Briti konservatiividel on kaks korda jutti õnnestunud paljulubavatele kaartidele vaatamata mäng enda jaoks täiesti untsu keerata. Eelmine peaminister David Cameron ei tahtnud rahvahääletust lubades Brexitit ja Theresa May mõistagi ei korraldanud erakorralisi valimis selleks, et konservatiivid parlamendis kohti kaotaks.
See, et loodetud hiilgava võidu asemel kaotasid konservatiivid May juhtimisel hoopis kohti, tähendab, et valitsus ei saa Brexiti-läbirääkimistel Euroopa Liiduga võtta äärmuslikult jõulisi positsioone ja võimalused pokkerimängija kombel bluffida on hoopis ahtamad.
Muidugi, May oli eelmisel aastal lubanud, et erakorralisi valimisi ei tule. Aasta algul näitasid aga arvamusküsitlused, et konservatiividel oleks võimalik saada parlamendis hoopis tugevam enamus, kui neil eelmistest, veel Cameroni-aegsetest valimistest oli. Kui valimised 19. aprillil välja kuulutati, kasvas toetus konservatiividele veelgi ja püsis (uuringute keskmisena) kuni mai viimase kolmandikuni enam kui 45 protsendi tasemel.
Mayl oli vaja parlamendis saada suurem konservatiivide ülekaal seetõttu, et ka ta enda tooride leeris ollakse Brexitisse suhtumises killustunud. Kuna aga kohuski on nii otsustanud, ei saa valitsus Brexitisse puutuvaid otsuseid parlamendi heakskiiduta teha. Valitsusel on päris raske tulla Euroopa Liidu survestamiseks välja, kasvõi ainult läbirääkimiste taktika mõttes, pakkumistega, mis viiksid Ühendkuningriigi Euroopa Liidust veelgi kaugemale, kui on praegu Türgi. Näiteks on Türgi 1996. aastast Euroopa Liidu tolliliidu liige (v.a põllumajandustooted), aga May on ähvardanud sellestki välja astuda.
Mõju Brexiti-läbirääkimistele on valimistulemustel kindlasti ja muidugi on see oluline teema. Ometi oleks eksitav rääkida, et just Brexiti-küsimused tõid Mayle oodatud suurvõidu asemel positsiooni märgatava halvenemise.
May ootas valijatelt toetust jõulisele läbirääkija positsioonile. Äärmusvasakpoolsel Jeremy Corbynil, kes praegu on Briti leiboristide erakonna eesotsas, õnnestus aga juhtida tähelepanu sotsiaalküsimustele – valimiste mõttes edukalt. (Miskipärast ei heiduta ta valijaid sugugi värsked uudised sellest, milline on töörahva elu Venezuelas – selle sotsialistliku «paradiisi» poliitika kiitja on Corbyn pikka aega olnud.)
Veelgi enam tasub aga tähele panna terrorirünnakute mõju. Nii nagu Eestiski oleme kogenud, hindavad valijad eelkõige seda, kui palju on patrullpolitseinikke tänavail näha. James Bonde hinnatakse filme vaadates, aga päriselus on nad kodanike eest varjatud ja saavad oma MIde ülemustelt salajasi ordeneid. Theresa May oli aga see siseminister, kes kärpis patrullpolitseinike arvu – järelikult süüdlane?.