kasvust osa saanud.

Seetõttu rändavad eestlased kas Tallinnasse või Eestist välja, otsimaks inimväärsemat elu. Ääremaastumise vastu ei ole ükski Eesti valitsus seni suutnud tõhusalt võidelda, see probleem jätkub ühest inimarengu aruandest teise.

Parem hilja, kui mitte kunagi

Eestis on siiski juba toimunud rändepööre, st kaks viimast aastat on sisseränne olnud mõnevõrra suurem kui väljaränne: esimest korda viimase 25 aasta jooksul ületas Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu 2015.

Kuid rändeajastusse jõudnud Eestile tähendab see paraku suuri probleeme lõimumisega. Eesti- ja venekeelsed kogukonnad omavahel suurt ei suhtle, elatakse jätkuvalt erinevates inforuumides, mis tekitab ja süvendab poliitilisi pingeid.

Liiga kauaks kestma jäetud nõukogude pärand – kakskeelne koolisüsteem – on sisuliselt takistanud venekeelse kogukonna lõimumist Eesti ühiskonda, surudes nad kehvemasse positsiooni nii haridus- kui tööelus.

Vaatasin imestusega riigikogus toimunud mitmetunnist inimarengu aruande arutelu, kus kaks aastakümmet eestikeelsele kooliharidusele ülemineku peamised takistajad (Keskerakond ja Reformierakond) rääkisid nüüd nagu ühest suust, kui tore ja lõimumisõige on aruande tungiv ettepanek üle minna ühtsele eestikeelsele õppele lasteaiast alates.

Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Vaatame, kas poliitikute sõnadest jõutakse nüüd siis lõpuks ka tegudeni.

Suurenev sisseränne lisab probleeme, sest tulijad on pärit erinevatest piirkondadest  ja teistsugustest kultuuridest.

Teadlaste retsept on järgmine: «Ühiskonna sidusust saab suurendada mitte üksnes eesti keele tähtsustamisega, vaid suhtluse toetamisega. Ühtne eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades.»

Kalevipojad koju tagasi

Aruanne rõhutab ühe põhijäreldusena seda, et Eesti rahvastik ei ole 21. sajandi lõpuks praegusest väiksem, kui on täidetud kaks tingimust: sündimus suureneb ja saabujaid on rohkem kui lahkujaid.

Et see nii toimuks, on vaja märksa tõhusamaid-aktiivsemaid riiklikke meetmeid nii pere- kui ka rändepoliitikas, kuid seni on seda tehtud vähe (rändepoliitikas!) või liiga hilja (keelepoliitikas!).

Eesti riik, st Eesti valitsus ja riigikogu on olnud liiga passiivne, kujundamaks ja juhtimaks neid protsesse riiklikult ja kindlate poliitiliste otsustega.

Teadlaste ettepanek on, et Eesti võiks kaaluda järkjärgulist loobumist senisest passiivsest rändepoliitikast ning rakendada aktiivset rändepoliitikat, mis lähtub nii tööturu vajadusest (nagu seni on teinud Lääne-Euroopa) kui ka lõimumissuutlikkusest (nagu tehakse Põhja-Ameerikas).

Aruandes pakuti välja idee võtta töörändes kasutusele punktisüsteem immigrantide lõimumissuutlikkuse hindamiseks, nagu Kanadas. Samuti soovitati soodustada riiklikult õpirännet. Need ideed leidsid Riigikogu arutelus toetust vähemasti sõnades, ootame nüüd siis tegusid ehk vastavaid seaduseelnõusid.

Mitmed poliitikud rõhutasid aruande arutelul vajadust soodustada eestlaste endi tagasirännet. Praegu elab väljaspool kodumaad 200 000 eestlast: ennekõike on vaja meie oma kalevipojad koju tagasi saada, kuid selle eelduseks on elamisväärne palk ehk majanduskasv.

Hirm tugevama konkurendi ees

Maris Lauri (Reformierakond) kõneles riigikogus ka hellast teemast, mis aruandes küll kajastust ei saanud, kuid mis on ka minu arvates üks oluline takistus kodumaale naasmisel. Nimelt peletavad eestlased ise võõrsilt naasjad eemale, sest kardavad neile oskustelt alla jääda.

Eestlastel on hirm tugevama konkurendi ees. Nimetaksin seda isegi karmimalt Eesti üliväikses ühiskonnas üldiselt kehtivaks kramplikuks korporatiivsuseks ehk viie soovitaja-viie põlvkonna ringkaitseks.

Ajaloolises kogemuses võis sellisest hoiakust enesekaitsena kasu olla, kuid tänases avatud maailmas takistab selline kramplik,  ainult isiklikest suhetest sõltuv, tihedasti läbikasvanud suletus ilmselgesti Eesti arengut.

Riigikogu arutelul tuli jutuks ka Eesti koolisüsteemi paindumatus, et mitte öelda tõrjumine kodumaale naasvate laste hariduslike erivajaduste arvestamisel. Mis kasu on loosungeist Kõik talendid koju! või Kõik kalevipojad koju!, kui praktikas veeretatakse sulle kohe mitu kivi ette või sulle lihtsalt ei anta erialast tööd, ehkki kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud on ametlikul riiklikul tasandil hädasti vajatud ja oodatud.

Inimarengu aruande uuenduslikumad peatükid puudutasid just hargmaisuse teemat, seda, et Eesti on tegelikult suur ja üleilmne, et meie inimeste üleilmset potentsiaali saab ja tuleb paremini ära kasutada ning Eesti heaks riiklikult rakendada.

Eesti vajab rohkem avatust ja tarka, aktiivset rändepoliitikat. Ainult nõnda saame täita oma põhiseaduslikku kohustust: kaitsta Eesti rahvast, keelt ja kultuuri.

Sirje Kiini kolumn ilmub regulaarselt välis-eesti väljaandes Vaba Eesti Sõna.

Tagasi üles