Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raul Rebane: kas parem-vasak? Ei, tähtsam on edasi-tagasi!

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Rebane | FOTO: Loco Studio/ERR

Meil on praegu valitsus, mille juhtpartei valijate enamik kuulub gruppidesse, mis on muutuste ja innovatsiooni vastu. Kuigi enamik poliitilisi analüüse keskendub parem-vasak skaalale, on tegelikult hoopis tähtsam edasi-tagasi liikumine, sest parem-vasak diskussiooni saab aastaid pidada ka paigal seistes, kirjutab kolumnist Raul Rebane.

Viimaste kuude jooksul on ilmunud mitu olulist uuringut, mis aitavad Eestit seletada. «Eesti ühiskond kiirenevas ajas» (Tartu Ülikooli Kirjastus 2017) ja «Inimarengu aruanne 2017». Mõlemad on vajalikud ja mahukad materjalid.

Tartu uuringu põhjal ilmunud artiklis («Eestit lõhestab sotsiaalse aja kiirendajate ja aeglustajate vastasseis», EPL 24.03) kirjutas Peeter Vihalemm juba märtsis: «Osal inimestel kujuneb valmisolek kiirete muutustega kaasas käia, neid koguni tagant tõugata (et siis esimeste seas muutuste varaseid vilju nautida). Teine, vastupidise suunaga ühiskondlik hoovus peegeldab aga nende kogemusi, kelle jaoks muutused on olnud valulised, toonud liiga suuri pingeid või kaotusi. Need inimesed püüavad muutusi pidurdada, ümber suunata, säilitada muutuste põhivoolule vastu seisvaid struktuure või kooslusi.»

See oluline järeldus ei saavutanud siis piisavalt tähelepanu, sest ilmselt ei nähtud seost meie igapäevaeluga ja enamik poliitilisi analüüse keskendus arutelule parem-vasak skaalal. Tegelikult on hoopis tähtsam edasi-tagasi liikumine, sest parem-vasak diskussiooni saab aastaid pidada ka paigal seistes.

Everett Rogers tuleb appi

Raamatu «Eesti ühiskond kiirenevas ajas» järeldusi aitab selgitada ja süvendada Everett Rogersi innovatsiooni difusiooni teooria. See selgitab, kuidas, miks ja missuguse kiirusega uued ideed ja tehnoloogiad erinevates kultuurides levivad. Tema järgi jagunevad inimesed aktsepteerimiskiiruse järgi järgnevalt: innovaatoreid 2,5 protsenti, kiiraktsepteerijaid (early adopters) 13,5 protsenti, positiivset enamust (early majority) 34 protsenti, negatiivset enamust (late majority) 34 protsenti, lõpuni vastu olijaid (laggards) 16 protsenti.

Ühiskond on kogu aeg täis asju ja nähtusi, mis vajavad levikut inimeste seas ja rahva kinnitust, muidu ei toimu midagi. Tuleb mobiiltelefon, vaja õppida kassas ise maksma, astuda ELi või NATOsse, minna e-valimistele, leppida Rail Balticuga või juua vähem – see on pidev protsess. Kui Rogersi jaotust vaadata ja võrrelda seda enda või oma tuttavate käitumisega, siis avastate kindlasti, et suurimad erinevused on aktsepteerimiskiiruses.

Esimesed kaks gruppi muudavad ja muutuvad kiiresti. Kolmas, suur grupp ehk positiivne enamus ise ei torma, aga kui esimeselt kahelt grupilt tuleb hea info, hüppab punti. Negatiivse enamuse esimene vastus on alati «ei», aga aja jooksul võivad nad esimeste gruppide mõjul ringi mõelda. Viimased 16 protsenti on lõpuni oma seisukohal ja muudavad oma arvamust ainult viimase häda sunnil. Hoiakute muutmisel on otsustava tähtsusega gruppide omavaheline suhtlemine ja selleks kulub tihti aastaid.

Rogers ja Keskerakond

Rakendame nüüd Rogersit ja tartlaste uuringut koos ja saame huvitava järelduse. Meil on praegu valitsus, mille juhtpartei valijate enamik kuulub gruppidesse, mis on muutuste ja innovatsiooni vastu. Seda ei kinnita mitte ainult teooria, vaid ka käitumine – Keskerakond oli ju ka Euroopa Liidu vastu, suur hulk valijaid on siiani NATO vastu, e-valimistevastane võitlus käib endiselt, ollakse vastu eestikeelsele gümnaasiumile jne. Oluline on eelmises väites «valijate enamik», sest kõik ei ole ju ühe vitsaga löödud.

Keskerakonna valijaskonna erinevad suundumused on ka põhjus, miks erakonna juhtfiguurid satuvad pidevalt keerulisse olukorda, sest peavad andma mitmeti tõlgendatavaid vastuseid – mõtlema korraga Eesti avalikkuse ja oma valijaskonna peale. Kaitse- ja turvalisuse küsimustes on peaminister andnud eelkõige suurele avalikkusele sobivaid sõnumeid, aga kõigile erakonnas see ei meeldi. Näiteks alles 6.06.2017 ei hääletanud suur osa Keskerakonna riigikogu liikmeid USAga sõjalise koostöö lepingu poolt. Enamik samu saadikuid ei vajutanud «poolt»-nuppu ka aasta tagasi, kui riigikogu võttis vastu avalduse «75 aastat juuniküüditamist». Sellised asjad tekitavad alguses probleemi, hiljem aga konflikti, mille lõplikult lahendab valijaskonna tahe valimistel.

Praegu on ilmne, et see tahe erineb tihti Eestile seni edu toonud suundumustest. Oleme harjunud pidama ennast kiirmuutjaks, innovaatiliseks riigiks – see on Eesti kõige tugevam imago väljaspool kodumaad ja ka sisemise uhkuse allikas. Üks Ukraina ajakirjanik võttis selle kokku ilusas ütluses, et Eesti on riik, mis on suutnud NSV Liidust kõige kaugemale joosta.

Liiga kaugele, öeldakse meile Keskerakonna esinduskanalis, Tallinna TVs. Erinevates kanalites on kogu aeg erinev info olnud, aga seni on see märkamatult möödunud, sest erakond ei olnud allutatud meediakontrollile.  Nüüd tulevad mõned asjad välja ning Mihhail Korbile lõppes selline infokahestumine ametist lahkumisega. Valimiste eel teravneb see probleem veelgi, sest valitsuspartei liikmete väljaütlemised, ka näiteks PBKs ja teistes vene kanalites, hakkavad nüüd Eesti meediat huvitama.

Pidev pinge erakonna sees ja ümber hakkab lõpuks närvidele käima, seepärast ei tohiks välistada õhku klaarivat loogilist võimalust, et Keskerakonna baasil tekiks kunagi kaks erakonda – vene erakond ja see teine. Sisuliselt on see kõik juba olemas, sest näiteks sügisestel kohalikel valimistel Tallinna linnas saab Keskerakonna sees olev vene erakond üle 80 protsendi erakonna häältest. Seda muidugi juhul, kui valimisteni jäänud kuude jooksul Ratase ja Toomi tiivad radikaalselt tülli ei lähe.

Pigem tuleks imestada, miks ei ole vene erakonda veel tekkinud. Ei ole õige selles suurt probleemi näha. Oleks väär oletada, et suur osa venekeelsest elanikkonnast arvab samamoodi nagu Kreml, et «1991. aastal toimunud geopoliitilise katastroofi tagajärjel okupeerisid eestlased ajutiselt Eesti». Enamik on ju oma elu, saatuse ja lapsed sidunud Eestiga ega taha Venemaa Eestit. Eesti Venemaad koos keele, kooli ja elustiiliga osa ehk tahaks, aga selle tulek sõltub meist endist.

Rogers ja IRL

Eespool räägitu edasi-tagasi valguses hakkab hoopis teistsugusena paistma ka IRLi probleem. Erakonnana, kes 1990. aastate alguses viis läbi pretsedendituid muudatusi ja aitas kindlasti luua Eesti kui Ida-Euroopa tiigri imagot, tuleb nüüd ühendada oma baasvalijaskonna suundumusi valitsuse juhterakonna valijate vastupidiste taotlustega. Teoreetiliselt võimatu, tahaks öelda. On ainult aja küsimus, millal tulevad suured konfliktid või toetajate lahkumine.

Ükskõik millised ka ei olnud 2016. aasta poolevahetuse praktilised kaalutlused, tundub, et läks väga nässu. IRLi viimase aja käitumine meenutab enesetaputerroristi, kes ei saanud pihta. Löögi peaobjekt, Reformierakond, jäi ellu, aga endal tuleb hinge vaakuda.

Erakonna sellisest allakäigust on väga kahju, sest nii jäeti Eesti sisuliselt ilma rahvuslikust konservatiivsest erakonnast, mis sobiva ideoloogia korral oleks paljudele ahvatlev valik, aga nüüd ei tule välja. EKRE tahaks ehk leninlikult hüüda «On selline partei!», aga päris ei ole. Euroopa Liidu vastasus ja paljud teised radikaalsused suurt edu ei tõota.

Omaenda saatuse, võimalik, et elu hinnaga, annab IRL meile väärtuslikke õppetunde. Kõik katsed poliitilise taktikaga ideoloogiat üle kavaldada lõpevad halvasti – see peaks poliitikutel kogu aeg meeles olema. Miks nad seda unustama kipuvad, ei saa aru. Kui see keeruline selgitus ei kõlba, siis võtame «Tõest ja õigusest» lihtsa ja selge ütluse «Pearuga koos tuleb alati kallim!».

Võib oletada, et kõigis erakondades – eriti aga Reformierakonnas – uuritakse IRLi kurba kogemust praegu tähelepanelikult ja järjest väiksemaks peaks jääma  kirg ise sama proovida.

Kokkuvõtteks

Novembrirevolutsioon oli Eesti poliitikale kindlasti kasulik, sest puhastas õhku ja sundis teistsugustele lahendustele. Pärast 2007. aasta lahknemisi nägi Keskerakond Eestit ja Eesti nägi Keskerakonda, mõlemad õpivad palju. Reformierakond vabanes piinavaks muutunud valitsusevaevast ja nad sunniti muutustele. EKREt sunnitakse teistsugustele strateegilistele lahendustele kui ainult pagulashirmu õhutamine. Sotsid lihvivad veelgi täpsemaks oskusi käia eikellegimaal ja olla sobival hetkel sobiv. Vabaerakonnale anti vihje, et ainult vaba olemise eest enam hääli ei kingita. IRL vaatab peeglisse ja imestab.

Kindlasti imestab ka valija, aga õpib. Loodame, et õpib eelkõige seda, et edasi-tagasi on olulisem kui parem-vasak.

Tagasi üles