/nginx/o/2017/06/13/6779421t1h8806.jpg)
Viimastel aastatel on meil aeg-ajalt ikka imestatud selle üle, et miks eesti poliitikas annavad tooni võrdlemisi hallid tüübid. Või broilerid – kuidas soovite. Tegelikult annavad omadusteta mehed ja naised (mina isiklikult sellist väljendit ei kasutaks, kuna keskmise poliitiku taseme paneb demokraatlikes riikides paika keskmise valija tase) maailmas tooni juba viimased veerandsada aastat. Aga miks? Sest ajad on lihtsalt sellised. Stabiilsed, küllaltki head ja pigem igavadki.
Kriitilised ajad eeldavad muidugi teistsugust juhinatuuri. Tarvis on kindlamat, vajaduse korral kõvemat kätt. Demokraatlikes ühiskondades muidugi ühtlasi kompromissivalmidust ja lepituse otsimist erinevate poliitiliste jõudude vahel (kas või meie endi viimase saja aasta ajalugu pakub vastavaid näiteid, näiteks Konstantin Päts 1918. aastal). Kuid jällegi – millised on ajad, sellised on ka juhid.
21. sajandile on omane nartsissism, mis varasema inimajalooga võrreldes võtnud epideemia mõõtmed. Mitte kunagi varem maailma ajaloos ja lääne inimeste elus pole nartsissism mänginud sedavõrd suurt rolli. Midagi võrreldavat polnud näiteks ka ajal, kui psühhoanalüüsi isa Freud oma tööd kirja pani. Olid toona olid ju ikkagi põhilisteks neuroosideks foobiad ja hüsteeriad.
Iseenesest pole ju enese armastamises ja saavutatud edu hindamises mitte midagi halba. Vastupidi, tegemist on igati terve ja vajaliku nähtusega. Näiteks Winston Churchill kirjutas kunagi, et ta pole tagasihoidlik, kuna tal on, millega hoobelda.
Midagi muud on aga nartsissism, mis seisneb oma isikule ebaproportsionaalselt suure tähelepanu pööramises. Nartsissistid on endast vaimustuses ja ehkki säärased inimesed üritavad jätta muljet oma kõikvõimsusest ja sellest, et ei vaja teisi, on nad täielikult sõltuvuses teistest, kes peavad toetama nende kõrget enesehinnangut. Selleks panevad «nartsissid» mängu kogu enese käsutuses oleva arsenali: kes küpsetab leiba, kes hoopleb välisajakirjanike nina all oma puust kellaga, kes täidab Twitteri oma tühiste piiksudega.
Alguses tekitavad nad oma enesekindluse ja üleolevusega ühiskonnas kiiresti põnevust ja neil õnnestub üldsust intrigeerida, panna oma samme jälgima. Sama kiiresti jõuab üldsus aga nartsissikestest ja nende ülevoolavast enesearmastusest tüdineda. See ei puuduta ainult poliitikuid, vaid ka kõiki avaliku elu tegelasi – sääraseid näiteid ei pea kaugelt otsima. Kõik meie nartsissikesed on varem või hiljem närbunud.
Kuidas saakski siiralt armastada inimesi, kelle jaoks eksisteerib maailmas vaid kahte liiki arvamust: a) vale arvamus ja b) nende enda arvamus. Seepärast ei vii ka nende kuulamine eriti kaugele, sest nartsissikese «mina» ümber ei ole võimalik maailma tiirlemist pöörata.