Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Surmasuust pääsenud Saksa sõduri mälestused: viimne lend Stalingradist

29
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saksa sõjavangid Stalingradis. | FOTO: Scanpix

Üks sakslaste ilmekamaid ja mõjukamaid meenutusi Wehrmachti VI armee lüüasaamisest ümberpiiratud Stalingradis pärineb Friedrich Wilhelm Klemmi avaldamata mälestustest, millest 2000. aastate algul ilmus allpool esitatav katkend, kirjutab venekeelne blogi Krasnaja Armija.

Friedrich Wilhelm Klemm sündis 4. veebruaril 1914. 1942. aasta märtsini oli ta 94. jalaväediviisi 267. rügemendi 3. pataljoni ülem. Sai soovituse kindralstaabi kursustele, määrati 94. jalaväediviisi Ia (operatiivosakonna) käsundusohvitseriks. Diviisi laialisaatmise järel teenis Stalingradi all kaptenina suurtükiväeosas. Sai rünnaku ajal 17. jaanuaril 1943 raskelt haavata, jäi lebama enda kaevatud lohku ning veetis seal ligi nädala peaaegu igasuguse toiduta -25 kraadi juures.

Üle Stalingradi lagendike pühkis jäiselt külm stepituul. See paiskas juba inimese välimuse kaotanud kujude tühjadesse nägudesse teravkuiva lund. Kätte oli jõudnud 1943. aasta 23. jaanuari hommik. Suur Saksa armee elas üle viimaseid surmatõmblusi. Enamikule ringi tuikuvatest, kokku vajunud ja üdini nõrkenud sõduritest ei terendanud enam mingit pääseteed.

Mõni tund varem olin ka mina kuulunud sellesse hävingule määratud lootuse kaotanud salka. Siis leidis armee kortermeister [Werner von Kunowski] mind mahajäetud punkrist, kus vigastuse tõttu hämarolekus viibisin, utsitas mind jalgu alla võtma ja vedas VI armee staapi. Seal anti mulle luba ära lennata ja käsk minna otsekohe viimasele abilennuväljale Stalingradi edelaserval.

Saksa sõdurid kusagil Venemaal autot muda seest välja tassimas. / Bundesarchiv

Nelja tunniga suutsin kahe käe ja ühe terve jala abil põlvini ulatuvas lumes sihtmärgini sumbata. Haav parema reie ülaosas tekitas iga liigutusega tugevat valu. Edasi, edasi, karjusid minu viimased tahteriismed, aga kurnatud keha ei suutnud enam liikuda. Kuude kaupa ainult tükk leiba päevas, viimastel päevadel enam mitte sedagi. Selle juurde hingeline surutis – meie vägede esimese kohutava lüüasaamise tõttu.

Roidunult jäin väikesesse hange lebama ja pühkisin sineli parema käisega silmade pealt lund. Kas sel pingutusel oli üldse mingit mõtet? Venelastel oleks jagunud raskesti haavatutele ainult hoop püssipäraga. Neil läks vabrikutes ja kaevandustes vaja ainult tervet tööjõudu.

Igatahes oli armee staabiülem [kindral Arthur Schmidt] täna hommikul need sünged plaanid minu peast kihutanud. «Püüdke lihtsalt lennuväljale jõuda,» ütles ta, andes minu äralennuloale allkirja. «Raskelt haavatud viiakse kindlasti minema. Küll te juba suremiseks aega leiate!» Nii siis sinna roomasingi.

Vastane oli jonnakas

Võib-olla oli tõesti veel võimalik pääseda sellelt põrgukatlaks muudetud maalapilt, millesse andsid oma panuse nii inimesed kui ka loodus. Aga kui lõputu tundus ometi see teelõik inimesele, kes pidi seda läbima otsekui roomaja! Mis tume viir terendas seal horisondil? Kas tõesti oli see lennuväli või kõigest palavikulise mõistuse sünnitatud fatamorgaana?

Võtsin ennast taas kätte, rebisin jälle kolm-neli meetrit edasi ja peatusin, et korraks hinge tõmmata. Ainult mitte lebama jääda! Sest muidu läheks minuga nii, nagu oli läinud paljudega, kellest alles äsja roomasin mööda.

Eks tahtnud nemadki ainult natuke hinge tõmmata oma lootuseta marsi ajal Stalingradi. Kuid jõuetusest jäid nad tukkuma ja siis kandis kohutav külm juba hoolt, et nad enam kunagi ei ärkaks. Neid oleks võinud peaaegu kadestada. Nad ei tundnud enam mingit valu ega muret.

Tänavalahing Stalingradis. / Scanpix

Umbes tunni aja pärast jõudsin lennuväljale. Haavatud istusid ja seisid tihedalt kokkusurutuna üheskoos. Hingeldades surusin end lõpuks platsi keskele. Jäin ühte lumehange istuma. Tuisk oli vaibunud. Vaatasin teed teisel pool lennurada: see viis otse Stalingradi.

Üksikud inimkujud taarusid suurivaevu linna servale. Seal, nõndanimetatud linna lutikatest kubisevates sarades lootsid nad leida kaitset külma ja tormi eest. Massiliselt liikus sel teel mehi. Sajad neist ei jõudnud aga enam sihile. Nende jäätunud surnukehad olid selle hirmuäratava taganemistee verstapostid.

Juba ammu oleks venelane võinud kõik selle enda kätte võtta. Aga ta oli jonnakas ja võttis päevaga tagasi ainult lõigu, mis oli kästud tagasi võtta. Milleks ta olekski pidanud kiirustama? Temast jagu poleks ju nagunii enam keegi saanud. Just nagu hiiglaslik karjus ajas ta kõiki neid võidetud inimesi igast ilmakaarest linna poole kokku.

Punaarmee propagandafoto vangilangenud Saksa sõdurist. / Wikimedia

Neid väheseid, kes ehk veel Luftwaffe masinatega ringi sõitsid, ei tasunud arvestada. Venelane näis nad meile kinkivat. Ta teadis, et nad kõik olid raskelt haavatud. Minu kõrval lebas telkmantlil kaks meest. Ühel paistis olevat kõhuhaav, teisel puudusid mõlemad käed.

Eile oli üks masin välja lennanud, aga sealtpeale oli tuisk maandumise võimatuks muutnud, rääkis kätetu mees tühjal pilgul.

Kogu väljalt kostus summutatud oigeid. Siin-seal askeldasid sanitarid, aga enamasti ei suutnud ka nemad enam aidata.

Kurnatuse tõttu varisesin oma lumehange ja langesin rahutusse unne. Külm sundis mind siiski peagi jälle ärkama. Vaatasin hammaste plaginal enda ümber ringi. Üle välja sammus Luftwaffe inspektor. Hüüdsin teda ja pärisin, millised on äralendamise võimalused.

Ta rääkis, et püüdnud juba kolme tunni eest kinni raadiosõnumi, et kolm lennukit on teele asunud. Need pidid varustust alla viskama, aga pole teada, kas need ka maanduvad. Näitasin talle oma äralennuluba. Ta vangutas pead ja ütles, et sellest ei piisa sugugi: ainult peaarsti [kindralleitnant Otto Renoldi] allkiri andvat õiguse ära lennata. «Aga te minge sinna ja rääkige temaga,» ütles ta lõpetuseks, «sinna on ainult 500 meetrit, vaat seal jäärakus …»

Ainult 500 meetrit!

Ainult 500 meetrit! Veel kord see tohutu pingutus. Iga liigutus tekitas uut valu. Juba see mõte üksi muutis mu nõrgaks ja vajusin jälle poolunne. Järsku nägin aga oma kodu, naist, tütart ja nende taga kõveras langenud kamraadide moonutatud nägusid. Siis juba tormas minu juurde venelane, tõstis püssikaba ja andis hoobi. Terav valu pani mind püsti kargama.

Saksa meedik haavatud võitluskaaslasele esmaabi andmas. / Bundesarchiv

Üks sanitar oli jalaga minu läbi lastud reie vastu virutanud. Tema kõrval seisis veel kolm meest kanderaamiga. Nähtavasti oli neil ülesanne surnud lennuväljalt ära toimetada. Nii tahtiski ta veenduda, kas olen elus või surnud. Polnud ka ime, sest minu sisselangenud ja verevaene nägu sarnanes küllap rohkem laibale kui elavale inimesele. Lühike uinak oli mulle veidi jõudu juurde andnud.

Lasksin neil kirjeldada teed arstipunkrisse, kuhu tahtsin nüüd kindlasti jõuda. Viimse jõuga lohistasin end edasi. Jälle tundus, et kulub terve igavik, enne kui viimaks istusin peaarsti ees. Andsin talle oma olukorrast ülevaate ja sain vajaliku allkirja. «See tolvan oleks võinud teid sellest teekonnast säästa,» sõnas ta allkirja andes, «siin oleks piisanud ka armee allkirjast!»

Siis saatis ta mind kõrvalpunkrisse. Sanitar tahtis minu vana sideme ära võtta, aga ma ei lasknud. Kibelev rahutus sundis mind selle sooja punkri selja taha jätma. Vaevalise jäärakust välja roomamise järel jõudsin uuesti lennuväljale. Otsisin inspektorit ja leidsin ta oma lumehange lähedalt. Nüüd olevat minu paberid korras, sõnas ta. Pidasin paremaks jätta talle ütlemata, et ta on tolvan, mis võib-olla lõpuks mu elu päästiski.

Sihitu möll

Juba meie vestluse ajal kõlas järsku lennuvälja kohal õige mitme masina mootorimüra. Olid need venelased või meie päästjad? Kõik küünitasid pea taeva poole. Esialgu nägime ainult ähmast liikumist pilvelaamas. Alt lasti üles valgustusküünlad. Ja siis nad laskusid nagu hiiglaslikud röövlinnud.

Need olid Saksa He 111-d! Suurte tiirudega laskusid nad aina madalamale. Kas nad viskavad alla ainult varustuskastid või laskuvad maapinnale, et korjata veel kord peale kas või osa vaestest viga saanud inimestest?

Veri vemmeldas erutusest ja külmast hoolimata hakkas soe. Avasin kulunud sinelikrae, et mugavamalt taevasse vaadata. Kogu viimaste päevade, nädalate ja kuude vaev ja piin vajus unustusse. Seal üleval säras pääsetee, viimne võimalus sõita koju! Alateadvuslikult mõtlesid nii küllap kõik. Niisiis ei oldud meid maha kirjutatud ega unustatud, vaid meid taheti abistada. Kui kibe oli olnud tunne, et sind on unustatud!

Teise maailmasõja aegne lennuk Henkel He 111 / Wikimedia

Nüüd muutus hetkega kõik. Algul vallandus kõigi huulilt kergendusohe. Seejärel algas suurel lennuväljal äkitselt sagimine nagu segipaisatud sipelgapesas. Kes suutis joosta, jooksis, isegi kui ei teadnud, kuhu. Igatahes tahtsid kõik olla seal, kuhu lennuk maandub.

Minagi püüdsin ennast püsti ajada, aga juba esimese katse peale ränka valu tundes vajusin taas istukile. Nii jäingi oma lumehange otsa ja vaatasin seda pealtnäha sihitut möllu pealt.

Kaks lennukit asusid maanduma ning veeresid, ise raskes lastis maa peal hüpeldes, minust umbes 100 meetri kaugusele. Kolmas tiirutas rahulikult edasi. Nagu suur ja lai vetevoog valgusid kõik kahe maandunud masina juurde ja kleepusid tumeda lainetava massina nende külge.

Lennukist laaditi välja kastid ja kotid. Kõik toimus ülima kiirusega: venelased võisid ju iga hetk hõivata sellegi sakslaste viimse maandumisraja. Keegi ei oleks suutnud neid takistada.

Korraga jäi vaikseks. Mulle lähimas lennukis ilmus nähtavale meditsiiniteenistuse ohvitser ja hüüdis uskumatult kõlava häälega: «Võtame pardale ainult istumisvõimelisi raskelt haavatuid ning ainult ühe ohvitseri ja seitse sõdurit lennuki kohta!»

Hetke valitses surmavaikus, siis aga vallandus tuhandetest kõridest tormlev müha. Nüüd oli veel ainult üks valik: elu või hukk! Kõik tahtsid sattuda kaheksa õnneliku sekka. Igaüks tõukas teist tahapoole. Tahapoole surutute sajatused muutusid aina valjemaks, jalge alla tallatute karjed kaikusid üle platsi.

Pealelaadimisega tegelev meditsiiniohvitser suhtus sellesse rahulikult: küllap ta oli niisuguse vaatepildiga harjunud. Siis kõlas lask ja taas kostis ohvitseri hääl. Ta kõneles seljaga minu poole, nii et ma ei saanud tema sõnadest aru. Aga nägin, kuidas kohe seejärel mõned lennukist eemaldusid ja täiesti sõnatult otse seal, kus seisid, maha langesid. Teised meditsiiniohvitserid valisid massi seast pealelaadimiseks inimesi välja.

Punaarmeelased Stalingradis. / Wikimedia

Täiesti enda saatuse unustanud, istusin edasi oma lumekuhja peal. Paljude vaikselt poolsuikvel veedetud nädalate järel haaras see äkitselt pulseerima löönud elu mind üdini enda võimusse.

Enne kui mulle igati selgeks sai, et enam ei saa olla juttugi minu pääsemisest, puhus võimas õhuvoog mind peaaegu kohalt minema. Kohkunult pöörasin ümber ja nägin endast mõne sammu kaugusel kolmandat masinat.

See oli tagantpoolt minu juurde veerenud. Selle suur propeller oleks mind peaaegu tabanud.

Hirmust kangestununa ei suutnud ma ennast liigutada. Ruttu hakkasid igast suunast sajad inimesed minu poole tormama. Kui veel pääsemist leida oli, siis ainult siit! Massid põrkasid kokku, kukkusid, ühed tallasid teisi jalge alla. Selle eest, et ka mind maa sisse ei tallatud, võlgnen tänu ainult surma toovale, aga jätkuvalt pöörlevale propellerile.

Veel 15 said võimaluse

Nüüd aga asusid survet vaos hoidma välisandarmid. Tasapisi olukord rahunes. Peagi lendasid ka sellest lennukist kastid ja kotid läbikülmunud maapinnale. Kuid ükski nälgivatest olevustest ei tundnud huvi ammu oodatud toiduainete vastu. Kõik ootasid pingsalt pealelaadimist. Juba roniski seda korraldav ohvitser luugile.

Järsku tekkinud vaikuses kuulsin otse enda pea kohal saatuslikke sõnu: «Üks ohvitser, seitse sõdurit!» Rohkem ei sõnagi.

Kui ta siis ümber pööras, et luugi pealt maha astuda, tundsin temas ära oma inspektori, selle mehe, kes oli mind tarbetult peaarsti juurde saatnud, ja ka tema tundis minu ära. Ta viipas mulle ja hüüdis: «Ah, siin te oletegi, tulge siia!» Ta pööras uuesti ümber ja uuesti kõlasid kõigile kuuldavalt sõnad. «Ja nüüd veel seitse meest!»

Hingetult jäin veel sekundiks oma lumisele istmele, aga tõesti ainult sekundiks, sest siis olin püsti, vinnasin end luugi peale ja sealt lastiruumi. Panin tähele, kuidas ümberseisjad vaikides eemale tõmbusid ja mind läbi lasksid. Minu keha läbisid meeletud valuhood. Mind tassiti lennukisse. Mind ümbritsev lärm muutus rõõmuhõiskeks, ja kaotasin meelemärkuse. See kestis kindlasti ainult mõne minuti, sest kui jälle toibusin, kuulsin, kuidas inspektor ütles «viis».

Niisiis viis oli peale laaditud. «Kuus … seitse», siis paus. Keegi hõikas: «Võtke koomale!», ja siis läks lugemine edasi. Tõmbusime üksteise vastu. «Kaksteist,» kõlas mõne aja pärast, «kolmteist … neliteist … viisteist.» Ja nüüd oli kõik! Terasuksed raksatasid krigisedes kinni. Kaheksa pidi meid siia mahtuma ja nüüd oli meid viisteist!

Saksa jalaväelased Stalingradis. / Bildarchiv

Veel 15 inimest sai võimaluse Stalingradi põrgust pääseda. Tuhanded aga jäid maha. Tundsime läbi terasseinte, kuidas meile koonduvad meeleheitel kamraadide ainitised pilgud. Tervitage meie poolt kodumaad, andsid nad meile edasi oma viimased mõtted. Nad ei öelnud seda välja, nad ei lehvitanud, nad lihtsalt keerasid ennast ära ja teadsid, et nende kohutav saatus on nüüd kindlaks määratud. Meie lendasime vastu pääsemisele, neid ootas aastatepikkune surmatoov vangistus.

Õnnetunne haihtus hetkega

Mootorite võimas mürin kiskus meid rasketest hüvastijätumõtetest välja. Kas tõesti oleme nüüd pääsenud? See peab selguma lähimatel minutitel! Masin rappus ebatasasel pinnasel. Propellerid vingusid kõrgel toonil. Iga meie keha kiuke vibreeris kaasa. Siis katkes müra järsult.

Nähtavasti pöörasime. Sama manööver kordus. Siis lükati kokpiti vaheaken lahti ja piloot hõikas sealt: «Oleme üle koormatud, keegi peab välja minema!» Meid vallanud soe õnnetunne haihtus hetkega. Meid ümbritses jälle jääkülm tegelikkus.

Välja minema! Kes peaks seda otsustama? Noor piloot vaatas ootavalt minu otsa. Olin auastmelt vanim, mina pidin otsustama, mina pidin kellegi välja viskama! Ei, seda ma ei suuda! Kelle neist, kes olid pardal, just äsja päästetud, peaksin sellesse mõttetusse hävingusse tagasi paiskama? Vaatasin pead raputades piloodile otsa ja üle minu huulte kõlas kuivalt: «Sellest lennukist ei välju enam keegi!»

Kuulsin, kuidas minu taga istujad kergendatult ohkasid. Tundsin, et nad mõtlevad kõik samamoodi, ehkki ei olnud kõlanud ühtegi heaks kiitvat või laitvat sõna.

Piloot hakkas aga suurest ärevusest üle kere higistama. Ta oleks justkui tahtnud midagi vastu öelda, aga nähes meie kõigi otsusekindlaid nägusid, pööras end tagasi oma instrumentide juurde. Küllap olid kamraadid kokpitis talle öelnud: «Prooviks õige ikka veel korra!» Ja seda ta tegi! Küllap juhtub harva, et viisteist sõdurit nii tõsimeeli meieisapalvet loevad, kui meie neil otsustavatel hetkedel.

Võitlus Stalingradi varemetes. / Scanpix

Taas kõlas mootorite võimas, tormiks ülenev müra ning kahe teise masina lumme jäetud jälgedes liikus sihvakas tuhmhall õhuhiiglane mööda rada. Ja siis võisime järsku tunda kõhus kirjeldamatut survet: lennuk oli maa pealt õhku tõusnud. Masin võttis aeglaselt kõrgust, tegi veel kaks tiiru lennuvälja kohal ja pöördus siis edelasse.

Mis oli nüüd meie all? Kas mitte enam mahajäetud kamraadide hallikad viletsushunnikud? Ei, need olid pruunis univormis sõdurid. Venelased marssisid lennuväljale!

Veel ainult natuke ja ka meie ei oleks sealt enam pääsenud. Alles sel silmapilgul sai see meile hirmuäratava selgusega ilmsiks.

See oli tõepoolest pääsemine surmasuust kõige viimasel hetkel! Veel mõneks sekundiks olid Vene sõdurid näha, siis varjas meid nende eest kaitsev pilvelaam.

Venekeelsest tõlkest saksakeelse originaaliga võrreldes eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles