Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nikolai Karajevi vastulause Margus Mihkelsile: eestivenelaste jaoks pole Eesti mingi võõras klooster

59
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nikolai Karajev | FOTO: Scanpix

Kirjutan hea kolleegi Margus Mihkelsi arvamusele vastuseks. Kallis Margus, see ütlus võõra kloostri kohta on arusaadav, ja on muide vene keeles olemas: v tšužoi monastõr so svoim ustavom ne sujsja. Aga kes on siin pererahvas ja kes on võõras, et mitte öelda lapuline? Eestivenelased on siin võõrad ja lapulised? Tõsiselt? Mispärast?

Ma sündisin Tallinnas. Olen Eestis elanud kogu oma elu. Mul pole teist kodumaad peale Eesti. Oskan eesti keelt, ehkki mitte perfektselt, mitte nii nagu Andrus Kivirähk, räägin teatud aktsendiga, teen vigu, aga siiski. Kirjutan ka neid ridu eesti ehk riigikeeles. Kes ja peaasi – mis õigusega – saab öelda, et ma ei ole siin oma, et Eesti on minu jaoks mingi võõras klooster, kuhu oma reeglitega nahaalselt kipun?

Miks olen eestivenelasena võõras? Ma ei saa aru. Absoluutselt.

...on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele

Kas ainult selle pärast, et eestlaste emakeel on ka riigikeel? Sest nende veres voolab eesti veri? Sest nemad lugesid originaalis Tammsaaret ja mitte Dostojevskit? Sest nende esiisad elasid just siin, aga minu omad kusagil Venemaal? Ja need on siis põhjused, miks minu lastel ei olegi õigust saada kooliharidust vene keeles? Isegi lasteaias?

Nojah, kui pererahvast määrab emakeel, siis pole midagi teha. Siis meil on siin etnokraatia, kus õigused on ainult neil, kellel on õige rahvuse määratlus, emakeel, veri, nahavärv. Siis Eesti ei ole Euroopa riik, vaid mingi Kolmanda Reichi väike filiaal. Siis pererahva nimel saab teha põhimõtteliselt mida iganes. Hitler tegigi palju huvitavaid asju, sest, saage aru, sakslased on ju pererahvas, aga mitte need, teised, teate ise, noh.

Reaalsus on teistsugune. Reaalsuses Eesti pole etnokraatia, vaid demokraatia: demokraatlik vabariik. Reaalsuses Eestis elavad inimesed erineva emakeelega, ja meie, eestivenelased, oleme suurim ja ka absoluutses mõõtmes väga suur vähemus. Meid on, kujutage ette, sadu tuhandeid. Iga neljanda Eesti elaniku emakeeleks on vene keel.

See on ka meie maa. See on ka meie klooster. Oleme samuti Eesti pererahvas.

Meie, eestivenelased, võrdselt eestlastega maksame makse, mille eest riik tagab muu hulgas hariduse omandamise.

Need ongi põhjused, miks meie, eestivenelaste lastel on täielik õigus venekeelsele kooliharidusele, lasteaedadest rääkimata.

Jah, tean küll, Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise. See on põhiseaduses kirjas ja see on vägagi õige. Niisamuti nagu see, et selle sama põhiseaduse preambuli järgi on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.

Kui riigis on rohkem kui 300 000 inimest vene emakeelega ja nad ei ole sisserändajad (veelkord, minusugused sündisid siin ja need, kes sündisid mujal, aga on elanud Eestis kümneid aastaid, pole samuti «mingid» sisserändajad), kui selliseid on iga neljas, siis kooliharidus nende oma emakeeles on õigus ja õiglus. Lasteaedadest rääkimata.

(Sulgudes ütlen, et just eesti keele säilimise nimel peabki venekeelne koolisüsteem olema tagatud. Sest kas arvate, et venekeelsete koolide puudumisel hakkavad vene lapsed massiliselt õppima eestikeelsetes koolides? Kas arvate, et vene lapsed ei räägigi omavahel vene keeles? Ning kas tõesti arvate, et see ei mõjuta kuidagi eesti laste eesti keelt? Mõjutab küll, nii nagu see mõjutab ka eestivenelaste keelt.)

Probleemid jäävad. Eesti keelt on vaja kahtlemata osata. Seda saab küll õppida ja õpetada, aga mitte vägisi, mitte püüdes eestivene lastest uuseestlased teha. Eestivenelased pole sugugi lollid tööjõuturu suhtes. Aga paljud ei taha kaotada emakeelt, ei taha, et laps saaks lõppude lõpuks pooleestlaseks ja poolvenelaseks – kes on nimelt eikeegi.

Lihtsaim lahendus on õppida eesti keel selgeks just nimelt koolis. Kahjuks ei ole riik teinud minu arvates kõigil neil aastail piisavalt selleks, et saaks õppida riigikeelt selgeks kas või põhikooli lõpuks. Arvatavasti selle pärast, et reformikate jaoks on kuristik eestlaste ja venelaste vahel võimule rühkimise tähtsaim abinõu.

Tants venekeelse kooli aurukatla ümber

See hüsteeria, see hullumeelne tants venekeelse kooli aurukatla ümber, mida võib meedias viimaste kuude jooksul jälgida, näibki olevat Reformierakonna mitte-nii-kaval strateegia, kuidas jälle võimu saada.

Nii kirglikult ei tantsitud «vene küsimuse» ümber juba aastaid. Viimane kord, kui Reformierakond tegi seda, oli aastal 2006. Jah, õige, pronkssõduri teemal. Toona kujunes nende sõjakavalus edukaks, tõi «tulemusi»: kuristik Eesti inimeste vahel suurenes, Ansip sai peaministriks, reformikad lõid sisevaenlast (olemegi viies kolonn, kes saab kahelda?) ning jäid võimutüüril püsima arrogantsel ja majanduslikult abitul moel valitsedes, kuni nendega koalitsioonis olnud erakondadel sellest kõigest kõrini sai.

Mõistan küll: Venemaa ja Ukraina, Narva kui järgmine Krimm, hirm, hirm ja ikka hirm. Aga kus on siin loogika? Kui ei taheta sisekonflikte, siis ei tehta seda, mida saab kergesti tekitada. Praegu on Eestis haridussüsteem, sh selle venekeelne osa, problemaatiline, auklik, aga toimiv. Aga millise erakonna kasuks kestab hüsteeria lõpmatult? Millise erakonna liikmed räägivad pidevalt venekeelse kooli «probleemist»? Mis on sellel pildil valesti?

A propos, piltidest. Kaire Uusen oma arvamuses lihtsalt eksib (loodetavasti just eksib, ei taha arvata, et tahtlikult valetab), kui küsib: «Kas keegi on näinud Soome, Rootsi jt riikide kaubanduskeskustes võõrkeelseid silte, valjuhääldist tulevaid reklaame võõras keeles või sisserändajate keeli rääkivaid teenindajaid?» Mina olen näinud! Ja kõik minu sõbrad ja tuttavad on samuti näinud! Nt Soome suurkauplustes on info sageli vene keeles, muidugi turistide jaoks, aga mitte ainult. Venekeelsed müüjad poodides, apteekides jne räägivad venelastest ostjatega emakeeles ning (imelik!) see on lubatud. Venekeelseid silte on küll, kuid mitte palju, aga kust Kaire leiab neid hulganisti meie Eestis? Peale Ida-Virumaa, muidugi.

Berliin, Pariis, London – kõik need linnad kummutavad seda, mida Kaire kirjutab. Või nt Iirimaa, kus mõnel ametlikul leheküljel on hulk dokumente poola, prantsuse, rumeenia, vene, araabia, mistahes muus keeles. (Et mitte paljusõnaline olla, vt citizensinformation.ie). Nende keelte seas on esimene alati poola keel. Poolakad on tähtis osa Iiri ühiskonnast, neid arvestatakse rohkem ja rohkem. Kusjuures poolakaid on Iirimaal 2,6 protsenti, aga venelasi on Eestis 24,8 protsenti. Kusjuures poolakad saabusid Iirimaale peamiselt aastast 2004, nad on tõesti uusimmigrandid, ning vene vähemus on elanud Eestis kas kogu elu või kümneid aastaid.

Aga mis see (vaata pilti!) on? Jumal, millises Euroopa riigis selline õudus on üldse võimalik? Riigis, kus arvatakse, et ei tohi ära keelata silte sisserändajate keeltes.

Iirimaa, Dublini tänav. Ning Kaire kirjutab, et ükski teine riik ei saa aru, miks iseseisev Eesti nii teeb, miks meil on silte, portaale, vestlusi vene keeles ja üldse. Noh, mis on siis sellel pildil valesti? Ja miks Iirimaal ei ole mastaapset hüsteeriat poolakeelsete siltide ning poola kaupluste kohta?

Miks? Sest meil oli okupatsioon? Neil on Putin? Meil on viies kolonn? ... Või soovib teatud erakond ühiskonnas hüsteeriat tekitada, et end Eesti kaitsjaks nimetada ja valgel hobusel Stenbocki majja triumfaalselt siseneda?

Eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine on loomulikult õilis asi ja Eesti jaoks sine qua non (tähendab ladina keeles asja, mis on olemasoluks ilmtingimata vajalik). Samas ei saa selle säilimise vundamendiks olla ideoloogiline vägivald koolisüsteemi sfääris. Kultuur ei andesta neid asju iialgi.

Ning ei ole nii, et ainult eestlased on Eesti pererahvas ja eestivenelased on võõrad. Elame-töötame koos, nagu mungad samas kloostris. Ei ole kuidagi õige ja õiglane eestivenelasi maalida tänamatuteks võõrustatavateks ja eestlasi võõrustajaiks. Meie maksudel puudub rahvus, raha on ühes riigikatlas. Ja kloostri reeglid on see, milles me omavahel kokku lepime.

Eesti keele säilimiseks pole vaja keelata venekeelset haridust, selleks on vaja tagada stabiilset ja õiglast(!) majandust, et Eestis sünnitatakse lapsed, et eestlased ei ihka välismaale elama. Kui mingi erakond arvab teisiti ja tahab eestivenelaste kaarti jällegi välja mängida, ei pea see olema Eesti ja eestivenelaste probleem. Kahjuks on hirm võimas ja irratsionaalne asi ning terve mõistus võib jällegi alla jääda.

Tagasi üles