Paavo Nõgene: hetked, mil on piinlik olla ametnik

Paavo Nõgene. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Väga paljud ametnikud teevad Eestis tõsiselt ja mõttega tööd, et päris elu läheks paremaks. Kuid on piinlikke olukordi, kus ametnik jookseb ees, mõistus kannul. Üks selline on viis, kuidas tööinspektsioon sekkus lehelaste tegevusse, kirjutab kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene (Reformierakonna liige).

Keegi pole elus täiuslik, mina ka mitte. Meil kõigil on aga õigus püüelda täiuslikkuse poole. Me võime aidata kaasa, et Eesti muutuks paremaks; meil on õigus seda teha, kui seda soovime. See on inimeste vaba tahe ja õigus ning paljud, väga paljud kasutavad seda õigust. Aktiivselt.

On aga üks seltskond, kellel on kohustus muuta Eestit iga päev paremaks, püüelda Eestiga iga päev täiuslikkuse poole. Neile makstakse selle eest palka – meile makstakse selle eest. Need on ametnikud. Ka mina kuulun praegu sellesse seltskonda. Seega – meie, ametnikud.

Eestis on väga palju väga tublisid ametnikke. Kindlasti enamik, kõigis valdkondades. Olen nendega kokku puutunud, päriselus. Nad on minu kolleegid, need ametnikud. Nad hoolivad, töötavad südamega, ei vaata tööd tehes kella, unustavad tahtmatult või tahtlikult oma isikliku elu ning annavad endast kõik, et meie kodukant ja kogu riik saaks paremaks. Iga päev, ööpäev ringi. Vastavalt vajadusele. Sügav lugupidamine!

Kahjuks pole kõik sellised. Kuvandit ametnikest kujundavad teinekord needki, kes on sattunud või jäänud valele tööle ja püsinud seal liiga pikka aega. Püüavad hommiku õhtusse saata, tehes nii palju kui hädavajalik ning nii vähe kui võimalik. Teevad täpselt nii palju, kui seaduses või mõnes muus tähtsas dokumendis kirjas, jumala eest ise mõtlemata, kas see kõik on ka mõistuspärane, päriselus. Kui pole – ja sellest on juhtumisi aru saadud –, ei räägi nad sellest ega tee midagi, et olukorda parandada.

Miks rääkida? Võib-olla tuleb tööd juurde? Võib-olla tuleb suisa mõne teise kolleegi või lausa asutusega hakata lahenduse leidmiseks sünergiat looma? Mugavam on initsiatiivi mitte näidata, sest siis ei tule ka uusi ülesandeid. Kes midagi ei tee, see ka ei eksi, või teeb täpselt nii nagu manuaalis kirjas, see ei vastuta. Just nii suretame initsiatiivi ja võimaluse pakkuda uusi toimivaid lahendusi. Selliseid, mida päriselu vajab. Päriselu ei saa taandada mööblieseme kokkupanemise manuaali tasemele.

Seadus on täitmiseks. Ülereguleerimine ja ametkondlik vindi ülekeeramine tekivad tihtipeale osaliste vähesest proaktiivsest nõustamisest ning suhtumisest, et «mul on pastakas». Vahel on tõesti soov, et pastakas võiks tühi olla. Hulk jama jääks tegemata.

Üks uue aja ettekäändeid on peitumine ajuti mütoloogilist kuju omandava Euroopa Liidu varju. Direktiiv! Tõsi, selle muutmiseks tuleb väga palju vaeva näha, et viia sõnum koos pädevate argumentidega mujale Euroopasse. Ometi on seda võimalik teha ja tehaksegi, kui on tahet ja oskust õigel ajal märgata. Senikaua piisab õigel ajal adekvaatsest nõustamisest, sest päriselu on see, kus me ise elada tahame, mitte paberites, vaid päriselt.

Eesti ametkonna pädevuse võtmeküsimus on praktilise valdkondliku kogemusega parimate ja helgeimate inimeste toomine avalikku teenistusse. Vahel tähendab see meelitamist ja üleostmist. Paraku paljud ei tule. Tihtipeale ei tulda, sest sõimata saab rohkem kui palka. Paljudel juhtudel ka ebaõiglaselt kolleegide tõttu, kelle põhjal kujundatakse üldine arvamus ametnike kui «liigi» kohta. Tõepoolest, kui ametkonna võtmekohale satub inimene, kel pole mingisugust valdkondlikku praktilist kogemust või päriselu tunnetust, ei saagi midagi head tulla. Kui sellise ametniku käes on ka pastakas, on see risk.

Toon näite. Kunagi võeti Euroopa Liitu tööle ametnikud, kes koostasid tähtsa dokumendi, mis sätestab, et avaliku sektori valitseva mõju all olev juriidiline isik on Euroopa Liidu suurettevõte. Justkui ei midagi imelikku? Aga kui öelda, et Eesti Energia kõrval on avaliku sektori valitseva mõju all ka mikroskoopiline 19 000-eurose omatuluga sihtasutus Hiiumaa Muuseum? Kuidas nüüd tundub? Euroopa Liidu suurettevõte! Lisagem, et tihtipeale on suurettevõtjatele rakendatud hulk mitmesuguseid piiranguid. Kuidas see niimoodi juhtuda sai? Väga lihtne. Ametnik tegi.

Piinlikke olukordi, kus ametnik jookseb ees, mõistus kannul (hea seegi), meenub nähtavasti veel. Olgu see siis autode luuramine spordisaalide juures või olukord, kus üks kontrollorgan uuris minult kümmekond aastat tagasi, miks hangitakse teatrile dirigent Tarmo Leinatamme teenuseid Tarmo Leinatammele kuuluvalt ettevõttelt. Miks ei võetud pakkumisi, kes pakub odavamalt dirigent Tarmo Leinatamme teenust? Ametnik on taas rääkinud. Tööd on tehtud.

Või veel üks näide minu vastutusel olevast kultuurivaldkonnast: aastaid tagasi, kui renoveeriti Vanemuise teatri väikest maja, tekkis kultuuriväärtuste eest seisval ametnikul tunne, et võiks nõuda renoveerimise käigus Poola kuulsusrikka ehituskompanii Budimex poolt kunagi paigaldatud aknakoopiate restaureerimist. Restaureerime Budimexi tehtud koopiad! Õnneks saabus enne mõistus kui tunkedes mehed.  

Ja siis saabus päev, mil üks väljaanne kirjutas, et tööinspektsiooni esitati anonüümne vihje ajalehti müüvate laste kohta. Vihje saadeti peaaegu aasta tagasi. See puudutas mind isiklikult, sest alustasin oma teadlikku tööelu just ajalehepoisina. Tegin seda vabatahtlikult. See kogemus andis mulle teatavas mõttes teotahte; arusaama, et raha ei tule seina seest. See õpetas mulle töötegemist. Vanemate kirjalikult nõusolekul. Tundub, et nad olid lubades adekvaatsed, sest midagi hullu pole juhtunud, teen kirglikult tööd senini. Ma ei hänginud kaubanduskeskuse juures ega õppinud aja surnukslöömist. Riik õnneks ei kujundanud minu lapsepõlve liigse sekkumise ja ametniku pastakaga.

Niisiis tundub, et tööinspektsioonis kestis või kestab menetlus peaaegu aasta. Vihje eelmise aasta juunis, enamik tunnistajate ütlusi oli võetud oktoobris ning tänavu 31. mail, täpselt nädal enne uue suvehooaja algust, näitasid ametnikud, et pastakas on täis. Stiilne. Samas on täiesti unustatud, et ametnike ülesanne on ka jaburates olukordades mõistuspäraseid lahendusi pakkuda. Aasta on piisav aeg, et pakkuda arukaid lahendusi ka seaduseloojatele. Õigel ajal, mitte siis, kui asi juba keeb.

Olukord, kus ametnik avaldab ametlikus pressiteates arvamust, et ajalehe müümine on tema arvates osale lastele füüsiliselt liiga koormav ning tegutsemine rahaga ohtlik, paneb küsima, kust selline arvamus pärineb.

Miks võtab ametnik endale õiguse asuda ema ja isa asemele, kui enamikul lastel on vanemad olemas? Kas on mõni teaduslik uuring, mis kinnitab, et näiteks kümne ajalehe müük on füüsiliselt koormavam kui kehalise kasvatuse tunnis üle kitse hüppamine? Minu jaoks oli üle kitse hüppamine liiga koormav. Õpetaja võib kinnitada.

Kuidas peaks päriselus välja nägema lahendus, kus, parafraseerides arvamust avaldanud ametnikku, peaks rannas jäätist või turul maasikaid müüvat last lapsevanem saatma? Ometi ametnik, kelle käes on pastakas, arvab nii. Ta ei paku seadusandjale välja ühtki mõistuspärasemat lahendust ega tõlgenda olemasolevat.

Lastekaitse on väga oluline. Kuid ametniku asumine oma arvamuses üldistavalt, mõtteliselt kõigi laste emaks ja isaks eeldab proportsionaalset põhjust. Eraldi teema on, kas definitsioon sõnapaarile «tööd tegema» on ikka üks ja seesama 9- ja 39-aastase inimese kohta.

Tööinspektsiooni juhtumi oleks minu arvates lahendanud õigeaegne ja piisav ajakirjandusväljaannete nõustamine ning seadusandjatele ettepanekute esitamine. Kui nõustamine oleks toimunud õigel ajal, piisavalt, osalistele mõistuspäraselt, arusaadavalt, ei oleks saanud see teema eskaleeruda selliseks, nagu päriselus kujunes. Menetluse venitamine peaaegu aastaseks ja otsustav tegutsemine vahetult enne uue suvehooaja algust ei jäta ametniku tegevusest head muljet.

Lõpetuseks. Meil on väga palju väga geniaalseid näiteid ametnike tehtud töö tulemustest. On need näiteks loodud lahendused: digiretsept, e-maksuamet, mobiil-ID või autojuhiloa vahetamine sisuliselt internetis. Kyoto protokolli raames müüdud heitmekvoodi vahendite tulust tehtud sajad olulised tegevused, Elroni porgandid, või on see minu arvates lausa filigraanselt valmis ametkond Euroopa Liidu eesistumise edukaks läbiviimiseks.

Need on üksikud näited paljudest. Need ei ole sündinud ametijuhendis või manuaalides kirjas oleva tulemusel. Need on sündinud südamega tehtud töö tulemusel. Teeks nii, et mõtleme enne igat järgnevat tegu, kas see, mida teeme, on parim ja mõistuspäraseim lahendus ühiskonnale, kus me ka ise elada soovime, päriselus. Tuletan meelde, et meie, ametnike ülesanne on pakkuda ka lahendusi. Me peame aitama kaasa, et need lahendused saaksid vajalikul moel ka ellu viidud. See on samuti meie, ametnike töö. Kui see ei ole Sinu soov, ametnik, siis palun ära ole ametnik. Sa saad ju tegeleda millegi meelepärasemaga.

Kui mina ise peaksin muutuma mingil asjaolul samasuguseks, hea kolleeg, palun ütle mulle, aita mind. Ma lähen siis kiiresti ära. Ja kui kellelgi on näiteid kultuurivaldkonnast, mis tunduvad jaburad, palun andke teada. Sest on hetki, mil on piinlik olla ametnik.