Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Triin Toomesaare: kiusamine ei pea(ks) olema kellegi igapäeva osa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Triin Toomesaar. | FOTO: Erakogu

Praegused ja tulevased lapsevanemad, õpetajad ja koolijuhid, koolipidajad ja nende juhid – süsteemse ja toimiva kiusuennetuse tööriistakomplekt on täna Eestis juba kättesaadav – ole ainult hakkaja kogukond ja tule kasutajaks, kutsus täna konverentsil «Maailmamuutjate kool 2017» oma kõnes üles SA Kiusamisvaba kooli tegevjuht Triin Toomesaar.

Üksjagu ebamugav on täiskasvanueas tagantjärele oma kooliaega, ent ka mõningaid töökogemusi analüüsides avastada, et oled seisnud vähem või rohkem keset kiusuolukordi, mõnikord kiusamise jätkumist oma käitumisega isegi võimestades.

Eriti suurt tuska tekitas mõni aasta tagasi Kiusamisvaba Kooli sihtasutuses vabatahtlikuna alustades ning esimest korda kiusamisele ja võimalikele lahendustele tõsisemalt mõeldes arusaamine, et kiusamine võib jääda ka täiskasvanuelu igapäeva osaks.

Nii nagu laste puhul peitub kiusamise vähendamise võti selles, kas kõrvalseisjad astuvad vahele või lasevad olukordadel jätkuda, mängib ka suurte inimeste maailmas rolli see, kas täiskasvanul on julgust kollektiivi grupisurvele ja oma positsiooni halvenemise hirmule mitte alluda ning näiteks süstemaatiliselt tõrjutud kolleegiga siiski suhelda ja talle toeks olla.

Sellest, kas keegi sekkub või lubatakse kiusamisel vaikimisi jätkuda, sõltub, kas ohver suudab (õppe)tööd teha või kaotab peagi igasuguse motivatsiooni panustada, koolis või tööl käia; kas inimene on rõõmsameelne, suhtlusele avatud ja vaimselt terve kaaslane või langeb ta sõbraliku kontakti puudusest ja pideva(st) nokkimise hirmust ärevushäirete, stressi, lausa depressiooni küüsi, mis omakorda võib viia ja on inimesi, sh lapsi ka viinud selleni, et endalt elu võetakse.

Eesti kooliõpilaste kiusunäitajad on kurvad: nii on erinevate rahvusvaheliste uuringute järgi võimalik tõdeda, et umbes iga viies, kohati ka iga neljas laps kannatab kiusamise all.

Sealjuures ei peeta kiusamiseks sugugi ühekordseid tülisid, konflikte või isegi kaklusi, vaid kiusamist mõistetakse kui korduvat ja tahtlikku suulist, füüsilist, kaudset või virtuaalset agressiooni inimese vastu, kellel on mingil põhjusel end raske nendes olukordades kaitsta.

Ohver on kas füüsiliselt nõrgem, sotsiaalsetelt oskustelt vähem võimekam, tema positsioon grupis ei luba kiusamisele vastu seista või on muid põhjuseid, miks ohver end kaitsta ei suuda.

Kiusamine on aga ennetatav ning ohvrite arvu ja kiusamist on võimalik järjepidevalt vähendada. Nii on Eestis olnud juba neli aastat kasutuses Turu Ülikoolis välja töötatud ja Soomes rangetele nõuetele vastavate kontrollkatsetega tõestatud mõjuga kiusuennetusprogramm KiVa.

Programmi toimivust oleme 2013/2014. õppeaastal kasvatusteadlase Kristiina Treiali juhtimisel uurinud ja kontrollinud meiegi ning jätkame KiVa kasutavates koolides mõju mõõtmist igal kevadel.

Just see 1.-6. klasside õpilaste hulgas läbi viidav anonüümne veebipõhine küsitlus näitab, et programmi neli aastat rakendanud koolides on kiusamise all kannatavate õpilaste osakaal langenud 21,5 protsendilt 15,3 protsendile, sealjuures langus on toimunud järjepidevalt igal aastal.

Graafik. Koolikiusamise ohvrite hulk vahemikus 2013-2017. / Kiusamisvaba Kool

Suurim langus saabub muidugi esimesel rakendamisaastal – näiteks viimati programmi kasutama hakanud koolides toimus hüpe 24,4 protsendilt 18,6 protsendini. Selleks aga, et kiusu all kannatavate laste arv võiks veelgi väheneda, on tarvis nende samade süstemaatiliste ennetus- ja sekkumistegevustega jätkata järgmistegi aastate jooksul. Näiteks Soome KiVa-koolid on kaheksa kasutamisaastaga jõudnud ohvrite osakaalult umbes 17 protsenti ligikaudu 12 protsendini.

No mis teeb siis KiVa toimivaks, küsite? Süstemaatilisus, järjepidevus ja koostöö.

KiVa programm tähendab ühest küljest põhjalikku ja sisukat ennetustegevust läbi regulaarsete nn KiVa-tundide, mille käigus klassijuhataja oma õpilastega paar korda kuus eakohasel viisil arutleb ja ka mängib, puudutades teemasid alates tunnetest ja grupisurvest, lõpetades sekkumisvastutuse mõtestamise ja enesekindluse parendamisega.

KiVa teine oluline sammas on selged sekkumismetoodikad – konkreetsed juhised ja viisid, kuidas esile tulnud juhtumeid lahendada ning veenduda, et need ka laheneksid. Sel kevadel andis umbes kolmveerand KiVa koolide kiusuohvritest õpilasküsitluse kaudu teada, et nende hinnangul kiusamine pärast vastava baaskoolituse saanud koolipereliikme sekkumist lõppes või vähemalt leevenes.

Kaalukas roll kiusamise peatamisel on mõistagi ka koostööl – nii peaks aastate jooksul programmi abiga aina enam juurduma arusaam, et sekkumise vastutus on mistahes kõrvalseisjal, olgu ta õpilane või õpetaja, koolijuht või garderoobihoidja. Lapsevanemate regulaarse teavitamise ning konkreetse ja juhendava miniõpiku kaudu saavad aga ka emad-isad, võib-olla vanavanemadki paremini aru, kuidas oma last kiusujuhtumi korral toetada, ükskõik millises rollis too parajasti on.

Praegused ja tulevased lapsevanemad, õpetajad ja koolijuhid, koolipidajad ja nende juhid – süsteemse ja toimiva kiusuennetuse tööriistakomplekt on täna Eestis juba kättesaadav – ole ainult hakkaja kogukond ja tule kasutajaks! Möödunud õppeaastal oli KiVa koole 36, uuel õppeaastal on rakendajaid veidi alla 50 ning 2020. aastaks tahame sihtasutusega ambitsioonikalt jõuda üle 200 eesti- ja venekeelse koolini.

Kujutagem ette: kui läinud sügisel programmi kasutama hakanud kaheksas koolis oli kevadeks – ehk aasta pärast esimest mõõtmist – kiusuohvreid ligi 100 lapse võrra vähem, siis kui paljude õpilaste koolipäevi on võimalik turvalisemaks ja rõõmsamaks muuta, kui programmi hakataks kasutama kõigis Eesti koolides?

Tagasi üles