/nginx/o/2016/01/14/4873853t1h19c0.jpg)
Kui paljudes valdkondades pidurdas impeeriumisse kuulumine arengut, siis eesti rokk- ja poppmuusika kuldajaks jäid 1970. ja 1980. aastad ning kuuendik planeedist janunes värskete ja läänelike nägude järele. Lahenduse pakkus toona väike Eesti. See aeg ei tule mitte kunagi tagasi, kirjutab rokikriitik Artemi Troitski.
Olukord, milles elavad ja töötavad Eesti kunstiinimesed, eriti muusikud, on olnud algusest peale ränk ja haletsusväärne. Väike maa, ja maailmas leidub vähe neid, kes kõnelevad eesti keelt, järelikult on ka turg väike.
Mida tähendab see professionaalsele muusikule? Seda, et teoseid helikandjal õnnestub müüa üsna vähe ning teenida vinüüli ja CD väljalaskmise pealt ei ole õieti võimalik. Külalisesinemistega on samuti lood kurvavõitu: kõik Eesti maakonnakeskused saab läbi sõita kahe nädalaga.
Kui mängida igal nädalavahetusel Tallinnas, tüdib aga publik peagi ühest ja samast muusikast… Seepärast on igati loomulik ja mõistlik minna välise ekspansiooni teed, suunduda naabermaadesse või kaugemalegi.
Igal kevadel astub Tallinn Music Weeki raames üles kümneid noori ja innukaid artiste, kes unistavad suurest läbimurdest. Õnnestub see õige vähestel ja kui väga rangelt võtta, siis peaaegu mitte kellelgi.
Tuntud Eesti naerutaja Mart Juure tütar Maria Juur tegeleb Maria Minerva nime all põrandaaluse diskoga Londonis ja Brooklynis, Inga Copeland on osalenud elektroonilise muusika duetis Hype Williams, Laur Joamets mängib kitarri Grammy võitnud kantrilaulja Sturgill Simpsoni bändis, ansambel Ewert and The Two Dragons on läbi murdnud indie-rock’i kolmandasse liigasse. See vist ongi kõik.
Kusjuures Eestist itta ei suundu täiesti silmatorkavalt pop-eksport üldse. Varem mäletatavasti olid lood sootuks teised.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate lõpul vajas Nõukogude estraad kangesti uusi nimesid, nägusid, stiile ja maneere. Eriti pop-sortimendi meesteosakonnas. Mul on meeles, kuidas me korraldasime 1977. aastal kolleegidega Moskva ajakirjas Klub lugejaküsitluse aasta parimate artistide, laulude ja plaatide kohta.
Kategoorias «parim lauljanna» oli loomulikult konkurentsitult esimene Alla Pugatšova. Aga «parima laulja» nimetuse võitis … Tšehhoslovakkia vokalist Karel Gott! Jah, just, Jossif Kobzoni, Lev Leštšenkot ja Eduard Hilli, keda muudkui näitas Kesktelevisioon, rahvas ikka eriti ei hinnanud.
Ega see ei üllatanud: rahvas oli selleks ajaks jõudnud ennast juba välismaiste tähtede teemal harida, plaatide «must turg» oli plahvatuslikult kasvanud ja kuigi televisioonis näidati saadet «Мелодии и ритмы зарубежной эстрады» («Välismaise estraadi meloodiad ja rütmid») väga hilisel tunnil, kogus see ometi tohutu vaatajaskonna.
Ühele meeldis ABBA, teisele Pink Floyd, kolmandale Stevie Wonder, aga kõik olid ühel meelel, et «firmamuusika» taustal jätsid Nõukogude «kergemuusikameistrid» päris vanamoelise ja kulunud mulje. (Erandiks oli söakas Pugatšova, mille eest ülemused teda üldse ei armastanud ega heaks kiitnud.) Repertuaarist, millest poole moodustasid laulud parteist, komsomolist, Suurest Oktoobrist ja Isamaasõjst, ei hakka ma rääkimagi…
Ainuke «alternatiivne» popiidol võinuks olla mahedahäälne Valeri Obodzinski, kes, muide, kopeeris edukalt just sedasamust Karel Gotti, aga ta ei suutnud kuidagi korda saada suhteid televisiooniülemustega ning ametlikus ajakirjanduses nimetati teda «restoranilauljaks».
Lahendus sellele probleemile leiti Eestis. Ma ei tea, kuidas ja täpselt millal see toimus, aga fakt jääb faktiks: «progressiivsed» Nõukogude estraadiheliloojad, kes kuulasid lääne muusikat ja unistasid teha midagi ajakohast, leidsid viimaks sobivad artistid: Jaak Joala ja Tõnis Mäe.
Nende nimed kõlasid ehk venelase kõrvale üpris harjumatult, aga nad olid noored, pikajuukselised ja intelligentsed artistid, kes tundsid väga hästi välismaist repertuaari, mida võisid esitada nii inglise kui ka eesti keeles. Nii olid nad omaks võtnud ajakohased stiilid ja lauluvõtted, olgu tegu souli, bluusi, roki või puhta estraadiga.
Kui nad oleksid tulnud Moskvast või Leningradist, oleks neid samuti nimetatud restoranilauljateks ning tõkestatud pääs eetrisse ja mainekatesse saalidesse, aga «poolläänlastele» tehti tugevaid mööndusi: olgu peale, kurat nendega, las elada rahvaste sõprus! Nad ju nagunii laulsid aktsendiga…
Sel moel leidsidki tolle aja parimad vene popheliloojad – David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Viktor Reznikov ja teised – enda modernsetele teostele asjatundlikud ja meeldivad esitajad. Kõigest paari-kolme aasta pärast oligi sellesama ajakirja Klub küsitluses parima meeslaulja koha hõivanud Jaak Joala.
Ma usun, et selle populaarsuse taga seisis ühtmoodi nii artistide enda anne ja karisma kui ka Nõukogude mõõdupuu järgi suurepärase kvaliteediga muusikaline materjal.
Jaak ja Tõnis olid esirinnas veel kaheksakümnendate algulgi, aga eestlaste muusikaline pealetung NSV Liidus ei piirdunud kaugeltki ainult nende kahega. Anne Veski edu oli tagasihoidlikum: teda ootas ees tunduvalt tihedam konkurents ning Pugatšova ja Rotaruga võistelda oli kahtlemata palju raskem.
See-eest läks väga hästi Eesti ansamblitel: Apelsin, Vitamiin, Magnetic Band. Mõnes mõttes neil vedas ehk nagu öeldakse: pole halba ilma heata. 1980. aastate esimesel poolel oli nimelt rokkmuusika Venemaal ja üldse kogu Nõukogude Liidus rangelt keelatud –kõikjal, välja arvatud Eestis ja Leningradi Rokk-klubis.
Isegi sellistel professionaalsetel bändidel nagu Mašina Vremeni ja Avtograf keelati tähtajatult kontsertreisidele sõita. Õnnelikke eestlasi see keeld ei puudutanud, osaliselt seepärast, et nad ei laulnud vene keeles, ning mõnda aega, nii aastat paar, olidki tohutul maa-alal Moskvast Vladivostokini õieti ainuke võimalus elavat rock’n’roll’i kuulata Gunnar Grapsi ja teiste Tallinna artistide kontserdid! (Teise, palju harvemini ette tuleva võimaluse pakkusid külalisesinejad «sotsialistlikest vennasriikidest».)
Erilist leidlikkust ilmutas tol raskel ajal ansambel Apelsin: et nende «ameerikalik» repertuaar ei tekitaks mingeid tõrkeid, esitasid nad kõike laval huumori- ja paroodiavõtmes.
Pole kuigi keeruline ära arvata, et «Eesti laine» summutas Nõukogude Liidus alanud perestroika. Ühelt poolt kadusid igasugused keelud ja «mustad nimekirjad», vene rokk pääses põranda alt välja ja hõivas staadionid, lisaks hakkasid riiki viimaks jõudma ka tõelised lääne artistid.
Teiselt poolt avanesid Eesti tähtedele uued ja huvitavad väljavaated ka kodumaal, kus läks lahti laulev revolutsioon! Ja eks nad olid väsinud kõigist neist lakkamatutest ringreisidest üüratutel avarustel, nagu mulle hiljaaegu tunnistas Tõnis Mägi … Sealtpeale ongi valitsenud vaikus.
Ma ei usu, et lähitulevikus võiks midagi muutuda. Eesti muusikutel ei ole ajendeid ega rahalisi võimalusi, et taas alistada Venemaa turg – läänesuunal on kõik palju ettenähtavam, tsiviliseeritum ja turvalisem.
Vähemalt teoorias võiksid Mägi ja Veski Venemaal kas või juba puhtnostalgilises kontekstis taas läbi lüüa ning fonogrammi toel esitada midagi kaheksakümnendate diskoteegi sarnast, aga vähemalt Tõnis on öelnud, et teda see üldse ei huvita. Mis on minu meelest igati õigustatud: ei ole ju sugugi vaja oma loomingulist biograafiat ära rikkuda puhta haltuuraga.
Ometi on väga kahju, et kunagi lootustandvalt õitsenud Eesti-Vene muusikaväljal on kõik täiesti ära kuivanud ja koltunud. Naabrid võiksid ju pisutki rohkem teineteisest huvituda. Ja me teame ju mitut näidet, kus ühised kultuuriväärtused, tõesti kas või kõige lihtsamad poplaulukesed, on aidanud poliitilise jää sulama panna.
*Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane